Lp Riigikogu liikmed!

Praegusel probleemiderikkal ajal leidis Riigikogu ruumes aset üks pealtnäha tagasihoidlik sündmus, millelt siiski loodetakse kasvu ja kestmist. Nimelt 10 juunil k.a. toimus Toompea Haridusseminari koosolek koos Riigikogu fraktsioonide kutsutud esindajatega teemal „Rahvastikupoliitika uuendamisest“. Jaak Uibu sisukohane ettekanne „Rahvastikupoliitika uuendamise vajadused ja võimalused“ kestis 21 minutit ja see ärgitas elava arvamusvahetuse. Kahetunnise kohati pingelise koosoleku järel tegi sellest kokkuvõtte Ülo Vooglaid. Koosoleku eesmärkidest ja käsitletud probleemidest saate ülevaate lisatud etteande tekstist, arutelu vajab veel analüüsi. Siinkohal lisame, et ettepanekutele moodustada Riigikogus Eesti rahvastiku toetusrühm ja võtta Eesti demograafiline olukord Riigikogu täiskogu päevakorda olulise tähtsusega riikliku küsimusena selgete nõuete kohaselt (kohustuslik otsus, teaduslikul alusel ettevalmistus jt), ei olnud vastuseisu. Teiste ettepanekute arutamiseks jäi aeg napiks.

Sügav lugupidamine Riigikogu liikmetele, tänu kelle osalusele seminar õnnestus. Nimepidi: Aivar Kokk, Ivari Padar, Henn Põlluaas koos nõunike Imre Mürgi ja Urmas Espenbergiga, Rein Ratas, Urve Tiidus ja Einar Vallbaum. Esindatud olid kõik Riigikogu fraktsioonid peale Vabaerakonna, kust kutsutud esindaja ei ilmunud kohale. Täname ka Riigikogu asejuhatajat ja tema nõunikku Tanel Kiiku abi eest seminari kordaminekul.

Heade soovidega, Jaak Uibu Toompea Haridusseminar

11. juunil 2015


ETTEKANNE:


Rahvastikupoliitika uuendamise vajadused ja võimalused
Jaak Uibu, D.Sc.
Ettekanne Toompea Haridusseminari koosolekul 10. juunil 2015 Riigikogu liikmete osalusel

Eelmärkused: Esiteks, palume osavõtjatel erakondlik kuuluvus piltlikult öeldes ukse taha jätta, sest tegemist on erakonnaülese teemaga. Teiseks, juhime tähelepanu asjaolule, et seminar on otsinguline, seda on kaua ette valmistatud ja tema mõju ei lakka koosoleku lõppemisega.
Tänane teema rahvastikupoliitika uuendamisest puudutab Põhiseadusega määratud riigi põhiülesannet – rahvuse säilimist. Mõni sõna rahvastikupoliitika mõistest. Eristatakse sõnastatud ja sõnastamata rahvastikupoliitikat. Esimene katse sõnastada Eesti rahvastikupoliitikat tehti peaminister Mart Siimani ajal 1998-1999, kuid tema aeg jäi lühikeseks ja järgmine peaminister annulleeris valitsuse korraldusega rahvastikupoliitika üldaluste väljatöötamise. Ilmselt oli selle korralduse taga minister Katrin Saksa ja tema büroo küündimatus, sest Riigikogu ees tunnistas minister ülesande liiga laiahaardeliseks ja valis meelisalaks perepoliitika. Selle saatusliku eksituse mõju kestab tänini.
Kas enne Mart Siimani polnudki rahvastikupoliitikat. Oli küll ja see toimis. Mis siis, et teadmatuses äraspidiselt. Laskumata pikemasse arutellu mainime, et negatiivsed rahvastikupoliitilised efektid olid šokiteraapia kõrvaltoime.   Kokku liites Mart Laari esimese valitsuse aegsed lisasurmad ja sündimata lapsed saame 1993. ja 1994. aasta inimkaotuseks 13 300 inimest.
Tuleme tänavusse aastasse. Märtsikuul pöördus Toompea Haridusseminar koalitsiooni-läbirääkimisi pidavate erakondade poole järgmise kirjaga: „Palume Teid käigusolevatel koalitsiooniläbirääkimistel välja töötada efektiivne rahvastikupoliitika. Varasemate aastate läbirääkimised ja nendele järgnenud Riigikogu ning Valitsuse tegevus ei ole kahe aastakümne negatiivseid rahvastikutrende küündinud muutma. Riigikohtult 5.märtsil saadud kirjavastus nr 6-1/15-113 kinnitab meile, et rahvastikupoliitika kujundamine on Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse ülesanne. Niisiis soovime Teilt mitte ülenormatiivset, vaid üksnes rahva usaldusega saadud mandaadi täitmist“.
Piisanuks leppesse kirjutada efektiivse rahvastikupoliitika väljatöötamise ülesanne, aga sedagi ei tehtud ja sõnatult mindi mööda Toompea Haridusseminari saadetud tungivast palvest. Juba praegu võib öelda, et koalitsioonilepingus sisalduvad perepoliitilised üksikmeetmed täidavad vaid riivamisi peaministri võrguportaali kaunistavat eesmärki: "Kõige tähtsam suurtest väljakutsetest – et  Eesti jääks püsima, et meil oleks rohkem lapsi."
Ei ole kahtlust, et perepoliitilised meetmed on vajalikud, kuid demograafilisele käitumisele toimib müriaad tegureid, mida perepoliitika ei hõlma. Ja need tegurid toimivad mitmesuguste asutuste haldusalas. Nimetagem mõned rahvastikupoliitika valdkonnad ehk komponendid kooskõlas ÜRO ja Euroopa Liidu dokumentidele: vaimukultuur ja ühiskondlik moraal, elanike siseriiklik turvalisus, riigi rahvusvaheline turvalisus, rahvaharidus, rahvamajandus ja nii edasi, kokku vähemalt tosin valdkonda.
Kas ametiisikud tajuvad ja kasutavad oma töös rahvastikupoliitika ambivalentsust ja rahvastiku demograafilise käitumise hulgisõltuvust? THS tegi avaliku kirja Presidendile Eesti demograafilise situatsiooni kohta, sai sealt väheütleva vastuse ja saatis selle Riigikogu kõikidele fraktsioonidele hindamiseks: „Kuidas hindate Toompea Haridusseminari avalikku pöördumist  Presidendi poole riiklikult tähtsas küsimuses?“  Kõik fraktsioonid vastasid, aga kahest fraktsioonist (IRL ja reformifraktsioon) laekunud vastused viitasid vaid koalitsioonileppele, nagu sisalduks selles lahendus üle kahe aastakümne kestnud rahvastikukriisile. Tule taevas appi! Tekkis kuri kahtlus, et ametiisikud ei taju rahvastikupoliitika erinevate valdkondade olemasolu ja rolli.
Tekkinud kahtlus nõudis kinnitust. Poolteist kuud tagasi 20. ja 22. aprillil saatsime märgukirja kümnele ministrile, pannes manusesse „Rahvastikukriisi kogumiku“, mida tutvustada ei ole vist vajalik. Palusime süveneda sellesse materjali tuues välja olulised rahvastikupoliitilised ettepanekud, eraldi Riigikogu ja Valitsuse lõikes. Rõhutasime: Teiepoolsed ettepanekud on oodatud. Seminar lootis vastuseid kahes plaanis. Esiteks, lootsime saada ministeeriumidelt häid innovaatilisi ettepanekuid rahvastikukriisi ohjamiseks. Teiseks, soovisime vastust küsimusele, kas ministeeriumid tunnevad oma rahvastikupoliitilist vastutust. Märgukirjast ja vastustest informeerisime Peaministri bürood.
TULEMUSED: tähtajaliselt vastati haridusministeeriumist ja kultuuriministeeriumist. Mõlemal juhul ettepanekuid ei olnud. Saatsime mittevastanutele teabenõude, mille peale laekus vastus siseministeeriumist ja põllumajandusministeeriumist ja vastuse surrogaat riigihalduse ministri juurest. Siseministeerium vastas, et nad planeerivad oma valitsemisalas teadlikult oma tegevust ja ettepanekuid ei olnud. Põllumajandusministeeriumis viidati programmile „Noored maale“ väljatöötamisele ja rakendamisele. Veel teatati, et kuue aasta jooksul toetatakse ligi kahe miljardi euroga põllumajandust ja maaelu. Üllatav oli meil riigihalduse ministri Arto Aasa nõunikult, et seminari kirjast ei loetud välja, et kirjalik vastus oleks vajalik. Kolmenädalase hilinemisega jõudis pärale Margus Tsahkna ja Rannar Vassiljevi ühisvastus märgukirjale, kus on astutud lootustandev samm rahvastikupoliitika suunal: sündimust mõjutavad mitmed teised valdkonnad ja erinevate meetmete koosmõju, mistõttu perede heaolu tagamiseks ei piisa vaid kitsaste perepoliitiliste eesmärkide täitmisest. Siiski rahvastikupoliitika terminit ei tihanud nad suhu võtta ja ettepanekuid me ei leidnud.
Kolm ministrit ei pidanud märgukirja ja teabenõuet vastuse vääriliseks. Kümnest ministeeriumist vastasid tähtajaliselt vaid kaks. Ei vastanud ministrid Kristen Michal, Urmas Reinsalu ja Urve Palo. Rahuldavaks pidada vaid ehk ühte vastust – põllumajandusministeeriumist. Meie kahtlus osutus reaalsuseks - ametiisikud ei taju rahvastikupoliitika erinevate valdkondade olemasolu ja tähtsust. Viidatakse koalitsioonileppele, mis nagu vabastaks ametiisikud neljaks aastaks põhiseaduse nõudest.
Rahvastikupoliitika teoreetilise aluse kujundamisel on ressurss – avalik-õiguslikud ülikoolid. Pöördusime ka nende poole. Kirjutasime, et Toompea Haridusseminar on seisukohal, et kui Teadus lõi enneolematud võimalused raseduse vältimisel või katkestamisel ja lõhkus loomuliku protsessi, Teadus lõi eeldused vabaks liikumiseks, siis Teadusel lasub ka kohustus tekkinud olukorras tagada rahvuse püsimajäämine. Kuna teaduspotentsiaal on kogunenud eeskätt ülikoolide ja Eesti Teaduste Akadeemia juurde, on arusaadavalt ka nende kohustus välja töötada abinõud rahvastikukriisi ületamiseks. Kas ei peaks nende väljatöötamise algatajaks ja eestvedajaks olema just Tartu Ülikool kui meie rahvusülikool? Neli kuud on möödas kirja saatmisest ja mitmest meeldetuletusest, aga mida ei ole, see on Rektorite Nõukogu vastus. Pöördusime ministeeriumi kõrghariduse asekantsleri poole, kes teatas riigitruu ametnikuna, et tema teada ei tulene rahvastikuprobleemid sellest, et keegi oleks midagi tegemata jätnud. Ja vassis ja summutas. .
Meedia, kaasa arvatud Eesti Rahvusringhääling, on Toompea Haridusseminari sõnavõttudele lukus, kuigi Eesti Ajakirjanike Liit võttis veel hiljaaegu Toompea Haridusseminari kirjutised oma avalikule veebilehele. Oli Delfi veel oma Rahva Hääle rubriigiga, aga peale artikli Hoog maha, homoapologeedid! lühiajalist pildilhoidmist läks ka see võimalus lukku. Alles jäid ajalehed Kesknädal ja Rahvuslik Teataja ja võrguväljaanne Estonian World Review Kanadas.
Ulgueestlastest on meie seminari püüdlusi südamest toetanud Eesti Teaduslik Selts Rootsis. On püütud ühendust saada ka Ülemaailmse Eesti Kesknõukoguga ja Eesti Rahvuskomiteega Ühendriikides, kuid meie kirjadele nad oma mugavustsoonist ei ole reageerinud.
Viimasel kolmel aastal on Toompea Haridusseminar pöördunud paljude loome- ja erialaliitude poole, märgukirjad saadeti 15 linnavolikogule. Oleme oma pöördumistega tajunud vastajate hoolimatust või lootusetust. Nad ei ole enamasti reageerinud, kartes ei tea mida. Kuigi oleme leidnud üksikuid hoolivaid isikuid, ei ole liidud meiega kaasa tulnud. Igal ühel omad mured lähemal kui raskesti hoomatavad üldrahvalikud huvid.
Riigikogu eelmise koosseisu suhtumisest on piisavalt andmeid „Rahvastikukriisi kogumikus“. Toome ühe näite. Toompea Haridusseminar pöördus ülemöödunud aastal viie põhimõttelise tähtsusega küsimusega Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole:
Vajame Riigikogu seisukohta rahvastikukriisi kohta Eestis.
Kas rahvastikuprotsessid on juhitavad?
Kas rahvastikukriisi leevendamise üldise korralduse kavandamine on eeskätt Riigikogu ülesanne?
Kas põhiseadus on ülimuslik eraõigusliku meedia regulatsioonide suhtes või mitte?
Kas Riigikogu toetab õiguskantslerilt ettekande taotlust teemal „Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale“?
Kuu aja pärast saabus meie avalikule märgukirjale, mis koos lisadega oli kümme lehekülge, mõnerealine vastuskiri hr Marustelt. „Vastuseks Teie pöördumisele märgin, et rahvastikuprobleem on kompleksne ja mitmekülgne teema, millest ainult mõni osa on otseselt põhiseaduskomisjoni valdkond“ . Meie küsimused jäid vastuseta.
JÄRELDUSED 1. Ametiasutused ja ametiisikud ei tunneta oma osa ja vastutust rahvastikupoliitikas. 2. Riigimehed tähtsustavad perepoliitikat, kuid mitte rahvastikupoliitikat. Selles pole neil asjatundlikkust. 3. Eestis puuduvad riiklikud institutsioonid, kes tegeleks rahvastikupoliitikaga igapäevaselt. Riigikogus ja isegi peaministri büroos pole rahvastikupoliitika nõunikku, seda pole ka sotsiaalministeeriumis. Küll tegeleb seal tosin ametnikku perepoliitikaga. 4. Valitsusasutuste, aga eriti avalik-õiguslike ülikoolide distsipliin märgukirjadele ja teabenõuetele reageerimisel on ülipuudulik, sisulistest vastustest ei saa rääkidagi. Tundub, et Riigikogu ei kehtestanud mitte märgukirjale vastamise seadust, vaid andis üksnes soovitused. 5. Olukord rahvastikupoliitika valdkonnas võinuks olla parem, kui oleks arvestatud soovitusi valitsusettekandest 1998. aastast - Eesti demograafilist situatsiooni ja arengut käsitlevad seisukohad. See dokument tunnustas rahvastikukriisi Eestis. Seitseteist aastat tagasi valminud Valitsusettekandes on kirjutatud, et depopulatsioonist väljapääsu otsiv ühiskond on sunnitud rahvastikupoliitiliste otsustega tegelema kõigil tasanditel ja kogu aeg, et kujuneks uus teokas paradigma. Vastasel juhul tulevad meie ajaloolised alad loovutada elujõulisematele rahvustele.
ETTEPANEKUD minister Andra Veidemanni 1998.a.valitsusettekandest (lühendatud):
1. Sõnastada Eesti rahvastikupoliitika. 2. Ellu kutsuda Riigikogus rahvastikukomisjon. 3. Teadus- ja Arendusnõukogul läbi vaadata ja määratleda teadusprioriteedid lähtudes demograafilisest kriisist. 4. Täpsustada ministeeriumide ja ametkondade põhimäärustes nende ülesanded ja vastutus rahvastikupoliitika teostamisel. 5. Viia maakondade ja omavalitsuste arengukavadesse sisse rahvastikuküsimuste sihipärane käsitlemine. 6. Alustada poliitikute ja ametnike koolitust demograafia ja rahvastikupoliitika alal.
Ettepanekud ei ole minetanud 17 aasta jooksul oma üldriiklikku tähtsust, vaid see tähtsus on rahvastikukriisi süvenedes kasvanud. Olles koos Ülo Vooglaiu ja teiste ekspertidega Valitsusettekande koostajaid, on meil raske olnud pealt vaadata kõik need aastad rahvastikupoliitilist minnalaskmist Katrin Saksa stsenaariumi järgi. Kas meie töö on tühja läinud? Toompea Haridusseminar on teinud endast võimaliku, kuid ilma nähtava tulemuseta. Valitsusettekanne 1998 on sisse viidud rahvatervise raamatusse aastal 2000 ja kunagine kolleeg Toomas Vilosius sotsiaalkomisjoni esimehena andis raamatule komisjoni heakskiidu, kuid sellest jäi väheks.
Minister Andra Veidemanni ettepanekute elluviimiseks on tänases olukorras mõistlik toimida järgnevalt. Nagu ütles Jaak Jõerüüt oma raamatust Muutlik, „Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (…) MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. Omalt poolt lisan: Eesti edu mõõdetakse rahvastikuga.
TÄNASED ETTEPANEKUD
1. Riigikogul ja Valitsusel realiseerida järk-järgult ettepanekud 1998.a valitsusettekandest.
2. Moodustada Riigikogus Eesti rahvastiku toetusrühm.
3. Taastada rahvastikuministri portfell.
4. Rahvastikupoliitika teoreetilise aluse läbitöötamiseks kaasata Eesti teaduspotentsiaal. 5. Võtta Eesti demograafiline olukord Riigikogu täiskogu päevakorda riiklikult olulise küsimusena selgete nõuete kohaselt – kohustuslik otsus, teaduslikul alusel ettevalmistus jne. Arutelu jooksul töötakse välja seisukohad: a) rahvastikukriisi kohta Eestis; b) rahvastiku-protsesside juhitavusest; c) Riigikogu ja Valitsuse rollidest rahvastikukriisi leevendamisel; d) õiguskantsleri osast rahvastikukriisi leevendamisel; e) meedia osast rahvastikukriisis; f) sotsiaalsuse kui keskse mõiste avamine. 6. Rahvaalgatuse hõlbustamiseks täiendada Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadust sisulise vastamise nõudega.
Loomulikult pole see kõik, kuid ka see vähene on vaja ära teha. Nagu ütles filosoof Arthur Schopenhauer: tervis ei ole küll kõik, aga ilma terviseta on kõik muu mõttetu.

Märkmed: