Teisipäev, 08 Detsember 2015
Riigikogule
Eesti Vabariigi valitsusele
Eesti Vabariigi presidendile
Eesti Vabariigi võimude kavatsus kinkida Venemaale Ida-Petserimaa ja Narvataguse maa-ala ning Narva akvatooriumis asuv mereala on enamat kui lihtsalt kasutu; see on Eesti Vabariiki otseselt nõrgestav ja seetõttu läbinisti kahjulik.
Nüüdisajal, mil Euroopat on tabanud rahvasterändamine – NB! teadlikult esilekutsutud ja suunatud rahvasterändamine, mitte mingi juhuslik „põgenikelaine”! – ja Eesti Vabariigi julgeolek on suuremas ohus kui kunagi varem pärast Teist maailmasõda, tuleb kõik jõupingutused suunata me riigi julgeoleku tugevdamisele. Selle käigus tuleb ehitada või välja ehitada ajutisel kontrolljoonel Venemaaga asuvad kaitserajatised. Nende rajatiste ehitamiseks/väljaehitamiseks pole vaja mingisugust piirilepet.
Kui ülalmainitud alad on Eesti Vabariigist sõjaliselt tugevama riigi – Venemaa – valduses, siis ei lõpeta see veel nende de iure kuulumist Eesti Vabariigile. Seega puudub vähimgi vajadus neid vabatahtlikult ja seaduslikult loovutada. Kuna kõnealune ajutine kontrolljoon on ühtlasi NATO idapiiriks, oleks nende alade loovutamine Eesti Vabariigi ja ka NATO suhtes vaenulikule riigile (milleks nüüdis-Venemaa paraku on) reetlik samm ka me NATO-liitlaste suhtes, kuna nõrgendaks siinse piirkonna julgeolekut veelgi.
Nende alade loovutamisega loobuks Eesti Vabariik kõigist nende maapõues või vastavalt merepõhja all leiduvatest maavaradest. Narva akvatooriumi all leidub – Jüri Liimi andmetel – koguni naftat ja maagaasi. Kinkida see praegu, energiakriisi ajastul nafta- ja gaasisuurriik Venemaale oleks pehmelt öeldes veider, otse öeldes aga lauskahjurlik. Praeguse kinkelepingu alusel pole võimalik palju muud järeldada, kui et tegemist on ülisuure korruptsiooniga meie välisministeeriumis. Mis nõuab loomulikult ka vastavat reageeringut.
Asjaomaste piirkondade loovutamine oleks ühtlasi ka ebaseaduslik, kuna rikuks mitut Eesti Vabariigi põhiseaduse punkti. Loovutamiseelnõu pooldajad on väitnud, et Tartu rahuleping kehtib ka siis, kui selles määratud riigipiir kattub kavandatava riigipiiriga kas või osaliselt. See väide näitab üheselt, et Eesti noorte hulgas viimasel kümnendil levinud ilming – semantilise kõneoskuse taandareng, s.t. suutmatus mõista loetu sisu – on osaliselt levinud ka kesk- ja vanemaealistegi hulgas. Tartu rahulepingus on selgelt kirjas, kustkaudu kulgeb Eesti-Vene piir. Mingeid kaksipidimõistmise võimalusi see leping ei jäta.
Eesti Vabariigi idapiiri saab muuta vaid eelnevalt põhiseadust muutes; see vajab aga rahvahääletust, kuna asjaomane põhiseadusepunkt (2. paragrahv) kuulub põhiseaduse alussätete hulka, neid saab aga muuta vaid rahvahääletusega.
Eesti Vabariigi põhiseadusliku riigipiiri pooldajad on koostanud põhiseaduslikkuse kaitseks ja mitmekordselt kahjuliku uue piirileppe vastu arvukalt pöördumisi, on korraldanud konverentse ja muid üritusi, on koostanud ja levitanud hulgaliselt trükiseid. Riigikogu praeguse koosseisu saadik Henn Põlluaas on kirjutanud kõnealusel teemal üliammendava raamatu. Kõik see on jäänud aga uue piiri pooldajate ebapiisava semantilise keeleoskuse tõttu tulutuks.
Põhiseadusele ustavad Eesti Vabariigi kodanikud on niisiis ära proovinud peaaegu kõik argumendid. Jäänud on vaid mõni üksik. Kas need uue piirileppe läbisurujatele meeldivad või mitte, ei oska me praegu öelda. Küll aga peame väga tõenäoliseks, et eestlastel on majandussurutise ajalgi silm selgem ja käsi kindlam kui heaoluriikide elanikel, kas või kölnlastel.
Sestap oleme kindlad, et taipate: Eesti Vabariigi seaduslike alade loovutamisest loobudes käituksite riigimehelikult selle sõna parimas tähenduses, ennekõike aga teeksite head iseendale.
Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmed
TÕNU KALVET
AAVO MURUTALU
ALDO ROOMERE
HEIKI TREIER
Tallinnas, 22. oktoobril 2015.
