Seminari käigus kogunenud kümmekond ettepanekut saadeti kõigile ministritele seisukohavõtuks rahvastikupoliitika (termin ise vajab edasist täpsustamist) uuendamisel. Meie andmeil nendega töötatakse. Ettepanekud saadeti ka Eesti Teaduste Akadeemia presidendile ja liikmeskonnale, ikka palvega kaasa mõelda ja seisukohad kujundada. Aluseks pöördumisele oli Eesti Teaduste Akadeemia seaduse paragrahv 2, mis sätestab Akadeemia ülesanded: Akadeemia põhiline missioon on teadlaste ühendusena sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele. Kui nüüdseks on tegemist sotsiaalses arengus üliküpse superprobleemiga, siis on see pöördumine igati loogiline ja õigustatud.
Mis meile vastati? ETA president Tarmo Soomere vastas, et seda pöördumist arutati juhtkonna koosolekul ja teatas, et akadeemia ressursid on aga piiratud, mistõttu meil tuleb teha valikuid, milliseid küsimusi ja millisel määral käsitleda... Akadeemial institutsioonina, samuti akadeemikutel teadlastena, ei jätku ressursse eraisikute ja eraõiguslike ettevõtete ning institutsioonide poolt esitatud soovide täitmiseks. Kõik. Koht kätte näidatud. Uks meie palve rahuldamiseks oli kinni löödud.
Vastuväidetes apelleerisime Põhiseadusele ja Pühakirjale, mainisime, et Haridusseminari ei finantseeri mitte keegi, riikliku tähtsusega probleemi püstitamisele ja seadusega määratud akadeemia põhiülesandele. Enda õigustuseks on ütelda, et juba 1995. aastal akadeemia aastakoosolekul Eesti Arstiteadusnõukogu esimehena kutsusin üles liikmeskonda uurima selle rahva tervist ja demograafiat, kes Akadeemiat ülal peab. Nüüd kuulen, et lõpuks on valminud tervisesüsteemi alane strateegia. Mulle tundub see tegevus pikaldane ja orienteeritud eeskätt tippteadlaste huvidele.Pealegi pole selles midagi demograafilisest olukorrast, millest käib jutt.
Lõpuks president leidis väljapääsu selles, et haridusseminari argumente tõlgendas inetu, süüdistava ja solvava reaktsioonina. Ta ei teinud midagi seminari väidete ümberlükkamiseks, vaid kinnitas, et Akadeemia ei pea võimalikuks osaleda sellisel tasemel peetavas diskussioonis. Muidugi pole president veel kogu akadeemia. Siiski liigub mõte Abuladze filmi „Patukahetsus“ kannul mõttele – mis mõte on tänaval, mis pühakotta poole ei vii – mis mõte on akadeemial, mis rahvast ei teeni. Kas saan õigesti aru?
Jaak Uibu D.Sc., Toompea Haridusseminar
jaak.uibu@mail.ee
