Delfi Rahva hääl
Mu vanaema rääkis alati, et pastorid on kõige silmakirjalikumad inimesed üldse. See kindel veendumus oli tal tekkinud lapsepõlvest, kui tema kodukandis kirikut juhtiv luteri õpetaja väidetavalt inetuid tegusid tegi: tegi naisi rasedaks ja kihutas nad seejärel minema, võttis inimesi varju alla ja andis nad seejärel võimudele välja. Ta oli silmakirjalik, kuri ja üdini ebameeldiv inimene, nagu tema jutust aru sain. Paraku ei ole tänapäeval paljudel inimestel kirikujuhtidest just parem arusaam: katoliiklased on lastepilastajad, ülejäänud aga raharöövlid, kes vaeste koguduseliikmete kulul head elu naudivad. Kas kristlus või usk üldisemalt on tõesti vaid skeem, äriidee?
Kahtlemata võib religioon olla manipuleeriv ja suunata inimesi tegutsema kuulekalt ning röövida neilt andmise asemel ka selle, mis neil enne oli. See on ilmselt võimu küsimus. Samuti vajadus kontrollida.
Küsimus on niisiis võimus. Väga paljud inimesed ei suuda toime tulla, kui anda neile vastutust ja juhiroll. Olla tipus on väga raske. Esiteks, mida kõrgemale, seda kitsamaks läheb püramiid ja päris tipus ei ole enam neid, kellega ühel pulgal oled, kuigi palju. Tõustes on järjest raskem mõista neid, kes on kõige esimesel pulgal ja vastutuse koorma all võib inimene end ära lõigata ja eralduda omaenda kaitsekihti.
Mida rohkemaid inimesi peab juhtima, seda raskem on neid kontrollida. Samal ajal on juhile kõrgemad nõudmised, vähemalt preestritele, pastoritele, õpetajatele.
Vaimulik juht peaks olema inimeste teenija. See on väljakutse, mida on raske lõpuni täita. Ühtpidi pead olema puhas ja laitmatu eeskuju, teisalt pead aga olema armastav ja mõistev ka kõige patusemate suhtes. See on tingimus, mille täitmiseks on vaja üleloomulikku jõudu.
Kuna inimesed aga reegleid järgida ei suuda, püüavad nad vähemalt olukorda väliselt kontrollida. Seatakse igasuguseid piiranguid ja räägitakse, mida võib ja mida ei või. On just katolike preestrite abielukeeld see, mis on kirikule toonud viimastel aastasadadel kõige rohkem häda ja häbi kaela. Vallalisus peab olema tõeline kutsumus, ainult sel puhul inimene suudab seda järgida. Peale sunnitud reeglina paneb see aga inimese surve alla ning pinge võib vallanduda kõige ebasobivamas kohas.
Kirik ja selle reeglid on mõnikord Jumalast isegi kaugemal kui tavaline inimene tänavalt, kes on loomulikus olemises ja siiruses väljendab palju rohkem seda, mis on Jumala südames.
Andrus Kivirähk kirjutas oma hiljutises kolumnis, et Jeesus poleks Pussy Riot´it hukka mõistnudki, vaid vastupidi: nende tegu oleks talle meelepärasem kui riigikiriku koogutamine valitsuse ees.
Kas just sõna-sõnalt nii, kuid selles mõttes on väga sügav mõte sees.
Minnes alguse juurde, näeme, et kristluses on väga palju head ning piiblis antud juhtnöörid aitavad käituda targalt ja kaasinimest arvestavalt.
Paraku on aga kirik end aja jooksul hakanud "maailmale" vastanduma, jättes mulje, justkui uskumine Jumalasse oleks seotud käskude ja keeldude ning rituaalidega. Kirik on Jumala justkui enesele röövinud ja püüavad sisendada, et tal on tõemonopol, jättes endale õiguse inimesi oma äranägemise järgi vastu võtta ja välja visata.
Siinkohal meenub üks tore lugu mehest, kes läks kirikusse viletsates riietes ja pärast jumalateenistust astus ta juurde koguduse pastor ning noomis: "Kui sa järgmine kord tuled, siis küsi Jumalalt enne, mida sa selga peaksid panema!" Järgmisel pühapäeval mees naasis samades riietes. Kui talt aru päriti, kas ta Jumalalt nõu ei küsinud, vastas ta: "Küsisin küll, aga ta ütles, et ta ka ei tea, kuna ta pole siin koguduses kunagi käinud!"
Ehkki ükski kirik ei ole täiuslik, on nendes ometi head ka. Inimene peab oma südames tundma, millise osa ta vastu võtab ja mille kõrvale heidab. Kuid Jumala osas võiks endale võimaluse anda: ehk on ta just keegi, kes suudaks täita tühja koha südames, mida miski muu siiani ei ole suutnud täita.