Delfi Rahva hääl
„Eestlane olla on uhke ja hää“ – kas see fraas on ikka tänapäeva 21. sajandi kontekstis sada protsenti tõde või võiks pigem väita, et see on olnud algusest peale eestlase egotsentriline arvamus oma maa ja rahvuse kohta?
Minu arvates oleks juba praegu tulevikku vaadates, pokkerilauas julgeid pakkumisi tehes öelda, et eurooplane olla on uhke ja hää, kuid ma kahtlen suuresti selles, et keegi kunagi hakkab sellist väidet kasutama laiemas ringkonnas. Mulle tundub, et vähem kui sada aastat tagasi kätte võidetud, küll üürikeseks, kuid siiski, iseseisvus ei ole end millegipärast õigustanud. Kui 1918ndal aastal oli Eestis põlvkond, kes reaalselt huvitus sellest, et missugune saab olema tulevase riigi käekäik ning kuidas oleks võimalik luua siinsetele inimestele keskkond, kus on parimad võimalused õppimiseks, töötamiseks ning pere loomiseks, siis praeguses poliitikute põlvkonnas ma suuresti kahtlen, et see nii on. Miks siis Eestis ei ole hea elada ning millest meil siin suuresti vajaka jääb?
Meid valitsevad kommunistid, end riigiaparaati sisse söönud parteid ja poliitikud, kes seadustega ei vastuta ise millegi ees. Need inimesed ei võta vastu rahva ja riigi julgeoleku ning heaolu eest seisvaid otsuseid, vaid leiavad aina põhjuseid miks ei ole võimalik vastu võtta üht või teist seadust, mis kaitseks kodanike huve, reaalseid seadusi, mis võimaldavad lihtsal inimesel maad harida, et oma pere ära toita, pole olemas. Keelud ja käsud on, aga midagi, mis innustaks või toetaks Eestimaal elamist ja maa arendamist, ei tule nagu ette. Kuidas muud moodi oleks võimalik kommenteerida poliitikute vastuseid näiteks õpetajate streigile. Toodi välja rahvale juba tuntuks saanud põhjuseid nagu „raha pole“, „meie haridussüsteemis on juba niigi piisavalt raha ja me kulutame tervelt 30% sisemajanduse kogutoodangust haridusse“ ja põhiline ja peamine argument „õpetajad vääriksid küll rohkem, kuid võrreldes ülejäänud inimestega on nende tasu siiski piisavalt“. Sarnased argumendid toetavad poliitikuid praeguse arstide streigi ajal ja kindlasti ka tulevikus. Minu arvates on see lihtsalt naeruväärne, kuidas rahvast mõnitatakse läbi erinevate väidete tundma, et nende elu siin Eestimaal on hea.
Euroopa Stabiilsusmehhanism, rohkem tuntud kui kurikuulus ESM, leping, mille kohaselt lõppes eestlaste rahanduslik iseseisvus Euroopa ees. Iga maksumaksjast eestlane on nüüdseks kohustunud maksma määramata summasid ESMi ja hiljuti käis meediast läbi tarkade Euroopa Liidu poliitikute idee, et seda fondi võiks suurendada kahe triljoni euroni. See on summa, mida ei suuda tagada mitte ükski väikeriik ning isegi Saksamaa, kes moodustab suurima osa sellest fondist, majandusteadlased ütlesid, et pole võimalik tagada selliseid tohutuid garantiisid. Kriitikast olenemata võtsid poliitikud rahumeeli otsuse vastu, rääkimata sellest, et Riigikohus kinnitas selle lepingu stiilis, et ligimest tappa ei või, ent kui see on mulle kasulik, siis võib küll. Jah, kõik ratifitseerivad, kuid potentsiaalse kriisi korral surevad esimesena need, kes elavad vaesemal maal; rikaste riikide kodanikud püsivad lihtsalt kauem vee peal. Jälle ju tekib küsimus, et miks on selline olukord üldse vajalik? Mina leian, et sellised otsused Eesti poliitikute poolt on vastutustundetud, riiki hävitavad ja Eesti suveräänsust kahjustavad.
Olen välja toonud mitmeid põhjusi, miks minu arvates Eestis ei ole hea ning jätkusuutlik elada ning kiidan inimeste otsuseid, kes võtavad kätte, paljastavad oma kaardid ja loobuvad idealiseeritud isamaalisest maailmapildist ning lahkuvad Eestimaalt parema tuleviku lootuses. Talendikamad neist jätavad endale mõne trumbi, killukese kodumaast südamesse ning mõtte, et kunagi, võib-olla kauges-kauges tulevikus, tulen siia tagasi.
Autor on Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi abiturient ja endine IRL Noorte Tartu piirkonna esimees.