Autor annab endale aru, et tervise ja hariduse vaheliste seoste väljatoomine ei ole kerge ülesanne. Mitte seepärast, et neid oleks inimsaatustes raske leida, aga pigem nende rohkuse tõttu. Raskused tekivad tähtsamate seaduspärasuste määratlemisel ülimalt kirevate seoste puhul. Pealegi on inimestel välja kujunenud oma arusaamad selles küsimuses, neil on elu poolt kinnitatud isiklikud kogemused nii tervisest, haridusest kui nende vastastikusest sõltuvusest või sõltumatusest.

Haridus on valmisolek elu muutuvatele nõuetele. See lihtne ja sisukas definitsioon pärineb Ülo Vooglaiult ning see on üsna sarnane rahvusvahelise komisjoni määratlusega UNESCO aruandest „Õppimine — varjatud varandus: haridus on jätkuv teadmiste ja oskuste täiustamise protsess“.

Tervis on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni määratluse järgi täieliku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte üksnes haiguse või kehalise defekti puudumine. Selles määratluses tervis väljub tervishoiutöötajate kontrolli alt — on ju tervis ka sotsiaalse heaolu seisund. Heas kehalises vormis mees või naine, kes on töötu, ei ole terve! Ja ongi õige — on ju piisavalt palju näiteid, kuidas töötus tasapisi soodustab inimeste allakäiku.

Kas kõrgema haridustasemega kaasneb ka tugevam tervis? Rahva tervise uuringud annavad siin jaatava vastuse. Siiski tervise ja hariduse sõltuvus ei ole otsene, vaid on vahendatud majanduslike olude läbi: parem valmisolek harituse näol lubab soodsamate majandusvõimaluste kaudu tervislikumat keskkonda, eluviisi, töötingimusi, arstiabi jne. Me ei tohi ka unustada, et kõrghariduseni jõuavad üldreeglina vaid piisavalt hea tervisega isikud. Kui Vigala mees Ants Laikmaa oleks olnud põdura tervisega, ei oleks ta suutnud jalgsi Düsseldorfi kunsti õppima minna. Eesti haritlaskonna esimene põlvkond jõudis tipphariduseni tänu esivanematelt päritud heale tervisele, sest õpiraha tuli kokku hoida kõhu kõrvalt. Küllap oli hernedieet siiski tervislikum kui laste tänapäevane valik — Coca-cola ja kartulikrõps.

Karl Ernst von Baer oma peaaegu 200 a. tagasi valminud doktori-dissertatsioonis kirjeldab eestlaste toidulauda järgmiselt: „Toit koosneb enamasti leivast, mis on valmistatud sõelumata ja kliidega segatud jahust; kergelt hapukas ja maigult meeldiv, on ta nii suvel kui ka talvel peamine toit, millest eestlased elavad.“

Meie esivanemate aganaleib ei olnudki tervisevaenulik — rikastame ju tänapäeval teadlikult oma saiatooteid kliidega ja täisteratooted on tavalistest kallimadki.

Mida vana eestlane jõi? Loeme von Baeri edasi: „Kõikidest eestlaste jookidest on vesi, nagu talurahva juures kunagi, kõige sagedamini tarvitusel ja ka looduslikult kõige sobivam. Peale selle tarvitavad nad veel teatud erilist hapukat jooki (eesti keeles kali ehk taar) mida nad veega ülekallatud käärinud kliidest või otradest teevad. Õllejoomine on haruldane.“ Muutuvad ajad, muutuvad kombed ja toitumisharjumused. Näib, et 21. saj. Eestis oleks nagu keelatud avalikku kohta ilmuda ilma õllepudeli või sigaretita. Kui Riigi Teataja õigusaktide elektroonilises märksõnastikus teha päring terminile alkohol, siis saame 5-6 lehekülge alkoholiga seotud seadusi, määrusi jne. Nende hulgas pole sõnastatud alkoholipoliitikat. Miks? Analüüsime nüüd veidi riigieelarve tulude poolt. Selgub, et alkoholi ja tubaka käibemaks ja aktsiis moodustavad riigieelarve tuludest koguni 7 %. Alkoholi ja tubaka tarbimise vastu suunatud meetmed moodustavad saadud tuludest võib olla üksnes tuhandiku! Johann Voldemar Jannsen kirjutas oma Perno Postimehhes 140 a. tagasi hariduse tähtsusest: „Õppetud innimenne teeb omma tööd selge päikese al, õppimatta innimenne uddo sees; temma mõistus ei ullata paljo eddasi egga taggasi näggema, ni hästi omma tö jures, kui ka muis asjus.“ Hügieeniküsimustes pöördub ta naiste poole: „Armsad naesed! Harrimise ja puhhastamise ammet on teie kätte antud ja on teie au ehk häbbi. Tulli ja vessi ei maksa rahha. Kui meie mitte kui saksad ei või ellada, kas siis kui sead peame ellama? Mis näggo on agga ennamist teie ommad ja laste särgid ja silmad? Mis näggo teie kappad, panged, toido vaagnad ja muud majariistad? Ma ei hakka sest pitka jutto teggema, aga küllab näte issegi, kui silmad peale löte. Mõnda vabbandab kül vaesus, agga kaugele se ullatab?“

Kas sellisest olustikust püüdis rahvas sihikindlalt välja rabelda hariduse poole? Paraku on vastus olemasoleva materjali põhjal pigemini eitav. Vigala koolis õppis 1687. a. 15 poissi. Praost Johann Mathäus Embken, selle rahvakooli asutaja, otse meelitas lapsi kooli, andis andekamatele prii ülalpidamise ja rikkamate talunike lastele vilja. Kasti mõisa omanik, ratsaväekindral krahv Paul Sievers, laskis Kasti külas asuva Järgküla kõrtsi 125. a. tagasi ümber ehitada koolimajaks ja luksuslikult sisustada: koridoris vaibad ja peeglid, õpilastele anti kasutamiseks ka hambaharjad ja kammid. Õpetus toimus eesti keeles. Sivers tegi andekamate laste vanemaile ettepanekuid, et need oma lapsi tema kulul laseksid peale kooli lõpetamist edasi õppida, ent soovijaid ei olnud. Teeme nüüd võrdluse tänapäeva: õpihimulisi on meil palju, aga kus on meie oma rahvusest „sieversid“, kes koolitust, koolilapsi ja rahva tervist toetaksid?!

Veel tahaksin peatuda põgusalt nende inimeste elulugudel, kes olid kidurad, aga tänu visadusele ja vastavale koolitusele või treeningule saavutasid tugeva inimese kuulsuse. Selliseks oli Georg Lurich, kelle isa oli pärit Velise vallast ja kelle onugi oli Velisel tuntud tugeva mehena. 10-aastaselt vabastati Georg Tallinna Reaalkoolis võimlemistundidest nõrga tervise tõttu ja ometi sai temast maailmaklassi raskejõustiklane. Ta oli ka hea maletaja, valdas kümmet võõrkeelt, mängis hästi klaverit, oli hea kõnemees ja kogus koos vennaga Jakob Hurdale umbes 800 lk. rahvaluulet.

Kirjanik Mihkel Aitsami looming ja tegevus on Vigalas üsna hästi tuntud. Vähem on teada, et ta ka tugev mees oli. Minu vanaisa Hans Jürgens ja Mihkel Aitsam olid omavahel head sõbrad. Vanaisa juttudest mäletangi, et 100 a. tagasi oli Vigala kiriku väravas demonstreerinud oma võimeid üks mujalt tulnud jõumees. Ta oli loopinud puudast pommi. Mihkel Aitsam läinud tema kõrvale ja oli hakanud pilduma kahepuudast pommi, mispeale võõras jõumees vargsi lahkus.

Nüüd veel mõni sõna kreeka filosoofist Epikurosest, kelle õpetuse järgi õnn seisneb arukas, püsivas ja rahumeelses naudingus, milles pole hirmu jumalate ega surma ees. See saavutatakse filosofeerimisega ja hoidumisega ärevust tekitavast ühiskonnaelust. Selle õpetuseni jõudmine toimus Epikurosel läbi haiguste ja lakkamatute valude. Ta hilisemad järgijad viskasid filosofeerimise kõrvale ja jätsid alles isikliku mõnu ja meelelise naudingu. Epikurose õpetuse järgijate hulk järjest suureneb, plahvatuslik kasv algas heaoluühiskonna arenguga. Ei saa märkimata jätta, et Epikurose järgijad ei tea enam midagi Epikurosest endast ja ei tea ka tema nime.

Mis on eesti hariduse suurim probleem? Minu vastus on: kiduva rahva kiduvad koolid. Haridusminister Mailis Rand tuli ta äsja Eesti väikesaartelt, kus viimastel aastatel pole sündinud enam ühtki last. Ent kus on sõnastatud kujul Eesti rahvastikupoliitika, samuti Eesti tervishoiupoliitika? Neid ei ole. See tähendab selgete seisukohtade, eesmärkide ja nende realiseerimise põhimõtete puudumist või erinevatesse seadustesse peenestamist. Haridus- või tervishoiupoliitika kujundajad ootavad ja saavadki õnnistust turumajanduse endavoolitud kuldvasikalt, ent rahvas kidub.

Kes on haritlane? Kas tasub haridusse investeerida? Jätame need küsimused analüüsida ja vastata tulevikus.

Jaak Uibu

Teenistujate Ametiliitude Organisatsiooni (TALO) Haridusseminari asutajaliige

(Lühendatud variant autori ettekandest, mille ta pidas Kivi-Vigala Põhikoolis toimunud hariduselu konverentsil).

Märkmed: