Riigikogus 18.aprillil 2016

2. 15:44 Arupärimine rahvastiku kahanemise kohta (nr 187)

Esimees Eiki Nestor
Ja nüüd arupärimine, mille on esitanud Erki Savisaar, Tarmo Tamm, Kadri Simson, Marika Tuus-Laul, Märt Sults, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Vladimir Velman, Andrei Novikov, Enn Eesmaa, Rein Ratas, Jüri Ratas, Jaanus Karilaid, Anneli Ott, Aadu Must, Viktor Vassiljev, Siret Kotka, Mihhail Korb ja Peeter Ernits ja veel Toomas Vitsut ka. Arupärijate nimel Erki Savisaar, palun!

Erki Savisaar
Austatud juhataja! Riigikogu! Peaminister! Eesti elanikkond väheneb. Sellest on räägitud juba aastaid, kui mitte aastakümneid. Nii ministritel, presidendil kui ka teistel ametiisikutel tasuks häbi tunda sellepärast, et nad justkui ei ole märganud Eesti põhilist eksistentsiaalset probleemi – elanikkonna vähenemist.
Möödunud aasta septembris moodustati Riigikogus Eesti rahvastiku toetusrühm, milles on esindatud kõik erakonnad. Ning 17. veebruaril toimus Riigikogu ruumides toetusrühma korraldatud konverents "Eesti demograafiline seisund ja selle suundumused". Kahjuks leidis see arutelu ajakirjanduses ülimalt tagasihoidlikku käsitlust võrreldes juba tüütuks muutunud lugudega pagulastest või saadikute häbitundest. Ometi on rahvastiku vähenemine Eesti jaoks põhiprobleem. Kui ei ole inimesi, pole ka riiki. Sisserände diskussioonis kükitamine hirmunult, justkui sügavas orus, nägemata päris probleeme ning sellele järgnevat sotsiaalsüsteemi kriisi, on täiesti lubamatu.
Statistikaameti prognoosi järgi väheneb Eesti rahvaarv kuni aastani 2040 keskmiselt 5000 inimese võrra igal aastal. Tööealiste inimeste arv koguni enam kui 6000 inimest aastas. Pensioniealiste arv samal ajal aga kasvab enam kui 3000 inimese võrra igal aastal. Nende arengusuundade tõttu peab erasektoritöötaja praeguse 1,6 inimese asemel 2014. aastal üleval pidama enam kui kahte inimest. Lisaks sotsiaalsüsteemi kokkuvarisemisele on praeguste trendide jätkudes järgmiseks sajandivahetuseks, mida näeb suur osa praegu sündinud lastest, eesti keele ja kultuuri edasikandjaid vaid veidi üle 700 000.
Tööandjate Keskliit ja osa poliitikuid näevad põhilise lahendusenia töökäte sissevoolu, olgu see siis reformikate pagulaste importimise või isamaalaste kahe miljoni elaniku plaan. Kuid normaalne jätkusuutlik ühiskond taastoodab ennast ise. Eestis võiks lapsi rohkem sündida. Teadlaste arvates on võimalik demograafilisi protsesse, sh sündimust, mõjutada. Rein Taagepera pakutud demograafilise vetsupotistsenaariumi realiseerimine on täna üsna tõenäoline, kui vaatame tegevusetult pealt, rahustades ennast sündimuse langevusega ka teistes Euroopa riikides.
Konverentsil Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse juhtivteaduri Allan Puuri esitatud diagrammilt näeb suurimgi optimist, et samade trendide jätkudes ootab eesti rahvast vaikne hääbumine. Mujalt maailmast vaadatuna ei ole ühe keele ja kultuuri kadumine ehk teab mis katastroof – tühja koha täidavad sisserändajad ja nende lapsed. Pole me ju esimesed, kellel allakäigutrepil tuleb sellised valikud teha. Kuid rahvastiku protsessides on uppuja päästmine uppuja enda asi. Kas soovime uppuda sarnaselt teiste juba kadunud rahvastega?
1998. aasta Vabariigi Valitsuse 14. juuli kabinetiistungil arutati asjatundjatega rahvastiku küsimusi. Eesti demograafilist situatsiooni ja arengut käsitlevad seisukohad, mille esitas rahvastikuminister Andra Veidemann. Dokumentide põhjal näib, et tollane valitsus püüdis rahvastikuprobleemidega tegelda süstemaatiliselt. Näiteks kavandati moodustada Riigikogu komisjon rahvastikuküsimuste lahendamiseks. Arvati, et ka riigi poliitika kavandamisel peaks edaspidi arvesse võtma selle mõju rahvatervisele ning demograafilisele olemusele jne. Tõdeti, et kui praegu midagi ette ei võta, siis 21. sajand jääb eesti rahvale viimaseks. 1999. aasta ametisse astunud uus valitsus aga muutis seda seisukohta. Rahvastikuministriks sai Katrin Saks ja kavandatud rahvastikupoliitika üldaluste ja rakenduskavade väljatöötamine lükati kõrvale. Seda asendas hiljem perepoliitika, mis on tunduvalt kitsam ja ka vähem tulemuslik. Ma loodan, et praegune valitsus on teisel seisukohal ning on leidnud, kuidas seda trendi muuta ja selgitab meile, milline on valitsuse tegevuskava probleemi lahendamiseks. Ma palun peaministril ka küsimused ette lugeda! Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Peaminister Taavi Rõivas
Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu ja arupärijad! Kõigepealt minu siiras tunnustus, et te olete sedavõrd olulisel teemal arupärimise esitanud. Samuti oli praegu väga põhjalik sissejuhatus. Sellisel viisil on minu meelest väga meeldiv debatti pidada. Ja see on tõesti teema, mis väärib palju-palju enam parlamendisaali arutelusid, kui ehk viimasel ajal tavaks on olnud. Aga ma siis, nii nagu soovitud, vastan igale küsimusele järjest ja loen ka küsimused ette.
Esimene küsimus: "Milline on valitsuse tegevuskava, et rahvastiku arv ei kahaneks ning Eestis ei tekiks olukorda, kus ei ole piisav töökäsi, et pidada üleval ravi- ja pensionisüsteemi?" Kõigepealt, sellel küsimusel oli hästi pikk sissejuhatav osa, kus te viitasite ÜRO prognoosile, mis ütleb, et 2010. aastaks väheneb inimeste arv umbes 1,2 miljoni elanikuni. Mulle meenub 2002. aastast üks rahvastikuprognoos, mis ütles, et te kui te mitte midagi ei tee – aastal 2002, rõhutan –, siis 2050. aastaks jääb Eestisse vähem kui 900 000 inimest. Nii et selle lühikese aja jooksul, 14 aasta jooksul on tegelikult prognoosid paranenud sellises küllaltki kauges vaates peaaegu 300 000 inimese võrra. Aga sellel on ka oma selge põhjus. Esiteks, miks ma seda mäletan. Sellepärast, et ma läksin 2003. aasta kevadel tööle rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo büroojuhiks. Teiseks, toonane valitsus pidas väga oluliseks luua vanemahüvitis, mis oluliselt murdis seda trendi. Toona oli iive, loomulik iive, umbes 5000 inimesega miinuses. Mõne aastaga see olukord paranes tuntavalt, jõudes ühel aastal isegi väikesesse plussi. Kahjuks see ei jäänud küll püsima. Kui ma õigesti mäletan, siis vist 2010. aastal olime väikeses plussis. Aga positiivseid trende on tegelikult ka viimasest ajast. Esialgsete andmete kohaselt sündis eelmisel aasta 422 last rohkem kui 2014. aastal. See muidugi ei tähenda, et me ei peaks väga tõsiselt suhtuma demograafilistesse väljakutsetesse, siin ma olen küsijatega täiesti sama meelt.
Kui vaadata neid samu 2002. aasta aegseid küsitlusi ja ka minu praegust veendumust, siis mu usk on jätkuvalt see, et rohkemate laste sündimise eelduseks on perede kindlustunne. Ja selle kindlustunde suurendamiseks on ajaloo jooksul tehtud mitu väga olulist sammu. Esiteks, juba nimetatud vanemahüvitis, mille aluspõhimõtteid tuleb päris kindlasti hoida. Kui me leiame võimalusi veelgi suurendada perede valikuvõimalusi, kui me suudame leida võimalusi vanemahüvitist veelgi paremaks teha, siis seda ei peaks kindlasti välistama, aga neid aluspõhimõtteid – seda, et vanematel on võimalus ise otsustada, kumb neist koju jääb – ja üldpõhimõtet, et lapse 1,5-aastaseks saamiseni pere sissetulek ei lange, tasub kindlasti hoida, see on väga-väga suur osa nende perede kindlustundeks. Teiseks, ametisoleva valitsuse kõige olulisem demograafiline meede on kolmanda lapse toetuse hüppeline tõus, mille tulemusena tõuseb nelja aastaga kolmelapselise pere toetus 2,2 korda, arvestades seda, et eelmine valitsus eelmise aasta jooksul juba hüppeliselt tõstis esimese ja teise lapse toetust 19 eurolt kõigepealt 45-ni ja teise lapse toetus tõuseb 60 euroni. Aga nüüd läheb valitsus pika sammuga edasi ja 2019. aastal kolmelapselise on pere toetus 2,2 korda suurem kui siis, kui valitsus alustas, ehk täpsemalt 420 eurot. Ja see on tõesti juba samas suurusjärgus ka meie põhjanaabrite toetustega. Nii et see on kindlasti väga oluline.
Mis puudutab töökäte vähenemist, siis pöörame üha rohkem tähelepanu olemasoleva tööjõu osalemisele tööturul. Sel aastal käivituv töövõimereform on viimase 15 aasta suurim ja olulisim sotsiaalvaldkonna reform ning suur samm puuetega inimeste elukvaliteedi parandamiseks, aga me peame ka meeles hoidma, et sealt on võimalik saada lisatööjõudu. Nimelt, uuringute järgi soovib 45 000 vähenenud töövõimega inimest tööelus osaleda ning meil on varutud nii raha kui ka plaan, kuidas neid selles aidata ja kuidas ka ettevõtteid toetada, et töökohti luua. Lisaks kohaliku tööjõu potentsiaali paremale kasutamisele oleme valitsuses arutanud ettepanekuid, kuidas lihtsustada majandusarengusse panustavate välismaalaste Eestisse tööle asumist ning motiveerida ettevõtlikke talente Eestis töötama, see puudutab näiteks IT-sektorit.
Teine küsimus: "Praegune haldusreform näitab, et valitsus on leppinud rahvastiku vähenemisega ja koondumisega keskustesse ning tõmbab maapiirkondade arvelt elu Eestis koomale. Milliseid meetmeid plaanite rakendada, et elatustase ei erineks regiooniti nii suurel määral ja maal tekiks töökohti juurde?" Olen nõus, et kõige otsesemalt mõjutab Eesti inimeste elukvaliteeti Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud ja praegu parlamendi menetluses olev haldusreformi seaduse eelnõu, mille põhieesmärk on tagada kvaliteetsed avalikud teenused ja tugevad omavalitsused üle kogu Eesti. Et väiksemad omavalitsused saaksid juurde võimekust oma kohustuste täitmisel ja et kohalik elu oleks Eesti inimeste jaoks veel paremini korraldatud. Et üle Eesti sünniksid tugevad ja võimekad vallad ja linnad, mis suudavad paremini korraldada hariduselu ja luua ettevõtluseks soodsa keskkonna ning pakkuda kohalikke teenuseid lastehoiust eakate hoolekandeni. Ma ootan ka opositsioonilt tarkust näha siin suurpilti ja riigimehelikust vältida sisepoliitilist kemplust, mis võib seada ohtu selle suure eesmärgini jõudmise. Aga ma tõesti usun, et haldusreformil on potentsiaali saada selliseks teemaks, kus ka opositsioon aktiivselt valitsusega koostööd teeb ja kaasa mõtleb.
Kolmas küsimus: "Möödunud 14 aasta jooksul läks ametliku statistika järgi välismaale ligi 49 000 inimest rohkem kui Eestisse saabus. Täna me teame, et väiksemates maakohtades töö kaotanud inimesed ei lähe enam tööle pealinna, vaid otsivad töövõimalusi jõukamates riikides. Mis jääb Teie hinnangul riigis puudu, et siin ei nähta parimat võimalust elada ja lapsi sünnitada? Millised on lahendused?" Rahvastikuteadlaste hinnangul on Eesti jõudmas sisse- ja väljarände tasakaalustumiseni. Kui 2014. aastal oli rändesaldo –773, siis 2015. aastal oli rändesaldo miinuses alla 100 inimesega. Suurenema on hakanud just tagasiränne, mis moodustab umbes poole või pisut enam iga-aastasest sisserändest. Mõned aastad tagasi välismaale õppima või tööle läinud Eesti inimesed pöörduvad üha sagedamini koju tagasi, olgu siis põhjuseks see, et lapsed on kooliminemise eas või soovitakse mujal omandatud kogemusi ja teadmisi Eesti heaks just kodumaal ära kasutada. Samuti on Eesti ja teiste riikide elatustaseme vahe aasta-aastalt vähenenud ning see ei mõjuta väljarännet enam nii palju kui varem. Väljarände vähendamine tähendab laiemalt elukeskkonna ja sissetulekute parandamist. Valitsuse eesmärk on luua Eestist riik, kus on hea elada, lapsi kasvatada ja töötada ning kus pole vaja minna tööd otsima välismaale. Samas, ma rõhutan, et kindlasti ei peaks valitsus ka takistusi tegema, kui Eesti inimesed soovivad mõnes teises riigis õppida või töötada. Kui nad soovivad siduda oma karjäärivõimalustega, näiteks globaalses ettevõtluses, siis oleks kohatu siin takistusi teha. Kui me võrdleme ennast teiste riikidega, kas või näiteks teiste Balti riikidega, siis Eestist välismaale tööle või elama asunute hulk on kordades väiksem, ka meie suurust arvestades ikkagi kordades väiksem kui näiteks Lätis või Leedus. Oluline on see, et neil, kes soovivad minna vabatahtlikult karjääri pärast või hariduse pärast, oleks see võimalus, aga kellelgi ei peaks olema hädavajadust minna. Kui võrrelda kahte viimase aja rändeuuringut, väga esinduslikku uuringut – sel aastal loodetavasti tuleb järgmine –, siis 2010 oli väga palju neid, kes läksid Eestist ära seetõttu, et siin ei olnud normaalset töökohta. Me mäletame, et siis oli tööpuuduses olijate arv üle 100 000. Siis oli see hästi tõsine ja akuutne probleem. Juba 2013. aastal, kui tehti teine uuring sama metoodika järgi, oli olukord oluliselt paranenud. Ja kui vaadata praegu rändestatistikat, siis võib eeldada, et see 2016. aasta uuring – mille algandmetega mul ei ole olnud võimalik veel tutvuda, aga ma siiski julgeks eeldada, omades teatud kogemust selle teemaga –, ma usun, et see olukord on veelgi paranenud. Seda kinnitab ka see rändesaldo, alla saja inimese on see negatiivne 2015. aastal.
Neljas küsimus: "Toompea Haridusseminar on viidanud vajakajäämisele seoses rahvastikupoliitikaga, selle halva koordineerimise ning puuduliku analüüsiga. Kas peate vajalikuks luua selles küsimuses sõltumatute asjatundjate töörühm, nii nagu majandusküsimustes pidasite vajalikuks kokku kutsuda riiki Põhjamaadele järele aitava töörühma?" Rahvastikupoliitika koordineerimisega tegeleb eelkõige Sotsiaalministeerium, kes töötab iga päev sündimuse, rahvatervise, laste, perede, pensionsüsteemi, tööjõu ja sotsiaalpoliitikaga ning vastavate tegevuskavade, analüüside ja ettepanekutega, loomulikult konsulteerides ka demograafidega. Vajaduse korral tehakse lisauuringuid, et põhjalikumalt rahvastikupoliitilisi kitsaskohti lahendada. Ka Riigikogus on moodustatud Eesti rahvastiku toetusrühm, kellel on võimalus teemal tähelepanu hoida ning Sosiaalministeeriumile või valitsusele tervikuna ettepanekuid teha. Ma usun, et nii ministeerium kui ka Riigikogu toetusrühm saavad teha koostööd ja kui nähakse vajadust, siis saab lisaks nõu andma kutsuda ka asjatundjate töörühma. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Küsimused peaministrile. Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul
Aitäh! Austatud peaminister! Taasiseseisvumisel, kui me meenutame, oli Eesti rahva arv 1,56 miljonit. Kui me vaatame nüüd seda arvu aastal 2014, siis oli see 1,31 miljonit. Seega me oleme taastatud omariikluse ajal kaotanud ühe kuuendiku oma rahvast. Nagu me täna kuulsime, statistika põhjal prognoositakse, et kuni aastani 2040 läheb veel 5000 inimest aastas, tähendab inimesed lahkuvad, sündimus on väike ja rahvastik vananeb. Teadlased on väga selgelt välja öelnud, et tegelikult on meil 1990. aastatest saadik tegemist rahvastikukriisiga. Probleem on selles, et seda ei tunnistata, erinevad valitsused pole tahtnud seda tunnistada. Kas teie tunnistate, et meil on tegemist siiski rahvastikukriisiga ja mis on selle põhjuseks, et inimesi vähemaks jääb? Kas see on sellega seotud, et inimestel puudub kindlustunne, sotsiaalne toimetulek võib-olla paljudel ja nii edasi?

Esimees Eiki Nestor
Aitäh!

Peaminister Taavi Rõivas
Aitäh! Mulle tundub, et te ei kuulanud minu vastuseid piisava tähelepanelikkusega. Olgu siis üle rõhutatud, et mullu vähenes Eesti elanike arv rände tõttu saja inimese võrra, vähem kui saja inimese võrra, mis on kõige lähemal tasakaalule kogu iseseisvuse taastamise järgse aja jooksul. Nii et rände tõttu või selle tõttu, et inimesed Eestist ära lähevad, sisuliselt meil rahvaarv ei vähene. Jätkuvalt on probleemiks see, et meil sünnib vähem lapsi, kui inimesi sureb. Siin on võimalik teha kahte asja. Esiteks aidata perede kindlustundele kaasa, et lapsi sünniks rohkem. Ma usun, et igaüks meist teab, millised meetmed siin võiksid aidata, ja ma usun, et kolmanda lapse toetuse järsk tõus, nagu ka tegelikult esimese ja teise lapse toetuse tõusud, aitavad perede kindlustundele kaasa, mitmed muud sammud, mida me oleme teinud selleks, et perede toimetulekut parandada. Lisaks on alati kõige tugevamaks garantiiks see, et peredel on töökoht, pere vanematel on töökohad. Eestis on tööpuudus väga kiiresti langenud ja see kindlasti perede kindlustunnet suurendab. Kolmandaks, me peame tegelema ka loomulikult selle teise poolega, et Eesti inimesed elaksid kauem. Siin on väga tähtsal kohal loomulikult terviseküsimused. Eesti tervishoid tervikuna on väga heal tasemel, aga on üks asi, mis teeb meile väga palju muret, ja see on alkoholiga seotud surmade hulk. See ei ole päris juhuslik, et valitsus on väga aktiivselt või väga kiiresti tõstnud alkoholiaktsiisi. See ei ole juhus, et valitsus on juba mitu kuud väga detailselt arutanud alkoholipoliitikat. Selleks, et Eesti inimesed elaksid tervemini ja kauem, kindlasti on võimalik nii alkoholipoliitika kui ka tubakapoliitikaga samme astuda.
Nüüd teie võrdlus okupatsiooniajaga, mis teile kuidagi imelikult ilus tundub, on minu meelest selles mõttes kohatu, et peale okupatsiooniaega, kui te vaatate näiteks 1994. aastat, siis on Eestist lahkunud terve rida inimesi, kelle puhul võib-olla ongi loogiline, et nad on ära läinud. Näiteks võtame 1994. aastal, kui te hästi meenutate ajaloost, siis lepiti kokku, et Vene väed lähevad Eestist välja. See oli päris selline vajalik ja oluline kokkulepe. Teie selles rändestatistikas kajastub see suure miinusena, aga ma ütleks, et jumal tänatud, et nii läks ja ärgu kunagi tagasi tulgu. Ei ole vaja seda, et meil oleks okupatsiooniväed Eestis sees, ja seetõttu, kui te võrdlete 1990. aastate algust käesoleva ajaga, siis on oluline jälgida ka, kes siis täpselt ja kuhu on läinud. Nüüd teisalt, loomulikult on aus öelda, et mingi hulk inimesi on ka läinud vabatahtlikult teistesse riikidesse elama. Nagu öeldud, see inimeste hulk on kordades väiksem kui Lätil või Leedul. Ma arvan, et ka see on teatud mõttes loomulik, et see, et mõni protsent – arvestuslikult me räägime siin suurusjärgust kümmekond protsenti, isegi võib-olla vähem – Eesti inimestest elab välismaal olukorras, kus maailm on avatud, siis ma ei näe selles mingit erilist traagikat. Veelgi enam, ma ei arva, et kõik talendid peaksid kogu aeg kodus luku taga olema. Vastupidi, Eesti inimesed, kes on välismaal, tihti teevad Eestit suuremaks. Tihti on nad väga suured Eesti patrioodid. Ma olen korduvalt toonud seda näidet, et see, et Taavet Hinrikus ja Kristo Käärmann kolisid Londonisse elama, on toonud Eestisse üle 300 töökoha. Nad on loonud Eesti ühe kõige edukama ettevõtte. Me ei peaks ütlema, et kuulge, mis te nüüd jamate, tulge nüüd kähku koju tagasi ja ärge jumala pärast välismaal ringi vaadake. Me võime tuua näiteid kümnetest ja kümnetest Eesti noortest, kes on saanud maailmas tipptasemel hariduse. Ma olen viimase aasta jooksul andnud loenguid maailma tippülikoolides Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Hiinas, Itaalias. Igal pool olen ma nendes ülikoolides kohtunud ka Eestist pärit üliõpilastega ja see on väga hea tunne. See näitab, et igal pool, Jaapanis oli terve hulk muuseas, Maseda ülikoolis näiteks Tokyos, terve hulk Eesti doktorante, magistrante, tudengeid, kes saavad väga hea hariduse välismaal. Ameerikas Harvardis, Duke'is, George Washingtoni ülikoolis, Stanfordis. Igal pool, kus ma olen käinud esinemas, alati ma olen näinud Eesti tudengeid ja ma ei arva, et see kuidagi negatiivne on. Teie selles statistikas, rändestatistikas kajastuvad nad sellena, et nad on praegu välismaal, aga uskuge mind, sellest välismaal olekust on Eestile väga palju kasu. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Rein Ratas, palun!

Rein Ratas
Härra esimees! Auväärt peaminister! Tänan teid mõistmist ja koostööd tunnistava arupärimisele vastamise eest! Aga meie rahvastik ikkagi vananeb jõudsal sammul ja tema taastuspotentsiaal väheneb. Juba 18 aastat tagasi langes summaarne sündimuskordaja 1,3-le – madalaimale tasandile läinud saja aasta jooksul. Riigikogu rahvastiku toetusrühm on väljendanud mõtet arutada Eesti demograafilist olukorda olulise tähtsusega riikliku küsimusena täiskogu istungil. Mida arvate sellest mõttearendusest? Olen rääkinud.

Peaminister Taavi Rõivas
Aitäh! Positiivsema poole pealt – taas mitte kuidagi seda teemaasetust küsimuse alla seades, vastupidi –, sellelt 1,3-lt on see sündimuskordaja peale vanemahüvitise rakendamist ka kenasti ülespoole tõusnud, aga ta on ikkagi väga kaugel veel 2,1-st, mis on see n-ö taastootmise näitaja. Mulle üldse need rahvastikuterminid ei meeldi, sellepärast et need on kõik sellised väga tehnilised. No kuidas saab olla 2,1 last ja kuidas saab üldse lastest ja peredest rääkida kui taastootmisest või rahvastiku taastootmisest, aga ometigi demograafid selliseid sõnu kasutavad. Kui sellele läheneda ainult teaduslikult, siis küllap on need terminid ka täpsed ja põhjendatud. Nii et sellest taastootmise tasemest, mis on 2,1 last perekonna kohta, oleme me ikka veel päris kaugel.
Nüüd, kas see on maailmas unikaalne? Kindlasti mitte. Riigikogu liikmena ma osalesin – sellest on nüüd siis juba umbes viis aastat möödas – ühel väga huvitaval Maailmapanga seminaril, kus oli analüüsitud kogu Euroopa demograafilisi trende. Ja kui üksikud riigid välja arvata, siis tegelikult see trend on sarnane igal pool. Kahjuks on isegi see seos, et mida paremini läheb majandusel, mida rohkem on inimeste elus valikuid, seda suurem on surve selleks, et peres on vähem lapsi. Nendes riikides, kus elatustase on väga madal, on laste arv tihti palju suurem. Seal on vähem erinevaid võimalusi, vähem erinevaid ahvatlusi. Ka see seos on nendes näidetes toodud. Igal juhul on meil põhjust kogu aeg jälgida, mismoodi teistes riikides on – kas on keegi leiutanud midagi. Võluvitsa vaevalt et me leiutame, aga kas on keegi leiutanud midagi väga nutikat, mida tasuks ka meil üle võtta. Eesti vanemahüvitis on kindlasti üks selline asi, mida paljud teised on vaadanud kui väga nutikat meedet, sest tõepoolest ... Ma ei saa öelda, et vanemahüvitis üksinda on seda teinud. Loomulikult, lapsed sünnivad armastusest ja me kõik saame sellest aru, aga vanemahüvitis on loonud väga palju kindlustunnet ja vanemahüvitise järgselt oluliselt on sündide arv kasvanud. Ja eriti põnev on see, et vanemahüvitise järgselt väga kiiresti kasvas kõrgharidusega naiste laste saamine. Kõrgharidusega naiste seas see isegi kahekordistus, mis näitab seda, et inimeste puhul, kes on väga kaugele jõudnud oma karjääris, tõenäoliselt, kellele on suurem löök, kui peab jääma pikaks ajaks koju ilma sissetulekuta, andis ta tugeva edasimineku.
Nüüd, teie küsimus selle kohta, kas peaks korraldama riiklikult tähtsa küsimusena arutelu, siis peaministrina mul vist ei ole kohane seda kommenteerida, mida siin sellisena saaks arutada või mida mitte. Aga samas ma ütleks, et see oleks väga loogiline. Tegemist on päris kindlasti nii olulise teemaga, mida Riigikogus terve päeva vältel arutada. Ja miks mitte, selleks on vist, kui ma õigesti mäletan, fraktsioonidel ja komisjonidel oma kokkulepped, kes ja millal saab seda algatada. Kui selleni jõutakse, siis ma arvan – mitte peaministrina ja ametlikult, vaid debatis kaasa rääkijana ja inimesena, kelle jaoks see on oluline teema –, et see oleks kindlasti oluliselt tähtis riiklik küsimus, täiesti kindlalt. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Heimar Lenk, palun!

Heimar Lenk
Aitäh, lugupeetud peaminister! Kohe hea kuulata teie vastuseid, et meil läheb küla tühjaks, aga näete, lätlastel läheb kaks küla tühjaks, et me oleme palju paremas seisus ja tervishoid on meil kõrgel tasemel, ainult et arsti juurde ei saa, järjekorrad on sügiseni. Siit ma küsingi teie käest nüüd, et nii helge selline atmosfäär tuli saali, et kõik on hästi, aga ma küsin konkreetselt, kas meil on siis rahvastikukriis praegu, nagu arupärija küsis ja nagu ajaleht Postimees eelmisel reedel terve lehekülje ulatuses artikli pealkirjastas.

Peaminister Taavi Rõivas
Aitäh! Kui me nimetame seda praegust olukorda kriisiks, siis me sellega võime olukorda ise rohkem eskaleerida, kui vaja. Kindlasti on see väga suur väljakutse. Päris kindlasti on see väga tõsine teema, aga ma ei nimetaks seda kriisiks. Ma ei satuks paanikasse, vaid ma kutsuks kõiki üles aktiivselt vaatama, mida teised riigid on siis nutikat teinud selleks, et olukord paraneks. Minu meelest meil on seni olnud väga edukaid tegevusi selleks, et sündimust suurendada. Kui võrdleme aastaga 2003, siis igal aastal on 2003. aastast alates sündinud mitu tuhat last lisaks – igal aastal ja see on suur asi. Ma veel kord rõhutan, ainult demograafilised meetmed, ainult valitsuse otsused, Riigikogu otsused ei tee seda loomulikult, aga seal on oma seos.
Teine suur väljakutse on meil see, et meil on küll paranenud rahvastiku näitajad, ka Eesti meeste ja naiste eluiga, eriti naiste oodatav eluiga on oluliselt paranenud, mis tähendab seda, et inimesed elavad kauem, elavad tervemalt, aga mingil kummalisel põhjusel statistilise keskmisena Eesti mehed surevad kümme aastat varem ära kui Eesti naised. Siin on mõned asjad, kus riik saab kaasa aidata, et see ei juhtuks. Üks asi on juba öeldud alkoholiteema. Meil on väga palju alkoholiga seotud surmasid, sh nii otseselt kui kaudselt alkoholiga seotud, mõned haigused, mis on ka alkoholiga seotud. Teiseks, iga liiklussurm, iga õnnetussurm on liiast, aga kui vaadata nüüd pikaajalist trendi, siis on väga olulisi edasiminekuid, selleks et inimesi hukuks liikluses vähem, et oleks vähem õnnetussurmasid. Ma ütlen veel kord, iga liiklus- ja õnnetussurm on liiast. Mida rohkem meil õnnestub neid ära hoida, mida rohkem me suudame leida neid meetmeid, seda paremad on ka meie rahvastiku näitajad. Nagu öeldud, siis väljaränne ei ole täna see koht, kus Eesti rahvaarv väheneks. Ma rõhutan veel kord, et mullu oli sisuliselt tasakaalus: alla saja inimese on tegelikult ikkagi väga-väga väike miinus. Sisuliselt väljarände mõttes oli küsimus tasakaalus ja seda, nagu ma ütlesin, on väga palju mõjutanud see, et paljud inimesed on Eestisse tagasi tulnud.

Esimees Eiki Nestor
Andres Herkel, palun!

Andres Herkel
Aitäh, härra esimees! Härra peaminister! Ma jagaksin seda komplimenti ka arupärimise esitajate suhtes, et tegemist on väga olulise probleemitõstatusega. Sobiks hästi ka Vabaerakonnale selline arupärimine ja siit poolt toetan seda. Aga ma püstitaksin selle küsimuse natukene teistmoodi, võib-olla seda kahanemist või pessimistlikku aspekti silmas pidades, et seda saab vähendada, mitte peatada. Teil on koalitsioonileppes ka üks selline punkt, et proportsioonis tööealise elanikkonna vähenemisega väheneb riigipalgaliste arv. Kuidas läheb nüüd selle täitmisega – millised on perspektiivid ja mis on need erasektori edenevad valdkonnad, kust inimesed leiaksid tööd nii, et nad ei pea Eestist lahkuma?

Peaminister Taavi Rõivas
Aitäh! Nüüd oli palju küsimusi, aga ma saan omalt poolt kinnitada, et selline teemapüstitus sobib ka Reformierakonnale ja ma olen täiesti kindel, et ka IRL-ile ja sotsiaaldemokraatidele, sest tõepoolest on vaieldamatult tegemist olulise küsimusega. Ja võib-olla ongi hea, et selles küsimuses me suudame n-ö poliitikaüleselt lahendusi otsida.
Nüüd küsimus riigiteenistujate vähendamise kohta. Me ei ole küll veel lõplikku kokkuvõtteid valitsuse tasandil teinud, aga ma olen esimest statistikat näinud ja esimesed ülesandepüstitused riigi peale kokku on saavutatud. Ei saa öelda, et kõikide ministeeriumide lõikes oleks saavutatud, on üksikud erandid, aga tervikuna on saavutatud ja isegi rohkem. Nii nagu me oleme koalitsioonileppes kokku leppinud, seda poliitikat me jätkame kogu selle mandaadi aja. Nüüd, kevadel me soovime kindlasti minna järjest sisulisemaks. Kui eelmistel kordadel me oleme lähtunud pigem sellest, kui palju on varasemalt reforme tehtud ja kui palju on varem struktuuri optimeeritud, siis nüüd me püüame järjest täpsemalt neid ülesandeid ikkagi kaardistada, otsida dubleerimisi, vajaduse korral asutusi ühendada. Nii et mida aeg edasi, seda täpsemaks me saame minna ülesandepüstitustega. Seni on rohkem olnud vastutust võib-olla konkreetsetel ministritel, kes peavad need optimeerimise ülesanded igas haldusalas ära tegema.

Esimees Eiki Nestor
Siret Kotka, palun!

Siret Kotka
Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab rahvastiku kahanemist maal. Inimesed eelkõige lahkuvad maalt seetõttu, et neil ei ole töökohti ja kui me vaatame ka täna kriisi, mis maal tegelikult on põllumajandussektoris, on see siis väiketalunike või ka suurpõllumeeste seas, siis tegelikult järjest vähem on töökohti ja erinevad ettevõtjad panevad oma uksi kinni. Kui ma aga loen koalitsioonilepingut, siis teil on mitmeid punkte, kuidas te maal tahate mitmekesistada elu. Need kõik on ilusad sõnad koalitsioonilepingus, aga millal saavad need ilusad sõnad reaalselt teoks?

Peaminister Taavi Rõivas
Aitäh, väga hea küsimus! Ma väga tänan, et Keskerakonna fraktsiooni liige tunnustas valitsuskoalitsiooni lepet ja ütles, et seal on ilusad sõnad kirjas. Kindlasti me töötame selle nimel, et need ilusad sõnad saaksid teoks ja need ilusad sõnad on pandud ka kenasti ajalisse järgnevusse dokumendis, mille nimi on "valitsuse tööplaan". Sealt te saate rida-realt järge ajada, millal üks või teine ilus lause või sõna teoks saab. Seal on kõik täpselt kirjas, me ei tee mingeid suuri saladusi sellest ja seal on kirjas ka see, milline minister konkreetselt on vastutaja. Loomulikult, eks me loodame ka sellele, et opositsioonilt tuleb toetushääli nendele ilusatele sõnadele ja lausetele, mis me koalitsioonileppesse oleme kirja pannud. Kui need eelnõuks vormitud sõnad saavad parlamendi toe, siis on kõik eeldused loodud, et ka päriselt jõuaks tegudeni. Sama puudutab näiteks haldusreformi, sama puudutab mitut muud eelnõu, mis kõige otsesemalt inimeste elu maal parandab.

Esimees Eiki Nestor
Kirsta Aru, palun!

Krista Aru
Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Eestlasi võib tõesti ilmselt leida igas olulises ülikoolis, igas linnas, igas sadamas. Aga öelge palun, kui täpne on meie riigi ametiasutuste ülevaade üldse sellest, kus need eestlased siis elavad ja töötavad. Teiselt poolt, kas ja millele te mõtlete, mida me peaksime tegema, et need hästi õppinud haritud noored tõesti tahaksid siia Eestisse tulla? See ilmselt ei ole ju ainult raha, mida nad tahavad.

Peaminister Taavi Rõivas
Aitäh! Kõige parem ülevaade üldiselt on Eesti saatkondades konkreetsetes riikides. Kui mina välislähetuses käin ja suhtlen Eesti kogukonnaga – ma teen seda küllalt tihti, et Eesti kogukonnaga suhelda –, siis enne seda ma alati küsin saadikute käest, kui palju meil eestlasi siin piirkonnas on, kellena nad töötavad, kui palju on õppureid jne. Saatkondadel on ülevaade küllaltki hea. Samas, loomulikult on meil inimeste vaba liikumine ja ma arvan, et igaühel meist on mõni sõber või tuttav, kes välismaal elab. Ega ta ju ei ole kohustatud teatama, et nüüd läksin Londonist edasi Birminghami või lendasin Birminghamist hoopis vahepeal Pariisi õppima. Seda tüüpi liikumisi ju tegelikult keegi ei registreeri, aga niimoodi üldjoontes on meil ikkagi teada, kes kus elab. Ja seda on ka vaja, et oleks teada. Selles mõttes ma kutsun inimesi üles, kes välismaal elavad, ka aktiivselt enda kohta teada andma. Kui püsivalt näiteks minna mõnda riiki elama, siis tuleks anda sellest ka teada kohalikule Eesti saatkonnale. Kui on mingid suuremad õnnetused, kui on mingid soovitused, mida on vaja Eesti kodanikele anda, siis see, et saatkonnal on inimeste kontaktid olemas, on alati kasulik. Viimati näiteks Belgia terrorirünnakute puhul. Me teame, et on tuhandeid eestlasi, kes Brüsselis elavad, ja loomulikult on meile oluline, et oleks täisülevaade nendest. See on ka nende enda turvalisuse seisukohalt, ma usun, tähtis.
Mida teha selleks, et Eesti inimesed elaksid rohkem Eestis ja vähem välismaal? Nagu öeldud, et ma ei tahaks seda tunnet, et Eesti peaministrina ma ütlen, et ärge elage välismaal või ärge tehke karjääri näiteks rahvusvahelistes ettevõtetes, mille peakontor on Londonis või New Yorgis. Kaugel sellest. Ma arvan, et see on oluline. Samuti maei taha kindlasti takistada välismaal õppimist. Vastupidi, ma arvan, et see on väga positiivne. Ja nüüd see, et üldse inimesed leiaksid oma kodu Eestis, see ei tähenda ainult, et nad peavad kõik olema Eesti kodanikud. Ma arvan, et Eestil on põhjust olla avatud ka näiteks Soome või mõne teise riigi kodanikele. Et selleks, et nad tuleksid Eestisse, on jah, peale üldise elatustaseme kindlasti sotsiaalne infrastruktuur. Sõltub konkreetsest inimesest muidugi, aga üldiselt see, et oleks turvaline, et oleks olemas vajalikud meelelahutusvõimalused, kultuurivõimalused on kindlasti paljude jaoks oulised jne, jne.
Ma tean paljusid välismaalasi, kes on Eestisse tulnud sellepärast, et siin on haruldaselt ilus loodus. Me ise võib-olla harjume sellega väga ära, aga neid riike ja selliseid kohti maailmas, kus on üle poole territooriumist metsaga kaetud ja kus päriselt on võimalik minna sellisesse kohta, kus kilomeetri raadiuses mitte kedagi teist ei ole, on väga vähe. Ja on väga palju riike, kus tundub täiesti muinasjutt, kui sellist juttu rääkida. Hiljuti Jaapanis näiteks Jaapani ettevõtjatele ja avalikes telekanalites ja raadiokanalites ka turistidele Eestit tutvustades ma sain väga suure imestuse osaliseks, kui ma rääkisin, kui palju on Eestis ilusat loodust. Sellised asjad on tegelikult mõnedes riikides väga haruldased.

Esimees Eiki Nestor
Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea peaminister! Ma tuleks nagu maale lähemale. Eesti rahva püsimiseks peaks igal naisel olema vähemalt 2,1 last. Aga ma küsin nüüd niimoodi, kas teie valitsuses tuleb kokku vähemalt 2,1 last ministri kohta ja kas teil isiklikult on kavas rünnata seda strateegilist piiri ja seda ka ületada.

Peaminister Taavi Rõivas
Aitäh! Jah, viisaastaku eesmärk ja teha nelja aastaga ära. No vot, hea küsimus – ma ei ole tegelikult valitsusliikmete lapsi kokku lugenud. Taas kord, nagu ma juba ütlesin, rahvastiku näitajad on tõepoolest naiste kohta ja rehkendust peetakse naiste kohta. Meil on valitsuse naiste hulgas keskmine 2,0, mis on väga kenasti n-ö riikliku plaani lähedal. Aga ega see ei vähenda vajadust, et ka meestel peab olema 2,1 last, lihtsalt rahvastiku statistikat peetakse naiste kohta. Ja loomulikult on meil valitsuses liikmeid, kellel on ka vähemalt neli last. Nii et ma arvan, et see keskmine on seal 2,1 lähedal küll. Mis on muidugi hea uudis, on see, et nii mõnigi on veel nõnna noor, et küllap tuleb lisa. Ja eks selle nimel tuleb rasket tööd teha, et tuleks lisa.

Esimees Eiki Nestor
Kõigepealt tuleb arupärimisele vastata. Monika Haukanõmm palun!

Monika Haukanõmm
Tänan, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Küsimustele vastates te tõite korduvalt näiteks vanemahüvitist ja tõstetud kolme ja enama lapse toetusi. Kaheldamatult on tegemist väga vajalike ja oluliste meetmetega. Samas on demograafid öelnud, et palju suurem probleem on see, et me peaksime jõudma selleni, et meil sünniks neid esimesi ja teisi lapsi, siis me saame rääkida kolmandatest ja rohkematest ning et need toetused võiksid olla pikemaajalised, mitte suures summas ühele perioodile koondatud, aga see selleks. Kui me räägime rahvastikupoliitikast, siis on ta jaotatud hästi paljudeks erinevateks fragmentideks: sünd, töökoht, integratsioon jne. 2009. aastani oli meil olemas rahvastikuministri koht, siis see kaotati ära. Mida te arvate, kas meil oleks vaja tänases situatsioonis mõelda sellele, et äkki meil oleks uuesti rahvastikuministrit kui sellist vaja, kes oleks koordineerija rollis?

Peaminister Taavi Rõivas
Aitäh! Tegelikult peab iga valitsuse liige tegelema ka rahvastiku küsimusega, tegemist on väga laia teemade ringiga. Mis puudutab seda, et kas kolmas laps saab sündida, ilma et oleks sündinud esimene ja teine, siis minu arutuste järgi ei saa. Tõepoolest, esimese ja teise lapse sünnid on väga tähtsad. On olemas uuringud, mis näitavad – taas kord seda mõõdetakse naiste kohta, ma vabandan, et niimoodi ebakorrektselt kogu aeg soorolle siin kehtestame, aga kuna see arvestus nii on, siis tuleb sellest lähtuda, – et arvestatakse, et mida noorem on ema siis, kui esimene laps sünnib, seda suurem on tõenäosus, et sünnib rohkem lapsi. Seal on oma selge loogika, miks see nii on, ja seda uuringud kinnitavad. Nüüd millised meetmed erinevates pereetappides töötavad ja millised mitte? Ma arvan, et vanemahüvitis, mis on universaalne ja kõikidele peredele tagab selle, et nende sissetulek ei vähene lapsega kodus oleku ajaks, on lausa hädavajalik. Ma arvan, et oma oluline roll on ka sellel, et on just nimelt kolmanda lapse toetus hüppeliselt kõrgem. See ei ole mitte selleks, et me kuidagi tahaks riigi poolt sundida inimesi kolmandat last saama, et see kuidagi paistab majanduslikult soodne. Oh ei, kaugel sellest. Probleem on pigem selles, et taas kord uuringutele tuginedes, see kolmanda lapse otsus on tihti seotud majanduslike kaalutlustega. Kui pere tunnetab, et majanduslikult ei ole võimalik, siis lihtsalt sellest heast mõttest loobutakse. Sellega, et me pere kolmanda lapse toetust niimoodi hüppeliselt tõstame, kokku saab kolmanda lapse kohta 300 eurot, erinevaid lapse- ja peretoetusi, siis see võiks minu arusaamist mööda võtta ära selle barjääri, et loodetavasti siis vähemad pered loobuvad kolmanda lapse saamisest ainult majanduslikel kaalutlustel. See ongi see loogika. Lisaks on veel mitmeid asju, mida saab teha. Üks teema, millega me väga aktiivselt tegelesime siis, kui Paul-Eerik Rummo oli rahvastikuminister, oli see, et aidata lapsi saada ka nendel peredel, kellel see loomulikul viisil võimalik ei ole ehk siis viljatusravi rahastamine riigi poolt. Toona me oluliselt suurendasime riigipoolset osalust, tegemist oli väga kalli protseduuriga, nii ravimid kui protseduurid väga kulukad. Oluliselt suurenes seejärel viljatusravi abiga sündinud laste arv. Aga praegu viimased arengud on kohati läinud ka natuke vastassuunas. Siin on muidugi haigekassal väga suur valikuvabadus, aga ma ei ole alati nõus olnud nende ettepanekutega, mida haigekassa on teinud, et ei pea kindlasti siin kuidagi kas mahtusid vähendama või neid kuidagi vägivaldselt ümber suunama. Ma usun, et need asutused, kes on selle viimase rohkem kui kümne aasta jooksul viljatusraviga tegelenud, et nendel peaks olema see rahastamise kindlus ka tulevikus olemas. Neid meetmeid on kindlasti hästi palju ja sellest võiks väga pikalt rääkida. selles mõttes, ma arvan, et Rein Ratase ettepanek teha üks korralik riiklikult tähtis küsimuse arutelu tundub järjest parem.

Esimees Eiki Nestor
Erki Savisaar, palun!

Erki Savisaar
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Põhiseaduses võrdsustab tervishoidu käsitlev paragrahv lasterikkad pered puuetega inimestega. Paragrahv 28 ütleb, et igaühel on õigus tervisekaitsele, riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuste hoolekannet. Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole alla. Sõjaeelses põhiseaduses oli see teisiti. Eriline hoolitsus lasterikaste perede eest oli toona perekonda käsitlevas §-s 21. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning riigielu alusena on riigi kaitse all. Seadusega korraldatakse emade ja laste kaitse, lasterikaste perekondade eest hoolitsetakse eriti. Kas teie arvates peaks põhiseaduses seda tonaalsust muutma?

Peaminister Taavi Rõivas
Aitäh! Siin peaks pigem olema see küsimus suunatud teie kolleegile Jüri Adamsile. Meie teiega olime mõlemad 1992. aastal, kui põhiseadus referendumil vastu võeti, koolipingis. Ja meie aktiivne roll oli küllaltki tagasihoidlik. Küllap südames elasime mõlemad kaasa sellele, et põhiseadus kindlasti rahvahääletusel jah-i saaks. Aga miks seal üks või teine rõhuasetus just selline on, seda on minul, usun, et arusaadavatel põhjustel, raske kommenteerida. Samas ma ei näe midagi halba selles, kui on ühes konkreetses paragrahvis välja toodud need inimesed, kes siis põhiseaduse loojate meelest erilist tähelepanu vajavad. Ma arvan, et selline loetelu, samuti on ju meil olemas loetelu, milliste kriteeriumide järgi ei tohi Eestis diskrimineerida. Ja see ei tähenda, et nad kõik on omavahel võrdsustatud või et need ongi täpselt üks ja sama asi, lihtsalt loetletakse kriteeriumid, mille alusel diskrimineerimine ei ole lubatud.

Esimees Eiki Nestor
Jaanus Karilaid, palun!

Jaanus Karilaid
Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Ma arvan, et te panete liiga palju energiat selle peale, et peaks olema arutelusid veel ja tuleks otsida lahendusi. Tegelikult need lahendused kõik olemas. Üks põhjus on see, et te hoiate oma koalitsioonipartnerit, sotsiaaldemokraate väga sellises väikevenna rollis, kui me räägime riiklikust eluasemepoliitikast, kui me räägime turvatundest laiemalt ühiskonnas. Alles täna ütles teie kolleeg valitsusest, Jürgen Ligi, et alusharidus pole nende rida, sellega tegelegu kohalik omavalitsus, keskvalitsus siia ei puutu. Lasteaiaõpetajate palk on mõnes kohas 500 eurot, mõnes kohas on 1100 eurot. Ühesõnaga, kokku võttes on näha, et lihtsalt te ei ole pakkunud oma valitsuse poliitikaga ühiskonnale turvatunnet ja see ongi põhjus, miks see trend on negatiivne. Ma pakun teile välja, et kuulake rohkem sotsiaaldemokraate ja tehke teistsuguseid poliitilisi valikuid. Uskuge, see trend läheb positiivsemaks!

Peaminister Taavi Rõivas
Aitäh! Kõigepealt, alustades selle küsimuse algusest, mina ei nõustu teie hinnanguga. Minu meelest sotsiaaldemokraadid on valitsuses vägagi aktiivses rollis ja mitte ainult demograafilistel teemadel, vaid mitmes muus teemas ka. Ja koostöö on igati hea ja asjalik. Samas, ma nüüd ei saa olla päris nõus ka sellega, et elamuehitus oleks kuidagi see võluvits, mis hakkaks peredesse lapsi juurde tooma. Eestis, ma arvan, et küllap suudate välja arvutada, kui palju peaks selleks siis maju ehitama, et see nagu märkimisväärset demograafilist mõju ehitaks ja mida see kõik praktikas tähendaks. See tundub suhteliselt keeruline.
Nüüd, millega ma olen täiesti nõus, on see, et omavalitsustel päris kindlasti peab olema väga aktiivne roll selleks, et laste alusharidus tagada. Muuseas, praegu küsitluste järgi üks suuremaid probleeme näiteks Tallinna linnas ongi see, et noortel peredel ei ole kindlustunnet, et kui lõpeb vanemahüvitise aeg poolteist aastat, siis on lapsele tagatud ka lasteaiakoht. See on reaalne probleem. See ei ole nii, et kõikidel vanematel oleks automaatselt võimalik maksta lapsehoidjale või viia laps eralastehoidu, kus peab maksma väga suurt kohatasu. Ma ütleks, et kui täna on üks küsimus kogu Eesti peale, mis perede kindlustunnet vähendab, siis see on see, et Tallinna linnas, ja mõnes ümberkaudses vallas ka, on tõsised lasteaiajärjekorrad ja seni kuni on lasteaiajärjekorrad, seni jääb noorte perede jaoks alati see küsimus, et mis saab siis, kui vanemahüvitise periood lõpeb ja ma pean tööle tagasi minema.
Nüüd, vahepeal saabunud täpsustatud info järgi, vastan Peeter Ernitsa küsimusele Vabariigi Valitsuse liikmete laste arvu kohta. Nimelt, valitsuse liikmete laste arv on keskmiselt 2,13 ministri kohta, mis on napilt, kuid kindlalt üle vajaliku oodatava sündimuskordaja. Aga veelgi parem uudis on see, et juba käesoleval suvel ootame me selle kordaja tõusu 2,2-ni. Nimelt, meie kaitseminister suvel saab juba, täpsustan, viiendat korda isaks. Nii et sellised lood. Siis suvest alates on meie valitsusliikmete laste keskmine arv 2,2. Ja nagu öeldud, mulle tundub, et ruumi on veel.

Esimees Eiki Nestor
Oudekki Loone, palun!

Oudekki Loone
Aitäh, härra eesistuja! Aitäh, härra peaminister! Head kolleegid! Härra peaminister, te siin mainisite mitu korda vanemahüvitist kui sellist positiivset sammu. Samal ajal just hiljuti teie enda erakonnakaaslane Kaja Kallas tõi välja, et praegune vanemahüvitiste süsteem suurendab palgalõhet, mis tähendab seda, et naisele on lastesaamine alati riskiks, et ta kaotab oma professionaalsuse, et pere sissetulek väheneb, et ta ei saa hiljem ennast võimalikult hästi teostada. Kunas on valitsusel kavas juba ka teie enda erakonna poolt kritiseeritud vanemahüvitiste süsteem üle vaadata ja võtta kasutusele mõistlikud tööturupoliitikad, et täna eelkõige naised, aga ka mehed ei peaks tegema kalkulatsioone, kas ma tegelen eneseteostusega või ma loon perekonna?

Peaminister Taavi Rõivas
Aitäh! Ma mäletan, kui me lõime vanemahüvitist – ja mul on isiklik seos vanemahüvitise loomisega erinevalt näiteks Kaja Kallasest või paljudest teistest poliitikutest –, siis oli vanemahüvitisel selge eesmärk aidata kaasa sündimuse kasvule. Seadustekstis seda eesmärki pärast natuke korrigeeriti, aga see algne taust oli väga selge. Kaja Kallase isa muuseas oli siis Reformierakonna fraktsiooni juht Riigikogus ja osales aktiivselt selles, et just sellist vanemahüvitist luua, nagu me ta lõime. Ja miks see oli oluline? Ma usun, see on siit tänasest arutelust juba korduvalt läbi käinud, s.o demograafiline põhjus, kindlustunne noorele perele. Toona kritiseeriti vanemahüvitist ka ja toona heideti ette, et vanemahüvitis ei vähenda vaesust. Tõsi, küllap väga palju ei vähendagi, vaesuse vähendamiseks on kindlasti efektiivsemaid meetmeid. Vanemahüvitis ei ole algusest peale olnud ka näiteks regionaalpoliitiline meede. Ta ei ole ravinud erinevaid muid asju, küll aga on ta olnud väga hea, selleks et peredele kindlustunnet anda.
Nüüd, kui küsimus on see, et kui ema või ka isa jääb lapsega koju, kas see on tema jaoks positiivne või negatiivne nähtus, siis mina näen siin positiivset kindlasti rohkem kui negatiivset. Lapsega koosolemist, lapsega kodus olemise aega ei peaks võtma karistusena ja põhimõtteliselt ei ole ju vanemahüvitisele jäämine kellegi jaoks kohustus. Kui keegi soovib vanemahüvitise ajal tööle minna, siis ka see on võimalik. See oli isegi tegelikult minu üks viimaseid algatusi sotsiaalministrina. See on isegi küllalt heldelt tasustatud, et kui minna tööle sama palgaga, mis oli vanemahüvitise-eelselt, siis sisuliselt on võimalik kokku saada pooleteisekordne tasu. Ka see on täna võimalik. Nii et keegi ei pea tundma, et teda karistatakse ja vägisi lükatakse pooleteiseks aastaks lapsega koju. Esiteks see ei ole mingi karistus ja teiseks see ei ole kellelegi sunniviisiline.
Ja täna on kehtiv reegel – ja minu meelest on see väga õige reegel – see, et perel endal on võimalus otsustada, kumb vanematest koju jääb. Loomulikult on teatud osa, mida saab teha ainult ema. See on sünnituse-eelne aeg ja vahetult sünnitusejärgne aeg, aga juba pisut enam kui kaks kuud pärast sündi on võimalik perel vabalt valida. Kogu selle aja, mis on umbes 70. päevast kuni lapse pooleteiseaastaseks saamiseni, võib olla isa või ema ja võib olla erinevaid kombinatsioone vastavalt sellele, kuidas pere elukorraldus võimaldab. See on pere enda valik, mitte kedagi ei sunnita, ise otsustad.
Ja miks see on tähtis? Sellepärast, et me ei suuda kunagi riiklikult ette kirjutada kõiki peremudeleid. Kui me teeksime näiteks nii, nagu Kaja Kallas selles artiklis välja pakkus, siis me näiteks jõhkralt diskrimineeriksime üksikvanemaid. Idee oli see – võib-olla kõik ei ole seda artiklit lugenud –, et pool aega peaks kohustuslikus korras olema isa, ema saaks olla siis üheksa kuud ja isa oleks teised üheksa kuud. Kui me jõhkralt diskrimineeriks üksikvanemaid või kui me teeks seda, et me ütleme, et ema saab olla ainult üheksa kuud, siis üksikvanemate puhul on see selge kaotus. Samuti on küll ja küll neid peresid, kus ühel või teisel põhjusel ema või isa töökoht on selline, kust ei olegi võimalik vanemahüvitisele jääda. Ka sellega peab arvestama. Kas nendes peredes me peame siis ütlema, et ei, te saate riigilt ainult üheksa kuud, teie 18 kuud ei saa, sellepärast et meie arvame, et me oleme targemad kui teie, ja me otsustame teie eest? No ei taha sellist riiki.
Ma arvan, et perede valikuvabadus on väga suur väärtus ja mina usun Eesti perede tarkusesse, et nad ise valivad parima võimaliku viisi. Muuseas, ka see palgalõhet ja isade kojujäämist puudutav – tõsi, praegu on isade osakaal vaid 8%, aga see 8% on ka märksa enam kui vanemahüvitise alguses. See on aja jooksul oluliselt tõusnud. Ja mis kindlasti aitaks peredel veel vabamad olla oma valikutes, oleks see, kui vanemahüvitisel ei oleks sellist ülempiiri peal. On ka neid peresid, kus ükskõik kas emal või isal on sissetulek, mis ületab seda ülempiiri, ja kui see sissetulek ületab ülempiiri märgatavalt, siis sellega tegelikult selle vanema, kelle sissetulek ülempiiri ületab, kodus olemise tõenäosust oluliselt vähendatakse. See on ka see paratamatus. Nii et igal juhul ma leian, et vanemahüvitis oma üldpõhimõtetes on väga hea. Ma arvan, et igal juhul on pere vaba valik parem kui riiklik sund. Ei pea me minema riigina igaühe eraellu.

Esimees Eiki Nestor
Aitäh, peaminister Taavi Rõivas! Avan läbirääkimised. Arupärijate esindaja Erki Savisaar, palun!

Erki Savisaar
Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Rahvastiku toetusrühma konverentsi avakõne pidas meditsiinidoktor Jaak Uibo, kes Toompea Haridusseminari liikmena on asjaga tegelenud juba aastast 1996. Huvitav on lugeda doktor Uibo eri instantsidesse saadetud lugematuid pöördumisi ja nendele tulnud vastuseid, alustades presidendist, Riigikontrollist, ministritest kuni ülikoolide rektoriteni. Mõnes neist võetakse pöördumine teadmiseks, mõnes tunnistatakse, et jah, midagi justkui on tõesti nihu, kuid see on teise ametkonna rida. Osa pöördumistest on jäänud vastuseta, nagu oleks tulist kartulit käest veeretatud. Ühesõnaga, pole meie asi. Ju siis ei olegi selle valitsuse asi.
2009. aastal likvideeriti rahvastikuministri koht sootuks ja ülesanded jaotati teiste ministeeriumide vahel. Sellise jagatud kohustuste jagamisega on selge, et otseselt keegi selle teema eest ei vastuta. Eks ole ilmekad ka president Ilvese aastapäevakõned, milles teiste raskete küsimuste hulgas paraku demograafilised küsimused puuduvad. Demograafilised küsimused on aga Eesti elu kõige olulisemad küsimused. Kas mingist hetkest pöördumatuks muutuv elanikkonna vähenemine on tõesti vähem tähtis kui mingisugune juhuslik kõrtsikaklus, mille pärast ametimehed peavad sügavat häbi tundma? Lähiaastatel kummitav sotsiaalsüsteemi kriis on ju üks rahvastiku kriisi tulemitest, kuid kahjuks peaminister seda päris sellisena ei näe. Mul on tunne, et pimeduse põhjus on Brüsseli korralduse puudumine rahvastikuküsimusega tegelemiseks. Täna me ju selgeid vastuseid ei saanud, sellest on väga kahju. Kuid loodetavasti hakkab jää siiski liikuma, sest vähemalt on moodustatud rahvastikupoliitika toetusgrupp, mis teeb kõik selleks, et seda teemat ei unustataks, vaid hakataks probleemiga süstemaatiliselt tegelema. Loomulikult ei ole võimalik sündimust suurendada käsu korras, seda pole eksperdid ka soovitanudki. Kuid meetmete leidmiseks tuleb algatuseks tunnistada probleemi ja hakata sellega süstemaatiliselt tegelema, nii nagu kavandati läinud aastasaja lõpuaastatel.
On üllatav, et sündimust mõjutab peale lastetoetuste ja muude materiaalsete meetmete ka pelgalt avalik debatt sündimuse teemadel. Sellekohane näide pärineb 1960. aastate lõpus toimunud arutelust ajalehe Edasi veergudel. Üsna pikka aega ilmus seal rubriik nimega "Iive, iive, iive", milles arutati rahva püsima jäämist niivõrd, kuivõrd seda võimaldas tollane kontrollitud ajakirjandus. Ja tulemus. Kui aastatel 1960–1965 sündis keskmiselt 12 000 – 13 500 Eesti last aastas, siis aastatel 1968–1972 kasvas see arv 13 800 – 14 500 lapseni aastas, seega circa tuhat last rohkem kui varem. Ja seda puhtalt arutelu baasil, mis mõjutas inimeste hoiakuid. Ma arvan, et kaasa aitaks ka see, kui siin Riigikogus võtta ette üks kosmeetiline parandus meie praeguses põhiseaduses, rõhutades selgemalt laste olulisust meie riigi tuleviku seisukohalt ja kirjutades selgelt välja, et perekond rahva püsimise, kasvamise ja riigielu alusena, on riigi kaitse all. Püüame selle väikese muudatuse ära teha ning ehk on just see piisavaks tõukeks, et alustada suuremat diskussiooni ja põhjalikumat tegevuskava selle probleemi lahendamiseks. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Aitäh! Vahepeal andmed valitsuse kohta täpsustusid veel, et suvel tõuseb number 2,5-ni, et võib-olla arutelu lõpuks läheb veel kõrgemaks. Siret Kotka, palun!

Siret Kotka
Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti üheks suurimaks probleemiks on tasuvate töökohtade puudus ja seetõttu inimesed lahkuvad maakondadest – seda nii Tallinnasse, aga kurvematel juhtudel ka välismaale. Inimeste väljaränne aga suurendab ääremaastumist ja suretab tegelikult meie maapiirkonnad välja. See trend vajab väga selget muutmist. Täna me kohtusime Eesti põllumeestega ja nende sõnum oli väga selge: et elu on maal, kuni küla elab, aga küla elab täpselt nii kaua, kuni on seal olemas põllumajandus. Riik on aga täna jätnud meie põllumehed hätta ja vaadates majandusolukorda maailmas, kus toitu napib ja seis läheb iga aastaga järjest hullemaks, siis ma ei saa mitte kuidagi aru, kuidas Vabariigi Valitsus pole siiani aru saanud, et Eesti põllumajandusel on väga suur potentsiaal. Keskerakond aga teab, et põllumajandus peab olema Eesti riigi prioriteet, uhkus ja au. Ja kui lugeda nüüd Rõivase valitsuse koalitsioonilepingut, siis nagu loodaks maale uusi töökohti. Tegelikkuses on aga olukord hoopis vastupidine. Riik aina tõmbab maalt välja. Pannakse postkontoreid kinni, aga ka Eesti Energia esindusi – need on puhtalt töökohad. Ka põllumehed tõmbavad oma ettevõtmisi järjest enam koomale, sest valitsus ei ole kriisis olevatele põllumeestele täna tulnud piisavalt appi. Ja see loetelu on veel väga pikk, kuidas Rõivase valitsus käitub risti vastupidi oma sõnadele.
Hea Taavi Rõivas! On aeg asuda Eesti riiki lõpuks juhtima, nagu on peaministrile kohane. Alustage ometi kuskilt, et väljaränne peatuks ja maal jääks elu alles! Ma toon veel ühe konkreetse näite. Selleks, et Eesti põllumehed püsiksid Euroopas konkurentsis ja maaelu areneks, tuleb järgnevatel aastatel maksta neile üleminekutoetusi, mida Eesti valitsus ei ole eelneval kolmel aastal teinud. Selle abil nad saaksid toota kodumaist toitu ja loodaks uusi töökohti maale, inimesed jääksid maale ja ei peaks minema välismaale tööle selle tulemusena. Tänase maaelupoliitika jätkumisel sureb aga elu maal välja või suudavad seal elada ainult rikkad, sest juba täna on maal elamine tõeliselt kulukas ja kallis. Kui Rõivase valitsuse jaoks ei ole prioriteet number üks, et elu jääks maal püsima, siis tuleks tal tagasi astuda. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm
Härra juhataja! Hea peaminister ja head Riigikogu liikmed! Kahtlemata seisab Eesti suurte rahvastikupoliitiliste väljakutsete ees. Lubage mul alustada oma lühikest sõnavõttu endise rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo väljaöelduga. Ta ütles seda, et rahvastikupoliitikale on vaja seada selged strateegilised eesmärgid, et me ei peaks jooksma pea laiali otsas mitmes suunas korraga ega takerduks pisinokitsemisse. Oleme rajanud oma rahvusliku eneseteadvuse Jakob Hurda pandud nurgakivile, kus seisis: "Kui meile pole antud saada suureks arvult, saagem siis suureks vaimult." Teisisõnu, oleme oma arvuslise väiksuse sügavalt läbi tunnetanud. Ja tuleb tunnistada, peame orienteeruma kvaliteedile. Meist igaühe tervis ja positiivsed väärtushoiakud, intellektuaalne ja moraalne kvaliteet, haridus ja haritus ning hea tahe on kokku võttes tähtsamad kui meie rahvaarv. Samas, Eesti suurim väärtus on nii praegu kui ka tulevikus meie inimesed, sest me ei ole nii rikkad, et unustada või kõrvale heita kas või ühte inimest.
Maailm areneb ning läheb keerulisemaks, mistõttu muutub järjest tähtsamaks just kvaliteet, kus rahvastikupoliitiliseks eesmärgiks saab elukeskkonna kujundamine hoolivaks ja kaasavaks. Sotsiaalse ja psühholoogilise turvatunde tagavad meie eestikeelne ja eestimeelne avalik võim ja riigi teostatud haridus- ja kultuurielu ning meie hea tahe ja oskus teha mujalt tulnuid endale omadeks. Seepärast tahame või mitte, tuleb ka rändepoliitika, st nii sisse-, välja- kui ka tagasiränne, meie rahvastikupoliitika lahutamatuks osaks tunnistada, et kindlate reeglite järgi suunata rännet, tagada tulijate integratsioon ning hoida mujale läinud eestlastega pidevat ja sooja kontakti.
Nagu üks eelkõnelejatest, tahaksin minagi korraks minna rändama ajaloo radadele ja tulla korraks rahvastikuministri teema juurde tagasi. Rahvastikuministri büroo oli kui koordineeriv asutus ja selle kaotamine on minu jaoks natuke küsitav otsus. Kui kaob koordineeriv asutus ja ülesanded pudistatakse mitme eri ministeeriumi vahel, siis ei suuda ministeeriumid samaväärselt seda rolli täita. Ei algatata enam nii palju uusi tegevusi ja kahtluse all on algatatu jätkamine. Tekib oht, et näiteks lõimumise teema hajub ära. Toon mõned näited. Sotsiaalministeeriumile anti perepoliitika ja rahvastikupoliitika, kus esimene on arenenud jõudsalt, samas rahvastikupoliitikale on lähenetud nurkipidi. Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse, rahvuskaaslaste programmi ning ka lasteaedadega seotu anti aga Haridus- ja Teadusministeeriumile. Integratsiooni valdkond jagunes Sise- ja Kultuuriministeeriumi vahel. Esimesena mainitule jäi ka kodakondsus ja migratsiooniga seotu, teisele kultuuriküsimused. Represseeritutega tegelemine anti nüüdseks kadunud regionaalministrile. Seega on see suhteliselt selge ohumärk või ka fakt, et näiteks 2013. aastani kehtisid meil rahvastikupoliitika alused, oli siht ja tegevused. Kas neid täna on? Loomulikult, me näeme rahvastikupoliitikaid mõjutavaid fragmente riiklikes dokumentides. Esimesena tuleb meelde rahvatervise arengukava, aga ka tegelikult heaolu arengukava, mis jõuab varsti siia saali.
Kas ma saaksin palun mõne minuti lisaaega?

Esimees Eiki Nestor
Palun, kolm minutit lisaaega!

Monika Haukanõmm
Tänan! Äkki vajame siiski täna riigi poolt selget suunda ja sõnumit, seda loomulikult lahjendamata kujul. Me ei ole kaugel rahvastiku kriisist ja sellega võib kaasneda ka sotsiaalsüsteemi kriis. Seda enam vajame usku tulevikku ning targalt toimetades saab ka haldusreform sellele kaasa aidata. Elukeskkonda kujundades saame muuta Eesti aina elamisväärsemaks kohaks, kus meil on turvaline sünnitada ja kasvatada lapsi, saada väga hea haridus, olles kindel, et ka hädas olles või vanana ei jäeta kedagi hätta ning et meil on olemas tugev side oma koduga, mis toob meid alati peale rännakuid tagasi.
Praegune valitsus on riigihalduse ministri ametikoha loomist põhjendanud lähenemisega, et uusi ministrikohti luuakse, kui selleks on vajadus, ja kaotatakse, kui vajadus on kadunud. Seega ongi õige hetk kriitiliselt küsida, kas rahvastikupoliitika on meie riigi võmeküsimus või mitte. Kas Eesti rahvastiku säilimiseks ja arenemiseks vajame ühiskondlikku kokkulepet moel, mis tunnistab rahvastikupoliitika ülimuslikuks igas meie tegevuses? Kõik planeeritavad regulatsioonid peavad läbima nn hindamisprotsessi või ka hindamisfiltri. Kas see planeeritav meede mõjutab rahva tervist ja demograafilist olustikku positiivselt või negatiivselt? Rahvastikupoliitika peab olema erakondade ülene, konsensuslik ja pikaajaline teema, nii nagu kaitsepoliitika. Nii kujuneks Eestis kaks kõrgemat prioriteeti, mille nimel ühiskond pingutab: Eesti kaitstus ning turvaline ja edumeelne elukeskkond kõigile Eestis. Siim Kallas oma kõnes laupäeval ütles, et ta tahab, et Eesti oleks 25 aasta pärast koht elamiseks, kõige parem koht elamiseks. Ja ta ütles seda sellepärast, et ta mõtles oma lastelaste valikutele. Sellega tuleb nõustuda, sest me tahame, et meie lapselapsed jääksid ja meie rahvastik püsiks. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Aitäh! Kolleeg Rein Ratas, palun!

Rein Ratas
Aitüma, juhataja! Hea peaminister, aulised Riigikogu liikmed! Ilmselt on nii, et perepoliitika ja rahvastikupoliitika on kaksikõde-kaksikvend ja kindlasti näib nii, et rahvastikupoliitika tervikuna haarab endasse ka perepoliitika, ilma milleta ei saa. Sestap lubage ikka ja jälle meelde tuletada seda ilusat Eesti rahva tarkust, et igas Eesti peres peab olema vähemalt kolm last – üks isa, üks ema ja üks Eesti rahva nimel, et see kestaks edasi. Ja kui me räägime sellest sündimuskordajast, mis meil on vajalik meie rahvastiku järjekestvuse huvides, 2,1, siis see 2,1 otseselt viitab juba kolmandale lapsele – 2,1 kolm. Selles mõttes mina tahan küll südamest kohe tervitada igat valitsuse sammu, mis on võtnud erilise tähelepanu alla kolmanda lapse sünni. Ja siis võimalik ka siit edasiminekuni kas või kaitseministri eeskujul.
Nüüd Riigikogu on teinud ühe väärt sammu viis aastat tagasi. Nimelt, viis aastat tagasi Riigikogu kinnitas menetluses olevate eelnõude kohta normitehnika eeskirja ja selles normitehnika eeskirjas on üks säte, mis ütleb, et eelnõude esitusel tuleb teha ka demograafilise mõju analüüs. Meie rahvastiku toetusrühma alandlikul palvel on Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond praegu tegemas analüüsi sellest, kuidas viimase aasta jooksul menetlusse tulnud, menetlusse võetud seaduseelnõude juures on seda demograafilist analüüsi tehtud või ei ole seda tehtud või on halvasti tehtud. Nüüd seesama rahvastiku toetusrühm algatas tõepoolest mõtte, et leida siin majas kas komisjon, Riigikogu komisjon või mõni fraktsioon, kes võiks algatada selle toetusrühma n-ö mõtte äratusel selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamist siin täiskogu saalis. Mul on südamest tänu, härra peaminister, et te kaks korda täna arupärimisele ja küsimusele vastates julgesite ka toetada seda mõtet, ma saan aru, kodanikuna, poliitikuna. Ja, head ametikaaslased, tundub nii, et kui peaminister juba toetab seda mõtet, siis ka Riigikogu esimees, kes kahjuks küll lahkus, aga tema parem käsi, juhatuse liige, aseesimees on siin, ega nemad siis ka vastu sellele ei vaidle. Nii et see asi sünnib. Seetõttu tahaks väga soovida, et meie rahvastikupoliitika jääks meie poliitiliste erakondade ja meie fraktsioonide üleseks käsitlusmaterjaliks, millest Monika siin ka hiljaaegu rääkis. Olen rääkinud.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Kas peaminister soovib sõna? Ei soovi. Oleme teisele arupärimisele vastamise lõpetanud.


algallika viide: http://stenogrammid.riigikogu....

Märkmed: