Lugejakiri
rahvahaal.delfi.ee
Teisipäeval avaldas Delfis rahvusluse negatiivsetest külgedest arvamust Raul Veede. Tema arutluse mõte jäi aga mõnevõrra arusaamatuks. Kogu rahvusluse poleemika on innustatud Jaak Aaviksoo Diplomaatias ilmunud artiklist, kus ta mõtiskleb rahvusluse ja identiteedi ning selle nõrkuste üle.
Ma küll mõistan, kui ollakse mures selle pärast, et inimesed mingi ideoloogia meelevallas ei suuda enam selgelt mõelda, kuid rääkides rahvuslusest, tuleks asju näha ikka õiges kontekstis. Eesti puhul pole just tegemist väga suure ja ohtliku riigiga. Meil pole selliseid ressursse, et see negatiivne rahvuslus, millest räägitakse, saaks ohustada ühtegi teist rahvast nii nagu läks Saksamaa ja Venemaaga suure sõja ajal.
Meil puuduvad tõsiseltvõetavad äärmuslikud liikumised ja eestlase iseloom polegi eriti hea kasvulava äärmuslusele. Ideoloogilise vägivalla kartus pole lihtsalt põhjendatud. Rahvuslus on vastupidiselt olnud see liim, mis on meie rahvast koos ja elus hoidnud ning pole lasknud meil minna liivlaste teed.
Me peaks pigem olema mures rahvusluse kehva olukorra ja sellele pidevalt külge poogitud halva maine üle ja seda erti nii-öelda haritud inimeste poolt. Eesti on rahvusriik, mille olukord pole kiita. Olenemata hosiannade laulmisest teatud isikute poolt, pole meie majandus eriti heal tasemel ja töötuse tase on suur, väljarändest rääkimata. Sündivuski ei ole piisavalt suur, et meie ühiskond end taastoota suudaks. Kui rünnata ühte rahvusriigi põhitõdedest (kodu, usk ja isamaa), siis mis seda rahvast veel koos hoidma peaks?
See rahvuslus, mida nii paaniliselt peljatakse ja kardetakse, ei ole üldse rahvuslus, vaid marurahvuslus ning neil kahel on suur vahe. Seepärast on ärritab üsna paljusid, kui hakatakse välja mõtlema igatsorti uusi rahvusluse vorme nagu seda on ideoloogiline rahvulus. Rahvuslus ongi ideoloogia ja ta jaguneb kas iseenesest mõistetavaks rahvusluseks või teiseks äärmuseks, milleks on marurahvuslus.
Rahvuslus on isamaa armastus. See tähendab hoolimist oma riigist ja oma ühiskonnast, vastandina anarhiale ja apaatsusele, mida on liigagi palju. See mõjub lihtsalt kummastavalt, kui keegi kritiseerib hoolimist ja armastust. Raul Veede jutust jääb mulje, et emotsioonid on ideoloogide poolt ette söödetud ja mõeldud vaid rumalatele nende mõistuse eemale tõrjumiseks.
Rahvuslus on siiski midagi enamat, kui tühipaljas emotsioon, olgu ta siis hea või halb. See on psühholoogiliselt vajalik ja mõistetav nähtus. See loob ühtekuuluvustunde inimeste vahel ja võimaldab harmoonilise ja vägivallatu ühiskonna arenemist. Jaapan ja Soome on näiteks edukad ja rikkad rahvusriigid.
Ühtekuuluvustunde järjekindel lahustamine sinna sobimatute ideoloogiatega nagu multikultuursus, ei ole mõistlik ega ka mitte meeltmööda enamikule ühiskonnast. Veede nimetaks seda silmaringi kahandavaks vaatepunktiks ja võib-olla on tal ka õigus. Kuid igaühel meist on oma vaatepukt ja olgu see milline tahes, keegi ei taha oma maja vundamenti pragusid ja rahvusluses kahtlemine ning selle teadlik või teadmatu nõrgedamine on enamgi kui kaheldava väärtusega.
Mida mõtleb Veede selle all, et Eesti ajalugu näitab selgelt, et omariikluse eest ei pea alati keegi surema, jääb mulle üldse arusaamatuks. See, mida Veede räägib ideoloogide ja n-ö ideoloogia tavatarbijatest, kus ühed seisavad tribüünil kõnet pidamas ja teised on ideoloogia eest suremas, on põhimõtteliselt õige.
Ma aplodeerin selle mõttevägatuse peale, kuid küsiks siiski, kas see on siis kellegi jaoks midagi uut? Oma riigi põhiliste juhtide rindele saatmine sõja ajal olekski natuke kummaline ja mis puutub mittesuremise väitesse, siis ainus näide, mis pähe tuleb on üheksakümnendatest, mil meil oli lihtsalt õnne ja mõned otsustasid siiski relva kätte võtta ja seda olenemata pool sajandit kestnud ideoloogiliset ajupesust. Enne seda veretut vabanemist on ikkagi tulnud ajaloost unustada see, mida Veede nimetab mõistuseks. Tuleb võtta relv kätte ja riskida eluga oma maa eest. Isegi koer kaitseb end, kui teda rünnata.
Rahvuslus on elementaarne elu väärtus, see on hüve. Kui sul seda pole, kas sa siis ei ütle mitte lahti oma ühiskonnast ja sea end mõttes temast kõrgemale? Mõistus on tore asi, kuid võiks selle abil ka mõista, et individuaalsusest on suuremaidki väärtusi. Mina leian, et kui sa ei julge öelda "mina olen patrioot!", siis sa ei ole täisväätuslik kodanik.
Ma olin juba noorukina huvitatud sellest, mis toimub minu riigis ja tihtipeale mulle ei meeldi see, mida ma näen, mõtlen ja tunnen. Sellel on siiski olnud ka huvitaval kombel positiivne pool. Tänu sellele negatiivsele kogemusele aja jooksul, mil ma olen tundnud, et minu riiki ei juhita nii hästi kui ta seda väärt on ja isamaalisust on pidevalt ebapopulariseeritud, olen ma endale teadvustanud, milline ma olen isiksusena ja mida ma väärtustan. Ühiskonna arengud üldiselt on pannud mind aru saama, mis on elus tähtis ja ma tunnen, et meie riiki ei väärtustata piisavalt.
See, kui näiteks mõni ei saa aru, et mitte nemad ei ole ajateenistuse jaoks, vaid ajateenistus on nende jaoks, ongi see, mis pärsibki ühiskonna arengut. Veede vaatepunktist vaadatuna ei olegi minu arvamuses midagi arukat: sõna "emotsioonid" ja lihtsalt millegi valeks kuulutamine juba kahe järjestikuse lause sees. Ühiskondlik killustatus pole see, mida enamik ihkaks. Lahknevuste otsimine sealt, kus on rohkem hoopis sarnasusi on see, mis vägivalda tekitab, mitte isamaalisus.
Rahva hääl Oma kodumaa eest peaks igaüks püssi haarama! DELFI
Arvamus
TRENDING
