Pronkssõduri õhku lasta ähvardanud rahvuslane Jüri Liim kuulas eilsel Harju maakohtu istungil Öise Vahtkonna ühe liidri Dimitri Klenski tunnistusi pealtnäha külma närviga, ent rusikad rullis.
Samas lohutas kuuerevääril Vabadussõja Valge Risti märki kandev Liim, et tema närvide pärast pole vaja kellelgi muretseda – need on korras, kuigi sees keeb.
Kuid milleks ristimärk, millel käsi mõõgaga?
«Eks see ole nende õrritamiseks, kes siin triibuliste Georgi lintidega käivad,» selgitas Liim.
Hetk varem oli prokurör Laura Vaik pärinud Klenskilt aru ühe Öise Vahtkonna plaani kohta, millest käis läbi ka Liimi nimi. Plaani ühe punkti kohaselt pidid Öise Vahtkonna naisliikmed kohtuma Liimiga, teine punkt puudutas Liimi korraldatud pikette.
Kas selline plaan üllatas Liimi?
«Ei,» vastas Liim. «Klenski on ju kõige tavalisem aferist, Eestimaa sõnnik, hunt, keda sööda kui palju ja millega tahes, ikka on vähe. See kohtuprotsess on aga rohkem meelejahutaja. Mingit karmi karistust ma ei looda. Istuvad ehk veidi ja elu läheb edasi. Aga Eestimaa on ikka punast sõnnikut täis.»
Daam koerakesega
Eilne päev oli teine, mis möödus prokurör Vaigul Klenski küsitlemisega. Üks episood järgnes teisele. Et millal üks või teine Öise Vahtkonna lendleht, avaldus või plaan sündis, kes oli selle autor ja kellele see saadeti?
Kuigi Klenski valdab vabalt eesti ja vene keelt, räägib ta kohtusaalis ainult vene keeles ja kuulab peas olevatest kõrvaklappidest sünkroontõlget. Seetõttu kulub ka küsimustele-vastustele ohtrasti aega. Pealegi ei vasta Klenski mitte alati küsimustele, vaid kui võimalik, veeretab üldist juttu.
Eile põimis Klenski oma jutu sisse president Toomas Hendrik Ilvese, kes olevat Kesknädala andmetel 1997. aastal välisministrina öelnud, et Teise maailmasõja monumentide demontaaž või ümberpaigutamine ei too Eestile kasu.
«Just sellest positsioonist lähtudes ma tegutsesin ja tegutsengi,» lausus Klenski.
Kuid Klenski meenutas ka roheliste liidri, praeguse riigikogu liikme Marek Strandbergi ja ühe koerakesega daami jalutuskäiku pronkssõduri juurde, kus koer jalga tõstis.
Klenski küsimusele, miks jalutav paar koera jaoks sakraalse paiga valis, vastanud daam: «Ka Pariisis tehakse nii!» «Egas mitte Bonaparte’i hauale?» küsinud Klenski vastu.
Tõe huvides olgu öeldud, et Napoléoni sark on Pariisis Invaliidide kirikus.
Klenski tribüünil
Tegelikult oli Klenski jutu iva muus – pronkssõduri vihkajad, ka politsei olevat igati provotseerinud sõduri kaitsjaid. Kaitsjad olevat aga rahvast üksnes hoiatanud võimalike tagajärgede eest. Mis aga peamine, Öine Vahtkond polevat teinud mitte midagi seadusevastast, vaid järginud oma tegutsemistes seadusi.
«Meie aktsioon oli sama nagu Sakala keskuse kaitsjatel,» väitis Klenski. «Mina kasutasin seejuures Eesti Vabariigi kodaniku õigust levitada informatsiooni.»
Klenski taktika – katse hiilida küsimustele vastamisest kõrvale, ei jäänud kohtunik Violetta Kõvaskil ja prokurör Vaigul märkamata.
«Klenski, kohtusaali pole vaja kasutada poliitilise tribüünina!» nõudis kohtunik. «Klenski, me ei tegele veel tõendite hindamisega, palun konkreetseid vastuseid! Klenski, me ei vaidle! Klenski, prokurörile ei esitata küsimusi!»
Täna jätkab kohus Klenski küsitlemist.