Miks müüsid taanlased Eesti maha? Võibolla kuna taanlased, kes on tuntud mugava rahvana, leidsid oma Põhja-Eesti asumaa olevat liiga tülika. Samas aga — miks sai Sachsenist ristirüütleina Eestisse rännanud saksidest Eesti aladel vaid tilluke vähemusrahvus (nn „balti aadel“), kuigi nad varem, 5. ja 6. sajandil, olid Briti saartel, koos anglitega rajanud kaua püsinud anglosaksi kuningriigi, mis neelas endasse saarte algasukad?
Need küsimused tulenevad otseselt Euroopa ajaloo ühest kõige hurmavamast peatükist, mida siinkirjutaja kooliajal nimetati „Suureks rahvaste rändamiseks“ (saksa k. „die grosse Volkerwanderung“, ingl. k. „the Age of Migrations“), kuid mille moodsam vaste nüüd kõlab „rahvarände-ajastu“. Mõiste „rahvaränne“ on nüüd muutumas populaarseks eriti islami hoogustuva leviku tõttu läänemaadesse. Islami invasiooni on mõned vaatlejad, nt ÜRO peasekretär Kofi Annan, liigitanud ühte patta muistse suurrände nähetega.
Euroopa suurränne toimus olulises osas esimese millenniumi esimesel poolel ehk 1. kuni 6. järelkristlikul sajandil; sajandeid hiljem veel hiliskeskajal, hõlmas praktiliselt kõiki Euroopas (ja mõningaidki väljaspool Euroopat) asuvaid rahvaid ega jätnud puudutamata ka selliseid Läänemere ranniku põlisasukaid nagu eestlased, liivlased ja lätlased. Selle vahetuks põhjustajaks oli rahvatõug, mida enam ei eksisteeri ega peaaegu keegi ei tunne (või ei tundnud) peale Eesti Vabariigi eelviimase välisministri, kadunud Karl Selteri — nimelt gootid. Sellest lähemalt käesoleva vestluse 2. osas. Gootide ränded pakuvad mitmekülgse pildi migratsiooninähtuse eritahkudest.
Rahvad on rännanud mitmel eri põhjusel mitmesuguste tulemustega. Rahvarännete kestuse ja lõpu alusel võib vahet teha nt koloniseerimise, uusasustamise või assimileerumise vahel. Näiteid võib tuua soomeugri hõimude ja skandinaavia viikingite asualadelt Läänemere kaldail, nt rootslaste rändest Eestisse. Rootsi võim Läänemere idakallastel on teinud läbi mitu erinevat staatust, kord kui vallutaja, kord kui kolonisaator või assimileerija.
Näiteks rootsi rahvusvähemus Eesti saartel ja Noarootsis säilitas oma etnilise ja keelelise identsuse, kuna põhjaranniku rootslased assimileerusid, välja arvatud nime poolest. Keegi mu rootsi nimega algkoolikaaslastest Lillebronidest, Sandströmidest ega Ekholmidest ei kõnelnud rootsi keelt. Nad olid niisiis kunagiste ümberasujate, mitte vallutajate, järeltulijad. Eestis ja Lätis seevastu püsis ühe koloonia identsus läbi seitsme sajandi.
Need olid baltisaksa mõisnikud — kunagi Sachsenist ja Westfalenist emigreerunud Saksa Ordu rüütlite järeltulijad. Silmas pidades Eesti- ja Liivimaa majanduslikku tähtsust sellisele saksa kaubandussüsteemile nagu nt Hansa Liit (13.—15. saj), võib Balti provintse nimetada omaaegse Saksamaa kolooniaks. Balti aadli olemasolu lõppes Eesti Vabadussõja ning mõisate jagamisega Vabadussõja veteranidele.