Washington Times'i välispoliitiline reporter Georgie Anne Geyer kirjutab islami praeguse suurrändega käsikäes hoogustuvast korralagedusest kui „meie desintegreeruvast maailmast“.
Geyer kurdab, et õiguskorda kaitsev valitsusvõim maailmas üha väheneb, kuna samas aga tõusevad võimupositsioonidele mitmesugused mässulised valitsusvälised vägivalla-grupeeringud — toimub „vägivalla privatiseerumine“: „Mida me näeme,“ jätkab Geyer, „on vägivalla jätkuv ja kasvav erastumine. Vägivaldsed valitsusvälised organisatsioonid paljunevad kogu maailmas, avalik sõjapidamine on asendunud terrorismiga — sõdimisviisiga, millist Lääne väejuhid ei ole kunagi mõistnud.“ Ja kolumnist loetleb terve rea rühmitusi, mis selles uues, „neljanda generatsiooni“ (gerilja) sõjapidamises on muutumas üha tähtsamateks teguriteks: suguharud, klannid, fundamentalistlikud usulahud, tänavakambad, hukkamissalgad, terroriliikumised, massiliikumised jne. Nende tähtsus on jõudnud oma esimese kulminatsioonipunktini islami terrorirühmituse Hezbollah kallaletungiga Iisraelile.
Seega on alanud avalik rahvusriigi piiride purustamine, leiab Geyer ja tsiteerib kaitseküsimuste eksperti William Lindi, kes ütleb: „Esimest korda on mitteriiklik grupeering läinud sõtta ühe riigi vastu mitte mässuaktina sissetungija tõrjumiseks, vaid ise murdes läbi rahvusvaheliselt tunnustatud riigipiiri.“ (WT, 26. juuli.)
Geyeri hüpoteesiks on, et rahvusriigid lakkavad olemast väiksemate terrori- ja vägivallaliikumiste esiletõusu tõttu, mis otseliinis tuleneb islami ennekuulmatust ekspansioonist. Kuid rida „õnnestunud“ rahvarändeid tõendab pigemini vastupidist.
Vägivallarezhiimid iseloomustavad esmajoones nn „luhtunud riike“ (failed states) nagu Haiti, Zimbabwe, Somaalia jt, kuna „õnnestunud“ rahvaränded on andnud tulemuseks rea maailma kõige paremini valitsetavaid riike nagu Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Island ja muidugi ka Ameerika Ühendriigid – kõik kunagised kolonisatsiooniriigid.
Assimilisatsiooniriikidest pakub karikatuurse portree endine Nõukogude Liit. „Rahvarändena“ tuleb siin mõista miljonite inimeste küüditamist ja sundasustamist eesmärgil vormida kõik kodanikud samanäolisteks „nõukogude inimesteks“. See osutus pedagoogika ajaloo üheks kõige kolossaalsemaks pettuseks.
Mis puutub moslemite massiivsetesse rännetesse viimastel kümnenditel, siis võib kahelda, kas riigipiiride rikkumine ohustab rahvusriikide olemasolu nii tõsiselt, nagu kardab Geyer. Kuid samas tuleb möönda, et parem on karta kui kahetseda.