Vaesus ümbritseb meie riigis igat kodanikku. Sellel on tänapäeva infoühiskonnas väga mitu varjundit ja see on areneva iseloomuga. Vaesus võib olla nii materiaalse, vaimse, sotsiaalse, ideoloogilise kui ka sooritusvõimelise iseloomuga, kindlasti võib leida veelgi alatoone.
Tänaseks oleme jõudnud materiaalse vaesuse seisundis nii kaugele, et kaubandusketid peavad toodetest lahti saamiseks tegema meeleheitlikke pingutusi. Kui enne olid allahindluskampaaniad vaid jõuludejärgne ilming, siis nüüd peavad need ostjate puudumise tõttu kestma aastaringselt. Teisest otsast on aga rahaline vaesumine jõudnud nii kaugele, et ei võimalda enam meedikutele, tuletõrjujatele ja õpetajatele inimväärset äraelamist ning sunnib selle nimel streikima või olema sõjapõgenik. Materiaalne vaesumine surub üha rohkem inimesi lahti ütlema omaksetest nii sünni kui surmahetkel, sest laste kasvatamiseks või vanurite matmiseks rahalised vahendid puuduvad. Sellist vaesusastet, kus perekonnad pidid lähedastest lahti ütlema, ei esinenud isegi nõukogude ajal. Seega sissetulekud võivad küll olla numbriliselt suuremad kui kunagi varem, kuid endale selle raha eest palju lubada ei saa, sest raha väärtus on ajas kõvasti langenud ja langeb kiirenevas tempos.
Olukord, kus igal tegevusel on hinnasilt küljes, hävitab aga ühiskondlikku aktiivsust ja lõhestab ühiskonda. Seega, võim pakub heaolu kinnitamiseks numbreid, mitte ostujõudu ega tegevust. Sellel juhtuda laskmine on aga sotsiaalmajandusliku madala sooritusvõime tunnus, mida toetab ideoloogiline vaesumine, mis omakorda väljendub protsessi paratamatuses ehk lahendite puudumises.
Omaette vaesus on ka see, et ideaaliks on kujunenud tõsiasi, et meie tööline peab võimalikult madalate palkade nimel hiinlasega konkureerima ja efektiivus tähendab odavust. See jällegi tähendab, et kui midagi efektiivsemaks muutub, siis see toimub kellegi arvelt. Ehk meie rikkad saavad olla seda rikkamad, mida vaesem on rahvas. Selle juhtuda saamiseks on loodud vastav rahandussüsteem. Seda, kuidas vastav süsteem toimib, tavakodanik ei tea, seega ei saa ta selle vastu protesteerida. Seega inimene õpetatakse nägema vaid madalaid palkasid ja inflatsiooni, sedagi vaid juhul kui tal pealtnägemisetest, ärapanemistest ja nabatantsutrennidest aega üle jääb. Hiinlastega konkureerimine tähendab seda, et eestlane peab saama sama vähe palka kui hiinlane ning selle kõige juures peame jõudma viie rikkama riigi hulka. See viitab juba vaimuvaesuse kõrgemale astmele ja vajaks sellise patsiendi isoleerimist ühiskonnast sest tulemusena lakkab vaene riik toimimast ühiskonnana ehk ühtselt toimiva kogukonnana ja muutub üksikliikmetele repressiivseks.
Kui enne pidid küüditama meid võõra riigi võimuesindajad, et sundida meid üles ehitama võõrast riiki, siis nüüd küüditame me ennast ise, kõike ikka selleks et võõraste riikide heaolu tagada ja seda tehes sunnime hääbuma kohalikku kultuuriruumi. Kokkuvõtvalt on meie vaimuvaesus jõudnud nii kaugele, et ei võimalda meil küüditamist enam tajuda, sooritusvõime vaesus ei võimalda meil enam vastu hakata, materiaalne vaesus sunnib meid olukorrale alluma ning seeläbi oleme jõudnud sotsiaalse vaesumiseni, mille tagajärjeks on ühiskondlik väljasuremine.
Vaesuse sihtmärgiks on tahte tapmine. See saavutatakse vaesuse erinevate elementide koostoime läbi, mis programmeerib inimese tegevusvälja ja arusaamist ümbritsevast. Kui adekvaatne arusaamine ümbertoimuvast puudub, ei saa tahet muutuste toimepanemiseks tekkida. Seda kinnitab ka inimeste passiivsus valimistel ja omariikluse loomisel. Kui tahe puudub, ei saa sooritusvõimest juttugi olla. Kriis on siinkohal olukord, kus olukorrast arusaamine ja reaalne situatsioon kaugenevad teineteisest. Mida kaugemale nad üksteisest liiguvad, seda sügavama kriisiga on ühiskonnas tegemist. Vaimuvaesus, mida toetab vastav ideoloogia ei võimalda selle lõhe süvenemist aga isegi tähele panna, sest pimekurdile ei saa dirigendiametit õpetada, ja sellega kaasnev sooritusvõimeline vaesumine levib kõigile ühiskonnatasanditele.