Olen aastakümnete vältel kokku puutunud vastupidise seisukohaga - sündimus kuulub demograafia valdkonda ja sellega tegelevad poliitikud ja demograafid. Loomulikult on see nendegi ala, kuid lapsed sünnivad ikka tervishoiutöötaja käte vahele, tervishoiu töötajad jälgivad ja nõustavad /aitavad tervise valdkonnas ja tervishoiutöötajad saadavad inimest kogu elu vältel. Et see eluniit ei katkeks põlvkondade vahel, selleks ongi vaja kavandada teavet ja tegevust tervise valdkonnas ikka koos sündimusega, mitte jättes seda mõne muu kava kanda.
Viis aastat tagasi pöördusin meilitsi tervishoiutöötajatest kolleegide poole nende kaasamiseks rahvastikukriisi vastu. Paarikümne tervishoiuasutuse poole pöördumine tulemusi ei andnud ja kaasamõtlejaid peaaegu ei leidunud. Niivõrd olid kolleegid kas üle koormatud või alaharitud rahvastikukriisis. See meenus mulle, kui sirvisin suvel Riigikantselei avalikku dokumendiregistrit ja leidsin sealt lõpusirgel "Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030." Et kunagi oli rahva tervis minu vastutusala, siis tutvusin sellega. Panin kirja, mida see 50 lk arengukava ei sisalda ja saatsin sotsiaalminister Tanel Kiigele.
Kogemuse põhjal häiris see, et arengukava ei sisalda varasemate arengukavade analüüsi - mis läks paremini ja mispärast. Kuigi kirjutatakse rahvastikust ja meil on tunnistatud rahvastikukriisi olemasolu, ei leia sealt ei rahvastikukriisi, ei sündimust, ei aborte jne. Kuskil kaaskirjas on küll öeldud, et kava realiseerimisel paraneb demograafiline olukord ja see on kõik. Ei ole öeldud, mispärast see nii peaks juhtuma. Küll on lubatud integreerida teiste arengukavadega, aga see on vaid deklaratiivne. Oli veel paar märkust, aga ka olemasolevaist jätkus, et soovitada sotsiaalministeeriumile arengukava täiendada.
Ministeeriumi rahvatervise osakonnast sain vastuse, et arengukava koostamisel on lähtutud arengukavade koostamise nõuetest ja arengukava vahehindamine teostati põhjalikult 2017. aastal mõttekojas Praxis - http://www.praxis.ee/tood/rta/.... Võib uskuda küll, et hindamine toimus põhjalikult, sest valminud dokumendis on üle 120 lk, graafikuid ja tabeleid kui palju. Analüüsi fookuses olid 10 valdkonda - vaimne tervis, vähk, südame- ja veresoonkonnahaigused, diabeet jt. Projektijuhiks oli Laura Aaben, osales kokku kuus inimest, neist kolmel on publikatsioonid ETIS`s, kolmel mitte. Ekspertidena kasutati üle saja inimese. Uuringu tellis Praxiselt Riigikantselei koostöös Sotsiaalministeeriumiga. Selle teostamine rahastati ühtekuuluvusfondide 2014-2020 rakenduskava prioriteetse suuna 12 "Haldusvõimekus" meetmest 12.2 "Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine".
Veel kirjutati sotsiaalministeeriumi vastuskirjas: "Rahvastiku tervise arengukava on tervise valdkonna arengukava, mille fookuses on Eesti elanike tervis. Tervise valdkonna eesmärgiks ei ole iibe tõstmine või sisse- ja väljarände küsimustega tegelemine. Seetõttu ei ole ka sündimust ja aborte, sisse-ja väljarännet jms statistikat dokumenti lisatud". Otse lapseliku otsekohesusega on öeldud, et tervise valdkonna eesmärgiks ei ole iibe tõstmine. O sancta simplicitas! Eesti on rahvastikukriisis ja aset leiab depopulatsioon, Riigikogus töötab mitmendat aastat rahvastikukriisi probleemkomisjon, sotsiaalministeeriumi laste heaolu osakond jagab Toompea Haridusseminari hiljutisi seisukohti rahvastikutaastes, aga rahvatervise osakond keeldub oma vastutusel olevas Rahvastiku tervise arengukavas seda kõike tunnistamast ja tahab edasi lasta vanade mugavuskaanonite järgi.
Loomulikult langeb vastutus logiseva arengukava eest veel Praxise vahehindajatele, rakendatud ekspertidele ja Riigikantseleile kui vahehindajate rahastajatele EL fondidest. Kas tõesti nende paarisaja inimese puhul ei tekkinud kellelgi kahtlust, et vaja on ka sündimust käsitleda! Iseasi on, kui palju ja mis osas. Sündimust tuleb vaadelda rahvastiku tervise arengukavas kui riiklikus dokumendis lootusega, et kunagi jõuab kontseptuaalne käsitlus ka ametnikuni ja rahvani. Meenub, et üheksakümnendatel sobis sündimus isegi Eesti Panga aastaaruannetesse, aga täna mitte rahvaterviseametnike laualegi. Ometi loodan, et kui jälle pöördun oma kolleegide poole ettepanekuga kaasa mõelda rahvastikukriisist ülesaamiseks, siis keeldumisi ma enam ei kuule.
Kui Sotsiaalministeerium ja Riigikantselei leidsid, et kõnesolnud arengukavas ei pea sündimust käsitlema, siis pöördusin märgukirjaga Riigikogu Rahvastikukriisi probleemkomisjoni poole olla arbiitriks eksistentsiaalse tähtsusega küsimuse lahendamisel. Minu kiri oli kahe tunni pärast korrektselt kantud Riigikogu dokumendiregistrisse. Nüüd on minu lootus komisjoni esimehel Jaak Valgel ja tema komisjoni liikmetel.
Jaak Uibu, D.Sc. Eesti peasanitaararst/tervishoiuministri asetäitja 1989-1991
