Andres Raudsepp

Kui Tallinnas 1. juulil 2014.a., eelnevalt üldlaulupeole, toimus Okupatsioonide muuseumis varemlahkunud Reet Hendriksoni meenutusõhtu, jäi sündmusest kajama hetki helgeid ja häid. Kui neid põimida kodumaal varemgi kirjapanduga, tekib isikupärane laulukangas, millele sobiks pöörata tähelepanu Kanadas, kuna Torontos ilmusidki laulud, mida üks noormees Tallinnas hiljuti pidas “õigeks”.

Järelikult toimubki kohalik sündmus, kus tõmmatakse kokku killud, mille tulemuseks on ühele imetlusväärsele laulikule ja tema lauludele pühendet ,,rahvalauluõhtu”. See juba käesoleva kuu viimaste päevade reas, täpsemalt kolmapäeval, 26. oktoobril algusega kell 7.00 õhtul.

Lauluõhtu peamise sisu moodustavad Reeda poolt omal ajal salvestatud rahvalaulud. Neid panevad Tartu College’i saalis kõlama nii kohale kutsutud laulikud kui ka saabunud kuulajaskond, kellelt palutud, näiteks, täita pool laulurohkest kavast, toeks väljatrükitud tekstid, millest ka tulevikuks otstarbekas mälestus.

Rahvalauluõhtul on laulude esitajaiks ning juhendajaiks tuntud laulujuhid nagu Liina Purje-Lepik, kes on tihti sujuvalt saatnud nii ennast kui oma harmooniliselt laulvaid tütreid, seejuures ka Toronto eesti koolinoori ning lapsi, kellest ise hakkavad ehk kujunema tulevased rahvalaulikud. Selline ettekujutus kandubki ,,rahvalauluõhtu” mõttele ning mõistele: Reeda laulud tulevikku!

Esitleme ka teisi tulevikule kandjaid. Ilo Maimets ja Leena Tiismann on tuntud kui rahvalauluansambli ,,Jaaniku” juured, olles aastaid tegutsenud ja lisanud sisu ja ,,rammu” nii ansambli kasvu kui repertuaari juures. Hetkel ongi ,,Jaanikul” põnev ajavahemik, mil äsja lõpetatud laulude salvestusele on käigus vaid esitlusele viivad graafilised viimistlused.

Aga mis oleks veel mõni tulevikule suunaja?

Üks neist on jätkuv huvi Reeda muusika vastu kodumaal. Kui hiljuti küsisin ühelt Vikerraadio saatejuhilt põhjust, mis on hoidnud Reeda 1969. a. üllitet heliplaati nii kaua kodumaal käigus, sain vastuseks, et Reet oli valinud õiged laulud. Noor saatejuht, kellega tegime pikema arhiiv-intervjuu, hakkas ka mind sihikindlalt ühel teemal küsimustega pinnima. Oskasin vaid vastata, et Reet oli idealist. On ju idealistid, kelle silmad pööratud tuleviku suunas. On ju Eestist, Reeda poolt armastatud ideaalist, kujunenud tulevikumaa.

Kui heita veel pilk meediale, siis meile neist lähim on oma sõrmede vahel paiknev digimeedia. Aasta 2012 juunis ilmus eestimeel.blogspot’i vahendusel lugu ,,Eesti parim folklauluplaat ‘Reet’”. Aasta hiljem järgnes ,,artikkel” sama LP ainel.

Mainitud kirjutistel ei paistnud olevat mingit ühendust peatselt (1. juulil 2014) toimuva meenutusõhtuga, millele vihjasin käesoleva loo sissejuhatuses ja millele võiksime, hetkel lühidalt, suunata tähelepanu.

Kuidas ja mis ajendil toimus see meenutusõhtu 2014. a. Tallinnas? See on lugu, millest on jutustanud korraldaja ja läbiviija Eve Lukk, kelle selgitavaid sõnu edastame samuti ,,rahvalauluõhtul” Tartu College’is. Dr. Lukk on viimastel kümnenditel tegelenud muusikateraapia alal, peamiselt Tallinnas ja nüüdisajal eriti juhtivalt. Kuidas Eve Lukk iseseisvalt samuti ,,avastas” Reet Hendriksoni, on omamoodi põimuv lugu. Ta leidis muuseas, et Reet oma pedagoogilises tegevuses laste juures omas juba 70. aastatel arusaama muusikateraapiast enne selle hooguvõtnud arengut Euroopas, kaasa arvatud Eestis.

Viimaks kerkib küsimus: Kuidas Reet oma lauludega Jaapanisse jõudis?
Seda tõestavad kollektsionääridele erilise hinnaga minimüügiks välja pandud üksikud CDd eeloleval lauluõhtul. Nende üllitamise juures olin ise nõuandjaks, olles varem, juba aastal 2008 andnud välja midagi sellist Põhja-Ameerika raames, ESK toetusel. Kuna neid helikandjaid on kahjuks samuti vaid piiratud arvul olemas, küll normaalse ning sõbraliku hinnaga, näeb tulevik ilmselt kolmandat CD järelsalvestust.

Peale ,,õigete laulude” valiku, mis võis veel olla teine tegur, mis tegi LP ,,Reet — eesti rahvalaule” eriliseks? Vastus on lihtne. Kunagiste pagulasplaatide hulgas oli Reeda LP üks väheseid, mis andsid rahvusvahelise ilme, andes ümbrise tagakülje avaruses tasakaalustatult põhjalikke selgitusi kolmes keeles. Selle poolest ainulaadne, kajastades samas Kanada multikultuurilisust ja mõni ütleks,
kolmkeelsust(!).

Rahvusvahelist hõngu pakub ka pikem ingliskeelne interneti ,,blog” aastast 2011, millel üllatuslikult kaudne ühendus Buenos Airese ning Tokyo vahel, kus ilmuski aasta 2014 sügisel eelpool mainitud kolmas Reeda laulude üllitis, seejuures teine CD. Paariminutiline - oletame, et mitte jaapanikeelne - selgitus, ehk isegi kitarri saatel, võiks samuti olla kokkutõmbav, isegi üllatuslik, killukene lauluõhtu kavas.

Lõppakordina tuleks öelda, et õhtu vältel avastame ka allikaid, mille vooludel – läbi kannatuste ning rõõmude – mõned ,,õigelt” valitud laulud meile kandusid.





Liina Purje-Lepik. foto: Margee Bosco

Kultuur

TRENDING