Rahvatulv enne peo algust aina kasvas ning kui uksed valla tehti, siis valgus inimhulk, kava- ja laululehed näpus, laudade ümber ning alles siis saadi mahti silmitseda, et oldi sattunud seintel jooksvate ülemeelikute lammaste keskele. Ei kuulutus ega kavaleht petnud — see oli tõepoolest karjalaskepäev. Ei petnud ka tarmukas Piret Komi, kes oma tervituses pidulistele lubas vaatamisele ja kuulamisele lisaks võimalust ise midagi õppida. Ja oli mida vaadata! Väljapanekuid ja müügilaudu oli õige palju. Üksi kirivöösid oli ca 40. Imeilusad leinavööd, milliseid nägin elus esimest korda. Jäi vaid pitsitava südamega mõelda, millise hingevaluga neid kunagi kooti… Ainuüksi me esiemades elav sügav lein sai nii ilusates värvikombinatsioonides väljenduse leida. Seni olin vööde värvide ja kirjade ilus näinud ainult rõkkavat rõõmu ja visadust vajavat tööd…
Siis tulid Maaja, Helle ja Elleni näpukunsti suurvormina lapitekid. Ainult see, kes oskab nõela käes hoida, võib kujutleda, kui palju tunde on ühe teki kallal tööd tehtud planeerimisest kuni ta valmimiseni. Energiat, mis tekisse valatud, saab ainult see tunda, kes tema all und näeb ning küllap saab temagi tegijate headest mõtetest oma osa. Edasi olid laual vanad kandled, seinal pastlad, tegijaks Henn Kurvits, kelle kohta ringkirjas ETNOFUTURIST # 2 saab lugeda, et puit olla olnud Hennu esimene armastus. Aga seda ei saa me teada, mitmes Hennu armastus on olnud nahk, kuid pastlad seinal andsid tunnistust, et ta ka seda materjali peaks olema kunagi armastanud. Tõdesin, et maal, mis gloobusel väikse sõrme otsa alla mahub, on pastlaidki olnud mitmesuguseid. Hennu kannelde juures olevalt sildilt oli lugeda, et need olla iidsed eesti kandled ning nad nägid välja hoopis teistsugused kui me harjunud nägema… Ning sealsamas demonstreeris kirivöö kudumist Kaarin Meipoom-Joseph, teises saali ääres tegi sedasama Maaja Matsoo.
Kui söödav ei huvitanud, siis võis minna ja vaadata, kuidas võrku kootakse. Või on see uuemal aja punumine!? Ludvig Raun võib seda teilegi õpetada. Ta võib ka soovitada, millisest niidist võrku kududa või - punuda, kui mõtlete tõsiselt oma kalapüügifirmale…
Minu tähelepanu püüdis aga mu selja taga toimuv vilgas askeldamine. See oli nn. noorte nurk, kus Tiiu Nõmmik ja Elin Marley olid üsna noorte õpetamisega ametis. Nagu nad kinnitasid, oli nende käe alt ca 15 mitmekülgset noorkunstnikku läbi käinud. Siis aga silmasin ühte vana tuttavat. See oli Susanne Kolga. Tema oli kohal oma vokiga. Linakoonal ja puha! Kurtis ainult, et lina on hoopis takune ja kedrata raske. Paremat koonalt on aga kunst saada. Ja ometi oli tal valmis nõiutud hea hulk peent lõnga, mis ühtlane kui vabrikus kedratu. Tahtmatult tuli mõte, et kui olnuks veel mõisale ketramise aeg, siis poleks Suusi? (ega ometi Susi) küll hätta jäänud.
Kui keegi aga soovis uut keraamilist eset, see võis omandada selle keraamik Inge Kao laualt ning kui loteriipiletid ennist ostetud, siis võis minna peo lõpul uudistama, millise eseme õnneloos 124 eseme seast sulle valinud…
Pidu pole pidu, kui ei ole muusikat, laulu, tantsu ja mängimist. Oli sellelgi peol neid kõiki. Üürgasid torupillid ja helisesid kandled, millistele astusid vahele „põlevatel keelpillidel“ Aili ja Andres Allas, sekka peenutses viiul ja rahvatantsijatele juhatas õiget rütmi akordion... ei puudunud ka jauramid. Tiit Kaol ja teistel muusikutel oli kindlalt teada, millal millist pala või pilli mängima hakata.
Kuid kell tiksus ja pidu sai otsa. Eesti Etnograafiline Ring Kanadas (EERK) oli oma aasta tegevusaruande rahvale näha ja nautida toonud. Väsimatu ringi juhataja Anu Sepp lausus lõpetuseks: „Õpime, leiame aega ja toetame meie omapära. Sellega hoiame oma eesti kultuuri, kombed ja mõtlemisviisi elavana." Ta avaldas lootust, et üks päev vähem kui aasta pärast ollakse jälle koos samas kohas.
Karjalaskepäeva perepidu oli üritus, mis liitis rahva. See oli üks pere — need organisaatorid ja tegijad, lauljad ja pillimehed, tantsijad ja peolised, küpsetajd ja sööjad. Kõik üksmeelselt koos Eesti Maja suures saalis.
Tuhat tänu teile — kogu EERKi pere!