Mõtisklus, 2.osa

Tuleb möönda, et Läänemere ruumis toimunud rahvaränded olid väikeseformaadilised võrreldes nendega, mis rullusid lahti Vahemere ruumis 1000 aastat varem – ajendatud peamiselt gootide tungist itta ja hiljem läände.

Gootide algsest asualast Läänemere lõunakaldal ja saartel annab veel tunnistust Ojamaa saare nimi — Gotland. Meie ajaarvamise alguses moodustasid gootid — nagu ka saksid, anglid, frankid, bajuvaarid (baierlased) jt ühe mitmest germaani hõimust Euroopas. 1. saj pKr näis see eluruum neile olevat kitsaks jäänud, sest algas massiivne ränne itta, mis ulatus kuni Musta mere kallasteni. Gootide surve suurenes ka naaberhõimudele, nii et Põhja-Saksamaal elanud anglid ja saksid olid 5. ja 6. saj. sunnitud emigreeruma Inglise saartele, kus nad rajasid legendaarse (kuningas Arthuri) anglosaksi kuningriigi. See püsis 11. sajandini ja varises kokku William Vallutaja normannide (viikingite) sissetungiga Briti saartele a. 1066.

Idast läände tunginud nn ida-gootid (ostrogoths) vallutasid Rooma linna a. 488 kuningas Theodorich Suure juhtimisel, kes kuulutas end Lääne-Rooma keisriks, kuid see keisririik ei kestnud kaua. Märksa imposantsem oli gootide kultuuriline panus. Läänegootidel (visigoths) oli omaenda alfabeet, mille koostas piiskop Ulfilas, kes 4. saj. tõlkis ka Piibli gooti keelde. Ulfilase Piibel on praktiliselt ainuke allikmaterjal sellistele gooti keele uurijatele nagu kadunud minister Selter. Selle alusel on suudetud tuvastada, et gooti keel on mingi kadunud idasaksa murrak.

Imposantsed on ka idagooti arhitektuuri säilikud nagu nt Theodorichi mausoleum Ravennas. See näeb pigem välja nagu väike loss kui mingi hauamonument. Miks see kultuuriliselt küllaltki aktiivne rahvatõug oma identsuse kaotas, jääb tuleviku selgitada. Minister Selter, kes sõjajärgseil aastail elas Genfis, kinnitas korduvalt, et eesti ja gooti keeled on omavahel sugulased, kuid tema uurimistulemustest ei ole minu teada midagi publitseeritud.

Mitte kõik rahvaränded ei tulene eluruumi kitsusest nagu (tõenäoliselt) gootidel; ei saa jätta arvestamata ka juhtide vallutustahet — Aleksander Suurest Peeter Suureni. Paljudki vallutusretked võivad alata kui katsed luua uut koloniaalimpeeriumi, nagu see õnnestus roomlastel. Hunnidel ja mongolitel, kes omal ajal alistasid suure osa Aasiast ja Ida-Euroopast, see ei õnnestunud. Kuid hunnid aitasid tõenäoliselt suruda germaani hõime lääne poole.

Kui koloniaalsüsteemi põhitunnuseks lugeda sellist koostööd emamaa ja provintsi vahel, mis tagab mõlemapoolse kasu ja julgeoleku, siis võib öelda, et rahvaste suurrände sajandeil tekkinud riike võib vaadelda kui luhtunud koloniseerimiskatseid. Enamik neist assimileerus asustatavate maade rahvastikuga, välja arvatud „Saksa Rahva Püha Rooma Riik“, mis püsis Saksa keisrite toetusel edasi endise Rooma impeeriumi nime kandjana.

Seevastu assimileerus oma uue kodumaaa rahvastikuga suurem osa gootide algkodust välja murdnud germaani hõime: idagootid (ostrogoths) slaavlastega, läänegootid (visigoths) hispaanlastega, frankid keltide ja roomlastega, normannid inglastega, langobardid itaallastega jne. Ning selleasemel, et oma uut asuala koloniseerida, aitasid nad kaasa rea uute rahvusriikide sünnnile Euroopas.

Nüüd on islami suurränne, mis riigipiirid purustab, kutsunud esile kartuse, et rahvusriikide ajastu võib olla lõppemas.

Märkmed: