Ain Saare algatatud diskussioonis (Ettepanek hääletu hääbumise vastu, TMS
http://www.syndikaat.ee/news.p... ) võtab sõna Riho Nassar.
Tekst: Riho Nassar
Eesti rahvuslust on raske lahti siduda Saksa kultuurist,
mille kaudu eestlased said osalisteks viimasest maailmakultuurist ehk Õhtumaa vaimust. 19. sajandil tõid Eesti talupojad Saksa ülikoolidest teadmised, said vaimselt ja ka tootmiselt-tööviljakuselt sakslastest haritumateks ning oma maa sisulisteks peremeesteks.
See kõik vormistati iseseisvuseks Vabadussõjas ja heitluse käigus pandi Landeswehri võites paika vahekord sakslastegagi. Ajalooline ülekohus oli tasutud ja edaspidi oli mõistlik kõnelda ühistest kultuurilistest juurtest ning ühisest venestamisvastasest võitlusestki.
Rahvusluse hetkeseisu parandamiseks tuleks eestlastel end kõigepealt harida, et olla vähemalt 19. sajandi eestlaste väärilised. Kahju ei teeks Hegeli ja kogu Saksa klassikalise filosoofia tundmine, teada võiks Saksa rahvusliku riigi rajaja ja osava diplomaadi Bismarcki lugu ja seisukohti, ent kõige rohkem võiks mõelda eestlaste vaimsele ja majanduslikule tõusule 19. sajandil ning sellele, mis sealt õppida. Kindlasti märkab ajaloost ja tema vaimust üks ühte ja teine teist, variantide rohkus võib rahvuslikule elujõule tuua kasu nagu geneetikaski annavad erinevamad geenid elujõulisemaid järglasi. Mingit ühte ja õiget rahvuslikku tõde ei tohiks taga ajada, sest see viib totalitarismi, mille mõrusid vilju oleme pool sajandit juba maitsnud. Peamine, et rahvuslikud seisukohad aitaksid kaasa eesti rahva elujärje paranemisele, kaitsevõime tõusule ja rahvuslikule edenemisele.
Hetkeseis rahvusluses
pole ehk kõige parem seetõttu, et paljud rahvuslased on oma rahvast kaugenenud. Kui rahvas mõnele rahvuslaste grupile armsaid väärtusi kanda ja elus rakendada ei taha, siis järsku polegi need väärtused rahvusele ehk eestlastele vajalikud. Ei ole mõtet oma kamba keskel üksteise võidu onaneerida ja üksteise ees oma rahvusliku spermaga uhkeldada. Prostalt öeldes, kui paugust tolku pole, ei ole sel ka mõtet.
Teravate kujundite juurest reaalsesse ellu minnes toon näite. Paljud rahvuslased olid Euroliitu astumise vastu, aga nüüd ei maksa kibestunud vanamehena kõike Euroopaga seotut siiamaani siunata. Viimastel aastatel on eurotoetused paljude eestlaste elujärge parandanud ja neid järjele aidanud ning oma rahvust toetav rahvuslane peaks ehk rahval europrojekte kirjutada aitama.
Tore oli lugeda Ain Saare südamlikke mõtteid,
kuidas rahvuslust konsolideerida, ent tema poolt välja pakutud rahvusluse piibel viib vägisi mõtted nõukogulikule haridusele/harimatusele. Kogu tõe väljaütlemine ja selle ühte raamatusse kirjutamine on otsetee totalitarismi. Seda enam, et idee autor varastas oma raamatus "Võru veri ei värise" minu poolt 1988. aastal miitingul öeldud lause, et meil pole vaja IMEt, vaid tõelist iseseisvust.
Ilmselt on eesti rahvas veendunud, et rahvusele tagab ellujäämise demokraatia ja turumajandus. Nagu suurtest selveritest näha, ei kasuta turumajanduses kauplusedki ladusid. Olen turunduskursustel õppinud, et kui toode on halb ja ei lähe, siis müü ta kiiresti kasvõi alla omahinna ära. Vaja on kiiresti raha kätte saada, sest rahal kui töö ekvivalendil pole iseenesest mingit väärtust, vaid ühiskondlikus protsessis peab töö pidevalt vahetuma töö vastu. Inimenegi peab pidevalt tegelema ainevahetusega ning energia rasvana talletamine võib viia pöördumatute tervisekahjustusteni. Ka rahvuslust ei saa lattu koguda, et praegu rahvas meid ei mõista, aga kunagi ta pöördub meie hoitud rahvuslike väärtuste juurde. Spermapangas hoiul olevad geenid rahva iivet ei tõsta. Eespool alustatud harituse kasvu teema viib ka turunduslike väärtuste tunnetamise ning mõistmise juurde.
Rahvusliku ärkamise ajal ja 20. sajandi algul ning tänapäeval olid ja on eestlased kultuurrahvaste esirinnas ja vaevalt tõstab meie elujõudu koopainimese tasemele taandumine. Ajaga ühte jalga astumine annab reaalseid edusamme eestlaste elatustaseme tõstmisel ja ka rahvusliku riigi pideval rajamisel, mis ei lõpe kunagi nagu Tallinna ehitaminegi. Kibestunud vanamehe kompleks on ehk Eesti rahvusluse tõsisem haigus.
Kosmoseajastul ei saa eestlastegi rahvuslus
olla enam sama, mis 20. sajandi või 90-ndate algul. Haritud inimene tunneb ka Einsteini erirelatiivsusteooriat ja teab, et minutil võib eri olukordades olla erinev pikkus. Selliste teadmiste sissejooks igapäevaellu muutub kaasajal üha reaalsemaks. Kusagil 12 kilomeetri ja kõrgemal atmosfääri osakestega kokku põrganud kosmilise kiirguse mõjul tekkinud müüonite eluiga on sajandik sekundit. Newtoni füüsika järgi peaks nende lend kestma paarsada meetrit. Ent Einsteini kohaselt kestab see miljondik sekundik kauem osakeste kiiruse tõttu ja nad jõuavad Alpi mägedes asuvasse müüonite loendurisse. Tänapäeva inimesed teavad, kuidas lennundus- ja infoajastu muutsid inimkonda. USA ehitab juba aastakümneid otsevoolumootoriga lennukit, mis võiks otse kosmosse lennata. Kunagi toimub järsk läbimurre ja kosmoseajastu saabumine mõjutab tugevalt inimeste saatusi. Astronaudiks ja lihttööliseks hakanud lapsepõlvesõpradel pole 60 aasta pärast mitte ainult vaimse taseme tõttu üksteisega midagi kõnelda, vaid aja erineva kulu tõttu võivad nad kuuluda täiesti erinevatesse generatsioonidesse.
Rahvuslust pole mõtet kättesaamatute ning rahvale võõrate ideaalidena lattu toota, vaid toodet (rahvuslust) tuleb võtta nii, nagu ta rahvale antud hetkel kasulik on.
Ainsad reaalpoliitilised rahvuslikud seadused
on praegu keele- ja kodakondsuseadus, mille loomisel on suur osa olnud Isamaaliidul ja konkreetselt ka Laaril. Kuidas need seadused ellu on rakendunud, on eestlaste endi suutlikkuse küsimus ja nende rakendamine kestab igavesti ning koos Euroopa rahvuslike traditsioonidega.
Tänaseni peetakse Merd edukamaks taasiseseisvunud Eesti presidendiks, kuigi alguses tegid paksu verd lepingud, mis Vene sõjaväepensionärid Eestisse jätsid. Aga okupatsioonivägedest saime tänu Merele lahti ja neid ei jäänud Osseetia kombel Ida-Virumaalegi. Nõukogude sõjaväepensionäre jääb järjest vähemaks, nad ei jaksa aprilliööl poode rüüstata ja sellele tühisele probleemile pole peale Kapo kellelgi mõtet energiat kulutada.
Millegipärast aga ründavad mõned rahvuslased isamaaliitlasi ja nimeliselt Laari. Sellise rahvuslikule ühtlusele ohtliku rünnaku juured viivad taasiseseisvumise esimese tõsise riikliku krahhini ehk 1995. aasta valimisteni. Peale kodakondsus- ja keeleseadust ei võitnud rahvuslikud jõud valimisi, vaid võimule tulid venemeelsed.
Tookord oli üheks kibestunud vanamehe kompleksi kandjaks jäägriliikumine, keda ei arvatud Eesti kaitsejõudude riiklikku srtuktuuri. Tean ühe jäägripealiku sõnadest, et liikumine oligi mõeldud poliitiliste tegemiste kindlustajaks nagu Savisaare Kodukaitsegi ja Eesti riik suutis end sellest lõksust eemal hoida. Jäägrite kui vabadusvõitlejate loor langes lõplikult, kui nad asusid kantpäid raha eest mulla alla panema. Ent ühiskonnas levitasid nad endiselt Isamaaliidu ja Laari vastaseid kõlakaid, proovides sisendada, et saavutatud Eesti riik pole õige - ajame ta ummikusse ja teeme ise õige. Võiks öelda, et kui Arno isaga valimistele jõudis, oli rahvuslik ühtsus juba lörtsitud.
Eesti riik on just nii rahvuslik, kui palju eestlased teda demokraatlikel valimistel valitud valitsuste abil seaduste abil rahvuslikuks on teinud ja neid seadusi ise ellu on viinud. Kui aga eestlased ütlevad, et meie riik pole rahvuslik ega kõlba kusagile, siis selline rahvas polegi riiki väärt. Oma riigi pidev ehitamine algab usust temasse ja teadmistest, millele usk toetub.
Allikas: Riho Nassar
Kontakt:
