Mind on mõnikord süüdistatud liigses uudishimus. Ei hakka praegu arutlema, kas põhjendatult või mitte, kuid väidan julgelt, et uudishimu pole tingimata pahe.
Mis mind 7. jaanuaril Eesti Majja viis, seda ma enam ei mäleta, kuid märkasin esmaspäevaselt unise maja alakorrusel ühe klassiruumi uksel elavat sagimist. Pistsin nina ukse vahelt sisse (ikkagi reporter, noh) ja mu pilk registreeris pool tosinat tegusat daami, kes esimese hooga mulle suurt tähelepanu ei omistanud, kuna olin igapäevases tänavariietuses. Seal aga silmitseti tähelepanelikult mitmesuguseid eesti rahvarõivaid, millele välisukse suunast aina kanti lisa.
Otsustasin aru pärida. Mulle seletati lahkelt, et kavatsusel on välja tulla suurema lavastusega, kus tutvustatakse eeskätt eesti rahvarõivaid, kuid ka muid etnograafilisi esemeid. Selle läbiviimiseks on Maakondlik Esinduskogu ja Eesti Etnograafia Ring Kanadas löönud „seljad vastamisi“ ning moodustanud korraldava komitee (MEERK), kuhu kuuluvad Helle Arro, Naani Holsmer, Maaja Matsoo, Tamara Norheim-Lehela, Anne Orunuk ja Anu Sepp.
Kuigi kavatsetav lavastus, mis muide kannab pealkirja „Triipude lood“, leiab aset alles novembris, on ettevalmistustega algust tehtud varakult, sest kava on ulatuslik ja läbiviimine aeganõudev. Pearõhk on autentsetel eestiaegsetel maakondade rahvarõivastel, mis kohalikel eestlastel olemas. Selleks on korraldatud kolm fotosessiooni, kuhu on kutsutud ja kutsutakse võimalikult paljusid kaasmaalasi näitama oma rahvarõivaid, et saaks tutvustada oma etnograafilist varasalve mitmekülgselt. Esimesele sessioonile oli mu uudishimu mind toonud. Järgnevad kaks on 21. jaanuaril ja 4. veebruaril kell 1 – 3. Vajaduse korral veel kolmas 18. veebruaril.
Kuus naissoost „seelikukütti“ – püüan naljatada, kuid mind korrigeeritakse kiirelt ja karmilt. Ei tunta huvi kaugeltki mitte ainult seelikute, vaid ka pükste-pluuside ja mulgi vammuste vastu. Rahvarõivaist oodatakse nii meeste, naiste kui laste omi. Võetagu seda kirjatükki kutsena ja palutakse järgmised kuupäevad oma kodukalendrisse ära märkida. Soovitav oleks aga kindlasti ette helistada ja teatada, milliseid rõivaid kellelgi leidub. Kontaktisikuks on Maaja Matsoo, tel. 416-691-0719, e-post .
Seoses ürituse läbiviimisega on korraldajail ka kulusid, mille katmiseks loodetakse heatahtlike kaasmalaaste toetusele. Seda kahel põhjusel. Esiteks on korraldajail soov ürituse eeltöid, näitust ja lavastust videolindistada. Seda kakskeelset linti võiksid tulevikus kasutada mitmed organisatsioonid ja üritused, näit. LEP 2009, Metsaülikool, täienduskoolid USA-s ja Kanadas, ESTO-d jm. Teiseks on korraldajail avanenud võimalus kohale kutsuda mõnd rahvarõivaste tippteadlast Eestist. Mõlema korraldava organisatsiooni kassa seisud on minimaalsed.
Niisiis – loodan, et mu uudishimu on nakkav. Veel parem, kui see areneks epideemiaks.
