Fotol vasakult: näituse kuraatorid Piret Noorhani (VEMU), Ženija Vitols (Canadian Latvian Archive and Museum), Petra Grantham ja Susanne Burkhardt (Canadian Baltic Immigrant Aid Society), Danguole Juozapavičius (Lithuanian Museum-Archives of Canada). Tagareas Uno Ramat, näituse kujundaja. Fotolt puudub Andris Ķesteris (Latvian National Federation in Canada), kes edastas oma tervitused Ottawast skaibi vahendusel.
Foto: Peeter Põldre
Rahvusgruppide koostöös sündinud näitus Tartu College’is
Laupäeval, 4. märtsil avati Tartu College’is näitus Sharing our Stories: The Baltic Diaspora at Home in Canada, mis valmis nelja rahvusgrupi sõbralikus koostöös, olles pühendatud nii Kanada tänavusele 150. sünnipäevale kui saabuvatele Eesti, Läti ja Leedu 100. juubelitele.
Näitus valmis töörühma Canadian Baltic Imprint ühispingutusena. Lisaks Eesti, Läti ja Leedu organisatsioonidele (VEMU/Estonian Studies Centre, Latvian National Federation in Canada ja Canadian Latvian Archive and Museum, Lithuanian Museum-Archives of Canada) kuulub töörühma ka baltisakslaste organisatsioon Canadian Baltic Immigrant Aid Society.
Eesti-poolse koordinaatori, VEMU peaarhivaar Piret Noorhani sõnul algas koostöö umbes kolm aastat tagasi, kui Tartu College’is pidas Barbara Habib loengu baltisakslastest Kanadas. Sellest ajast on peetud plaane, mida võiks ühiselt teha. Nõnda sündiski käesolev näitus, mille ettevalmistamisega tegeldi aasta aega.
Projekt sai raha Kanada valitsuselt programmi New Horizon for Seniors kaudu. Viidi läbi intervjuusid kogukondade liikmetega, kaasates vabatahtlike abi, koguti arhiivimaterjale ja esemeid, millest koostati näitus. Kuna mitte kõigil polnud suulise ajaloo kogumise ja näituste tegemise kogemusi, peeti mitmel teemal õpitubasid ja koolitusi; selekteerus abiliste ring. Tegemist oli võrdse partnerlusega nimetatud nelja rahvusgrupi vahel — iga osapool panustas nagu sai ja tegeles oma rahvusgrupi materjalide kogumise ja valikuga.
Eestlaste poolt osutasid suurt abi näituse kunstnik Uno Ramat, Tiina Kirss tekstide toimetamisega, Aino Lokk korrektuuri lugemisega, Jüri Kivimäe nõuandjana, Taavi Tamtik ülespanemisega ning Marika Mayfield, kes oli igakülgne abiline läbi kogu projekti. Eestlastega aitasid intervjuusid teha Laani Heinar, Vincent Teetsov, Emilie Tamtik, Katariina Jaenes ja Marko Raat. Tekste litereerisid Talvi Parming ja Linnea Mayfield. Filmiõpitube viis läbi Marcus Kolga. Intervjueeritute hulka kuulusid Merike ja Roland Weiler, Suit Olvet, Vello Tõu, Eda Sepp, Leida Sepp, Asta Lokk, Aimi Zechanovitsch, Toomas Heinar, Elna Libe ja Merike Koger. Paraku ei mahtunud kõigi lood näitusele. Projektis osales kokku üle 100 inimese.
Laupäevane näituse avamine läks väga hästi, kohal oli ligi 200 inimest kõikidest nimetatud rahvusgruppidest, samuti teisi huvilisi. Kohale oli saabunud rohkelt baltsisakslasi, lausa mitu põlvkonda koos. Piret Noorhani sõnul oli see neile ehk eriti oluline, kuna baltisakslastel pole siin oma keskust või maja, kuhu kokku tulla ja kus näitusi teha. Suurt kiitust pälvis muide avavastuvõtul Ülle Veltmanni poolt pakutud eesti toit.
Korraldajad loodavad, et näitusega tuleb tutvuma rohkelt teisigi kanadalasi, sest kuna näitus tähistab ka Kanada 150. juubelit, on meil kõigil põhjust tutvuda Kanadas elavate erinevate rahvusgruppide ajaloo ja panusega.
Näitusel on esitatud 29 paneeli, mis jutustavad lugusid alates kodumaast, andes ka ajaloolise tagapõhja. Mälestused käsitlevad kodumaalt lahkumisi, põgenikelaagreid, Kanadasse saabumist, siinset elu, oma kultuuri ja identiteedi elushoidmist jm. Väljas on ka mõned klaasvitriinid esemetega. Toomas Heinarilt, kes jagas meiega oma isa Verner Heinari elulugu, saadi väga haruldane dokument — Gen W. M. Black Ship Newsletter ehk uudiskiri, mille eestlased panid kokku laevateekonnal Euroopast Austraaliasse 1948.a. Sealt saab lugeda elust laeval, põgenike mõtetest ja tunnetest, aga ka statistilisi andmeid reisijate kohta.
Ajaloolise tähtsusega huvitavaid esemeid on mitmeid, lätlastelt näiteks valik Lätist kaasa võetud esemeid. Eriti liigutava loo jutustavad aga ühele väikesele leedu tüdrukule kuulunud ranits, pinal, joonistused ja koolivihik põgenikelaagrist, kus see tüdruk suri. Tema ema oli kogu oma elu neid hinnalisi mälestusesemeid säilitanud, nüüd leidsid need koha näitusel.
Üheltki põgenikest rääkivalt näituselt ei puudu kohvrid, nii ka sel korral. Näha võib ka baltisaksa perekonnale kuulunud reisikasti, millega 1939. aastal Baltikumist lahkuti.
Kuna tegemist oli suulise ajaloo projektiga, oli oluline kasvõi väikest osa neist lugudest ka filmilinal näidata. Kaisa Pitsi aitaski kokku panna 7-minutilise lühifilmi tehtud intervjuudest.
Näitusekülastajad küsisid, kas ka raamat on tulemas. „Elame, näeme,“ ütleb Piret. Esialgu tahetakse materjal koondada veebileheküljele, aga ka selle tegemine on omaette suur töö.
Näituse kaasväljaandena koostati käsileht soovitusliku kirjanduse nimekirjaga, kuhu iga kogukond pakkus välja ingliskeelseid raamatuid, kust huvilised lisateadmisi leiavad.
Valmis ka meene — väike plekist rinnamärk töörühma logoga, mis jääb kõigile projektis osalenutele meenutama ühist ettevõtmist.
Näituse avamisel viibis mitmeid kogukonnajuhte. Kohale oli tulnud ka Kanada parlamendiliige Rob Oliphant, kes jagas kokkutulnutega põgusalt oma perekonna lugu ning tõi tervitusi Kanada peaminister Justin Trudeault.
Mis saab näitusest edasi? Juunikuus läheb see Leedu muuseum-arhiivi Mississaugas, eksponeerimispaiku on plaanis veelgi. Millalgi jõuab näitus ka kodumaadele.
Piret Noorhani kinnitusel oli see väga põnev kogemus — teha koostööd teiste rahvusrühmadega. Eestlased said olla veidi ka õpetaja rollis, kuna näituste tegemisel on VEMUl palju kogemusi.
Projektil oli lisaks näituse valmimisele veel mitu kasutegurit. Kuigi Kanada eestlased on olnud tublid oma suulist ajalugu kogudes ja mälestusi kirja pannes, tulevad peale uued põlved, kelle lugusid on samuti vaja jäädvustada. Läbi partnerite ringi laienemise kasvab huvi Kanada eestlaste vastu ja nõnda on meil paremad võimalused oma ajalugu ja tänaseid tegemisi teistele kanadalastele tutvustada, leiab Piret, kutsudes kõiki huvilisi Tartu College’isse näitust vaatama.
Näitus jääb Tartu College’is avatuks kuni 29. märtsini: esmaspäeviti, teisipäeviti, neljapäeviti ja reedeti kl 10 h — 5 pl, kolmapäeviti kl 10 h — 7 pl ning pühapäeviti kl 12 — 4 pl. Näitus on ingliskeelne.
KAIRE TENSUDA
