* Olete oma rahvamuusikaga saavutanud tuntust paljudes maades — plaate on müüdud edukalt nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas, mis on pälvinud kiitvaid hinnanguid. Mis on Teie arvates eesti rahvalauludes see, mis tekitab kõlapinda nii rahvusvahelises mastaabis?
Põhjuseid võib olla mitmeid ja see puudutab igat inimest eraldi ja erinevalt. 2000 aasta vanuseid laule ei ole maailmas palju. Rahvaluule tekstid viivad meid energeetiliselt hoopis teise situatsiooni ja tagasi juurte, päritolu, elulaadi, uskumuste, suhtlemise ja arusaamade juurde, mis on tänapäeva elust täiesti erinevad. Rahvalaule laulis inimene eelkõige iseendale. Ta lasi endast välja mure, kurbuse ja rõõmu. Väga vanad laulud pole psühholoogilises plaanis tänaseni jõudnud loogiliste järeldusteni, vaatamata teadlaste uurimustele. Plaadil „Hällilaulud abikaasadele” on nii laulude helikeeles kui ka seadetes tunnetatav kooskõla loodusega, mille järele inimesed tunnevad alateadlikult igatsust.
Muusika on energeetiliselt väga tugeva jõuga, kuid samas staatilise mõjuga ja see panebki inimesi kuulama rohkem kui ühte lugu. Selline on minu aravamus lühidalt öelduna, kuid kõige täpsema ja õiglasema vastuse saab siis, kui küsida inimeselt, kes on seda muusikat kuulanud.
* Lisaks laulmisele ja heliloomingule teete ka muusikapedagoogi tööd. Kuidas Teile tundub, kas noorte seas on huvi rahvamuusika vastu olemas või on see tänapäeval siiski suht haruldane tegevus?
Minu muusikapedagoogitöö seisneb eelkõige laulmise õpetamises, kuid rahavalaulu pole ma iseenesest õpetanud. Olen tegelenud kolmekuustest lastest kuni täiskasvanuteni välja. Seda tööd tehes õppisin just tänu oma laululastele väga palju ja sain teada, et kui valesti õpetad, ei jää nende väikestest häältest midagi järele. Seega tekkis minus sügavam huvi hääleseade vastu ja nüüdseks olen hääleseade õpetaja ja annan kursusi üle terve Eesti.
Me oleme olnud suletud 50 aastat ja meile ei lastud siia ühtegi välismaist õpetajat. Samuti ei pääsenud meie siit välja, et õppida midagi juurde. Paljud lauljad kaotasid oma hääle või pidid täielikult loobuma. Ka meie rahvakultuuri, sealhulgas rahvamuusikat suruti alla sedavõrd, et omad inimesed pidasid rahvamuusikat matside kultuuriks ja seda häbenesid paljud. Lõplikult pole kadunud miski; noorte põlvkonnal puuduvad need probleemid ja rahvalaulu viljeldakse väga palju, sidudes vanu tekste erinevate stiilidega. Eestis on tekkinud palju folkmuusika festivale, mis on muutunud traditsiooniks.
* Palun kõnelge pisut oma tagapõhjast. Kus olete õppinud ja miks valinud oma alaks just rahvamuusika?
Mulle meeldis juba lapsena vaadata iga pühapäev folgisaateid. Samas veetsin ma suved oma armsa vanaema Ida juures, kes oli laulik. Koos talutöid tehes rääkis ta mulle palju oma noorusajast, noortevahelistest suhetest, samuti oli tal iga olukorra kohta laul. Mina suurt ei rääkinud, aga talletasin endasse tohutul hulgal materjali.
Olin 22 aastat vana ja laulsin Hiiumaal kohaliku kultuurimaja ansamblis. Tuntud muusikud ja heliloojad, kes juhtusid mind kuulama, soovitasid mul minna laulmist õppima ja teisel katsel sain sisse Tallinna G. Otsa nimelisse Muusikakooli. Olen laulnud kantrit, rokki jne. Koolis õppides tekkis sügavam huvi jazzi vastu. Seega olen läbi laulnud jazzi põhivaramu ja samal ajal kõrvalt viisistanud vanu rahvalaule; esimesed soolokontserdid olid aastal 1986.
Mõned aastad hiljem otsustasin need laulud lindistada Eesti Raadios. Samal ajal viibis Eestis Saksa produtsent ja nii ilmuski kaks plaati: „Saatus”, mis võeti kriitikute poolt hästi vastu ja „Hällilaulud abikaasadele”, mis tõi kaasa juba suurema edu ja püsis World Music Chart'i 5.—6. kohal üle poole aasta.
* Olete tulemas tänavu Metsaülikooli esinema. Väliseestlaste seas on huvi rahvamuusika vastu suur. Mida kavatsete neile pakkuda?
Metsaülikooli üritusel annan ülevaate eesti ajaloost, maausust ja sellest, kuidas vanad eestlased elasid kooskõlas loodusega. Iga tehtud töö juurde kuulusid kindlad laulud ehk laulame koos kadrilaule, mardilaule, kiigelaule jne. Kuna mulle tehti ka kontserdi ettepanek, esinen suurima heameelega.
* Esinete ka Torontos 30. augustil Lula Lounge'is (info: www.lula.ca). Kas sealne kava erineb sellest, mida esitate ainult eestlastest koosnevale publikule?
„Hällilaulud abikaasadele” jääb ikka selliseks nagu ta on. Samas on plaat ja kontserdid täiesti erinevad; kontsert on muutunud, oleks õigem öelda, et kuuldele tuleb folgi-etno-popi-jazzi kombinatsioonidest koosnev muusika. Mulle väga meeldib improviseerida.
* Kas esinete tihti väljaspool kodumaad?
Olen esinenud Jaapanis, Saksamaal, Taanis, Soomes, (Torontos) Kanadas, Lätis jne. Olen olnud teadlikult 3—4 aastat aktiivsest esinemisest eemal, sest tundsin, et muutun masinaks. Kui muusika ei hinga, siis pole mõtet ka laval olla. Nüüd olen alustanud taas ja tunnen ennast laval väga hästi.