Septembris oli mul võimalus kaasa elada Haridusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi Rahvuskaaslaste programmis tehtu ja tehtava arutelule konverentsil Narva linnas.
Valitud osalejatele tagati tasuta hotellimajutus ning suurepärased söögid koos punase ja valge veiniga. Oskan ainult kiita konverentsi miljööd ja tingimusi, kuid sisu jäi lootustest kaugele, aga see puudutab iga Eesti maksumaksjat, kes need kulud oma tööga kinni tampis.
Nüüd tean, et „Rahvuskaaslaste programm 2014-2020“ on jätkuks kahele eelmisele (aastaiks 2004-2008 ja 2009-2013) ning koosneb neljast meetmest: 1) välismaa koolides eesti keele ja eesti keeles õpetamise ning väliseestlaste Eestis õppimise toetamine; 2) välismaal eesti kultuuri säilitamise ja eestlaste ühtekuuluvustunde kujundamise toetamine; 3) väliseesti kultuuripärandi kogumise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise toetamine; 4) väliseestlaste Eestisse tagasipöördumise soodustamine. Kõige tähtsam on, et Haridusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi eelarvete kaudu rahastatava programmi elluviimiseks on perioodil 2014– 2017 ametlikult kavandatud 753 004 eurot aastas, sellest 457 000 eurot aastas kulub haridustegevustele.
Konverents võttis kokku eelmiste aastate tegevusi ja rahakulutamisi. Paraku jäi mulje, et objektiivset infot välismaal eesti keele õpetamiseks ette nähtud raha kasutamise kohta pole.
Kellele see raha võis minna?
Väliseestlaste seast ma ei leidnud ühtegi, kes oleks saanud otseselt rahalist toetust. Oli aga küll koole ja koolitamisasutusi, mis olid saanud toetust õppematerjalide näol. Õppematerjalideks on ainult trükised, seega teenivad Eestis olevad autorid ja trükikojad mõne kopika. Kohaletoimetamiskulud ületavad trükikulusid, seega Eesti ja välismaa postiteenistused saavad omad kasud.
Tähelepanuväärt aga olid viited reisi- ja sidekuludele, mis arvatavasti neelavadki suurema osa Rahvuskaaslaste programmi rahadest. Ilmselt on Haridusministeeriumis mingi hulk inimesi, kellel ülesandeks reisida USA-sse, Soome, Rootsi, Norrasse, Inglismaale, teistesse Euroopa Liidu riikidesse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale, et hinnata Rahvuskaaslaste programmi kui toetaja vajalikkust ja jagatud toetuste tulemuslikkust. See äratab kahtlust. Kui küsida „Kas abiprogramm on hea?“ nende käest, kes taotlevad abi või on abi saanud, siis vastus on ju ette teada. Sellised hinnangud ei paku väärt informatsiooni. Tartu Ülikooli majandusdekanaadile antud hindamisleping loopis mõttetult raha tuulde. Küsitav on ka see, kas sõidu-, majutus- ja toitlustamiskulud Haridusministeeriumi ametnike reisideks on efektiivsed ning kas sellised reisid on üldse asjakohased Rahvuskaaslaste programmi eesmärkide taotlemisel.
Palju olulisem oleks teada, kui palju maksab see, et positiivselt tõsta ühe lapse keeleoskust Rahvuskaaslaste programmi abil. Nii oleks vaja teada, kui pikk on õppematerjalide eluiga. Kas need on ühekordseks või mitmekordseks kasutuseks või isegi ühelt lapselt teisele edasiandmiseks (kuluefektiivsus tõuseb!). Mind huvitas, kui kiiresti ja sealjuures tõhusalt erinevate õppematerjalide kasutamine õpetab keelt või kultuuritundmist mingil mõõdetaval tasemel ja kui kauaks jääb õpitu meelde.
Kui mitte nii, siis teeme naa!
Kahjuks on kuluefektiivsuse analüüsi mõttetu teha. Probleem seisneb selles, et Rahvuskaaslaste programm hõlmab liiga vähe lapsi. Tuli välja, et vaevalt 1% väliseesti lapsi Soomes ja Rootsis osaleb toetatud programmide õppekavades. Seega, kui 750,000 eurot jagada osavõtjate suhteliselt väikese arvuga, oleks näha, et õppeprogramm on üldse mõttetu. Odavam oleks toetada lapsi otseselt, et nad õpiks keelt või rahvatantsu või ajalugu mingil tasemel. Nendele, kes suudavad enam, võiks ju otseselt maksta ka 10 000 eurot, säästes reisiva õpetamiskaadri aega.
Mõttekas oleks, kui Rahvuskaaslaste programm lõpetaks paberkandjal õppematerjalide toetamise. Selle asemel võiks õppetekstid olla pdf, epub, cbr, cbz, cb7, cbt, .cba või iBook formaatides. Selliselt oleks need otseselt allalaetavad ja kasutatavad nutitelefonides, arvutites või tahvelarvutites. Pdf-failid võiks viia kohalikesse trükikodadesse ja väliseestlaste kulul trükkida, mis tuleks tunduvalt odavam, kui Eestis trükitut saata välismaale postiga.
Veelgi mõttekam oleks luua õppeprogramme, mida võiks kasutusele võtta nii arvutites kui ka nutitelefonides. Programmide autoriõigused võiks jääda autorile, aga Haridusministeerium võiks programme levitada. Lihtsas formaadis programme oleks igal õpetajal ja lapsevanemal võimalik kasutada ja koostada. Tänu lihtsa tekstifaili struktuurile on isegi lastel endil võimalik koostada endale õppematerjali. Neis materjalides võiks olla kasutusel mitu keelt koos eesti keelega. Programme võib täiendada video- ja audiofailidega, mis pakuvad kiitust, õpetavad hääldamist või tagavad lisaõpetust.
Veelgi tähtsam on õppematerjalide kasulikkuse hindamise võimalus. Kui neid alla laetakse, siis võib arvestada, et selliseid õppevahendeid hinnatakse ning need on kasulikud või vajalikud. Selle, mis jääb alla laadimata, võib unustada ja asendada.
Olen ise loonud programme, mis näitavad selliseid võimalusi. Need on kirjutatud Javascript keeles ja seepärast sobivad peaaegu igal arvutile või telefonile. Paar programmi on näha siin http://teabeleht.com/index.php... ja http://teabeleht.com/index.php...
Rahvustunnet ei tohi samastada rahva keelega
Haridusministeeriumi jaoks on Rahvuskaaslaste programmi põhirõhk keelel ja keeleõpetusel. Seega on lootus tagada rahvustunnet. Meil Eestis on aga selgesti näha, et rahvustunne ja keel võivad isesuguses seoses olla.
„Eesti poisid“ Herman Simm ja Urmas Paet on eestiverd ning räägivad sulaselget eesti keelt, aga see ei takista neid Putini Venemaa heaks töötamast: Simm pakkus NATO saladused Venemaale välja ja Paet toetab piirilepingut, millega kingitaks 5% Eesti territooriumist Putinile ja mille vastu Eesti ei saa mitte midagi vastu. Ka vene rahvusest eesti keele oskajad nagu Aleksei Dressen ja Marina Kaljurand on näidanud, et keel ei seo neid kuidagi oma keelekaaslastega: Dressen avaldas KAPO saladusi ja Kaljurand toetab Putini–Paeti piirilepingut.
Need näited ei tohiks olla kummastavad. Britlastest ISIS-e võitlejad on näidanud, et needki noored, kes keelt ei oska, võivad toetada seda uduriiki, isegi pantvangide tapmiseni välja.
Tahan öelda, et Eestis on ka võõrrahvustest inimesi, kes ei räägi sulaselget eesti keelt või ei oska seda üldse. Aga see ei tähenda, et nendel poleks patriotismi. Näiteks on paljud neist Putini–Paeti piirileppe vastu.
Seda silmas pidades tekib küsimus, kui Haridusministeeriumi keeleõppeprogrammid, mis kasutusel Soome, Rootsi, Austraalia, USA ja Kanada eestlaste juures, on nii ülihead, miks neid pole juba ammu viljakalt kasutatud Eestis venelaste jt muulaste õpetamisel. Kardan, et pakutavad õppematerjalid on lihtsalt kehvad, ja nende katsetamine Eestis tooks päevavalgele nende puudused. Rahvuskaaslaste programm, mis viib need materjalid Eestist kaugele, aga võimaldab varjata ebaedu.
Kas ei leita muud rahastamisviisi?
Rahvuskaaslaste programmi konverentsil tehti ka ettepanek luua sotsiaalvõrgustik, mis seoks kodueestlasi väliseestlastega. Iseenesest on see hea mõte. Idee on rajada sotsiaalkeskkond, kus rahvuskaaslased saavad omavahel vahetada pilte ja tegevuskirjeldusi (nagu Facebook) ja omavahel lühidalt suhelda (Chat või Twitter). Me kõik teame, et eestlased ei karda tehnikat ja on suured sotsiaalvõrgustike kasutajad. Miks siis vaja neid uude keskkonda meelitada?
Võib-olla on põhjus selles, et Haridusministeeriumil on mõte rahastada sellist sotsiaalvõrku umbes 150 000 euroga. Iga ratsionaalne inimene küsiks: miks seda vaja rahastada? Kui võrgustik on ametlik valitsuse tasemel süsteem, siis seda saaks luua valitsuse serveritele ning valitsuse eksperdid võiks seda luua ja hallata. Kellele siis see 150 000 maksta? On ju selge, et mõte on seda teha valitsussüsteemidest väljaspool. Aga kui see on kommertstegevus, siis miks on vaja seda toetada maksumaksjate rahaga? Kui Facebooki ja Twitteri dubleerimine on õigustatud, siis see peaks seda tehtama omal jõul, mitte maksumaksjate rahaga.
Kokkuvõttes.
Rahvuskaaslaste programmi võiks ära kaotada, ja niiviisi säästa maksumaksjate raha, saavutades tulemusi rohkem, kiiremalt, odavamalt. Kokkuhoitud rahaga saaks toetada Eesti allpoolvaesuse piiri elavaid ja paljulapselisi peresid, keda on statistika andmeil üle 35 000 .
Lootes paremat, olen siinset kommentaari jaganud muidugi ka Haridusministeeriumiga. Kahjuks tulen arvamusele, et seesama karm rahapoliitika, mida minister Jürgen Ligi on rahvale peale surunud, pole kasutusel sõprade ja ametnike vahel.
Andres Inn
Tallinn
