toimetas: Ragnar Teeveer
Alger Tammiste, Soome Eestlaste Liit
Soome eestlane: uhkusega Eesti üle oma kõhtu ei täida ja lapsi ei kasvata Foto on illustratiivne
FOTO: Priit Simson
Eestis on kokku umbes 600 000 tööealist elanikku ja nendest umbes 20% töötab ja maksab makse mujal. See on minu meelest katastroofiline ja alarmkell peaks juba ammu helisema. Seega ei saa ma aru ka meie valitsusjuhtide väidetest, et las nad lähevad ja omandavad kogemusi välismaal, küll ükskord ka tagasi tullakse.
Selle väite absurdsust näitab ka presidendi algatatud programmi "Talendid koju" läbikukkumine. Sama tulemuse annavad ka vestlused mujal, valdavalt Soomes töötavate eestlastega. Kui küsida neilt, et kas tahad Eestisse tagasi elama ja tööle minna, siis enamik vastab küsimuse vormis: milleks?
Kurvaks teeb selline tendents ja suhtumine, kuid inimlikust seisukohast on see täiesti arusaadav. Inimesed ehk tulevadki kunagi tagasi, aga mitte Eestisse tööle vaid pensionipõlve pidama, kui sedagi.
Tänane suundumus on siiski see, et järjest rohkemad otsustavad mujale jäädagi ning võtta oma pere samuti ühes. Mis on siis selle kõige põhjus ja kas Eesti poliitikud suudavad kõigest sellest ka midagi õppida?
Võrdleks Eestit meie lähima naabri Soomega, kas või sellepärast, et seal elab 2012. aasta seisuga ligi 40 000 eestlast ja lisaks mitteametlikult ligi 30 000 eestlast, kes töötavad hetkel veel n-ö projektipõhiselt.
Sellega ollakse kahtlemata suurim eestlaste kogukond väljaspool kodumaad. Ammu on möödas ajad, mil meie inimesed töötasid valdavalt abitöölistena vähetasustatud töökohtadel. Järjest enam asutavad eestlased uusi ettevõtteid. 2013. aasta Soome maksuameti andmetel on toimivaid Eesti taustaga ettevõtteid Soomes 3500! Üha enamad töötavad vägagi vastutusrikastel kohtadel ning on Soomes oma ala hinnatud spetsialistid.
Palgaerinevustest ma ei hakkaks hetkel pikemalt rääkima, kuid mainiksin ära miinimumpalga, mida on lubatud Soomes maksta ainult noortele, kes õpivad ametit ja töötavad mõnes ettevõttes praktikal - see on 6,50 eurot tunnis bruto. Eestis nimetatakse seda aga keskmiseks palgaks ja ollakse selle üle uhked.
Kogu olukorra absurdsus tuleb välja, kui võrrelda Soome ja meie hinna- ning palgatasemeid. Kui tuua võrdluseks Soome, siis palgavahe on 2-3 korda Soome kasuks, aga kaupade ja teenuste hinnad on ehk ainult 20-30% kallimad, kusjuures paljusid kaupu on juba soodsam osta üle lahe. Ainuke, millega püsime veel kindlalt liidripositsioonil, on alkoholi ja tubakatoodete odavad hinnad.
Enamasti jääb mulje, et Toompeal ei saada aru, mis on oluline ja mis vähem oluline. Valitsuse lubadus, et palgad ja erinevad toetused tõusevad ning elatustase tõuseb, kuigi teosammul, on osaliselt tõsi, aga samas unustatakse mainida, et hinnad lähevad gasellihüpetega eest ära ja enam ei ole palju puudu, et oleksime hinnatasemelt võrdsed Soomega.
Meil ei taheta vist mõista, et Eestis elavad inimesed on riigile kõige väärtuslikum vara ja kui neist ei hoolita ja nad ei saa enam hakkama, siis nad lihtsalt lahkuvad. Eestis on omariikluse algusest saadik prioriteedid paigast ära olnud. Inimese asemel on peetud oluliseks riigi välist kuvandit ning koogutatud Euroopa Liidu ees, mille kasumlikkus muutub iga aastaga üha küsitavamaks.
Suuresti tänu eelnevale olemegi jõudnud olukorda, kus Eestit ootab lähiajal demograafiline katastroof. Tänase negatiivse iibe ja suure emigratsiooni (umbes 6000 inimest aastas) tõttu võib varsti tekkida olukord, kus ei ole enam maksumaksjaid, kes suudaksid riigikogulasi ja valitsust ülal pidada.
Et kompenseerida pidevalt vähenevat maksutulu ja täita oma koalitsioonilepet, on valitsuse ainsad võimalused tõsta kaudseid makse, millega seoses tõusevad ka kõik ülejäänud hinnad, või teha jälle kärpeid. Kärpida pidevalt hariduselt ja tervishoiult, et säilitada tänane olukord ja koos sellega ka riigiaparaat, on väga lühinägelik mõtlemine. Küsimus on, et kas meil üldse on nii suurt riigiaparaati vaja?
Isiklikult usun, et saaksime tunduvalt väiksemaga hakkama, kui vaid tööd asjatundlikult organiseerida ja lõpetada erinevate ametiasutuste politiseerimine ehk erakondadele lojaalsetele inimestele mõttetute töökohtade tekitamine. Sama kehtib ka kohalike omavalitsuste kohta. Panustaks hoopis haridusse ja mitte ainult kõrgharidusse vaid ka alg-, kesk- ja ka kutseharidusse, aga samuti ka tervishoidu ja muudesse inimeste elukvaliteeti tõstvatesse tegevustesse.
Valitsusel eesotsas peaministriga tuleks juba tõsiselt mõelda fakti üle, et olematu riigivõla ja korras rahandusega on kuskil rappa mindud, sest reaalsuses elatustase siiski pidevalt langeb. Tuleb hakata mõtlema pikemas perspektiivis, mitte ainult eelarvest eelarveni. Teatud investeeringud ja otsused, mida võiks laenurahadega teha täna, võivad tulevikus säästa miljardeid.
Eesti riigi otsustajate ja juhtide otsused ja tegevus ei tohi keskenduda ainult enda eksistentsi õigustamisele ja uuesti valituks saamise kindlustamisele. Rahandusministri väide, millele kõik valitsuse liikmed õhinaga kaasa noogutavad, et raha ei ole, on lauslollus. Maailmas on raha kuhjaga. Oskus, mis Eesti riigiasutustes paistab puuduvat, on oskus raha nõnda investeerida, et see tulevikus hakkaks ennast tagasi tootma või vähendaks oluliselt üha kasvavaid sotsiaalkulusid, mille hetkel maksavad kinni veel Eestisse jäänud inimesed.
Täna on juba häbi ja raske selgitada oma Soome tuttavatele "Eesti edulugu", selle tagamaid ja tegelikkust, et nad saaksid aru, miks ikkagi niivõrd paljud eestlased oma "majanduslikult edukalt" kodumaalt lahkuvad. Kohalejäänud peavad kurbusega tõdema, et uhkusega Eesti üle oma kõhtu ei täida ning lapsi ei kasvata.
Ka kohalikul tasandil oleks mõistlik antud teemaga tegelemine üheks suuremaks prioriteediks võtta, või varsti ei ole teie vallas enam valijaid. Meie niigi väikese rahvaarvuga riigis on migratsiooniprobleemidest mööda vaatamine ja nendega mitte tegelemine tänase valitsuse ehk suurimaid ämbreid, kuhu on astutud ja selle kolinat kuuleb veel väga kaua, kuni ta vaikselt, koos viimase eestlase lahkumisega hääbub.
Lõpetuseks tahaks tsiteerida ühe Eestist lahkunud inimese mõtet, mis kajastab tänast olukorda väga hästi ja see oleks: "Sinul on dilemma, kas minna põhja või Põhja ja kas oodata lõppu või lõpetada ootamine, ning nii sa Soome tuledki..."
