Estonia Teatri 100. juubelihooaja avaetenduse, G. Verdi ooperi "Othello³
lavastas Soome teatri grand old man Ralf Långbacka.
Foto: I. Grün-Ots
lavastas Soome teatri grand old man Ralf Långbacka.
Foto: I. Grün-Ots
Nädal enne esietendust istub lavastaja Ralf Långbacka rahvusooperi Estonia nõukogu esimehe kabinetis ja näib üsna reibas. Kuigi etendusepaika spordikeskuses on ta näinud vaid korra. Ja just selgus, et proovidega peale lõunat edasi minna ei saa: tenor pingutas eelmisel õhtul hääleharjutustega üle.
Muresid on muidki. „Kui on neli Desdemonat ja kolm Jagot ja kõigile neile peab proove korraldama, siis on see tõeline puzle kokkupanek,“ ütleb Långbacka. Liiatigi on pooled Desdemonad ja üks Jago veel ka välismaised, s.t. külalisesinejad. „Kui üks Desdemona laulab koos vaid ühe Othelloga, pole ju mingit mõtet panna teda harjutama koos mõne teise Othelloga,“ ütleb lavastaja.
Veel keerulisemaks teeb asja seegi, et otse loomulikult ei ole Estonia Ralf Långbacka koduteater. Seda viimast mehel hetkel, tõsi küll, pole üldse. „Olen pensionil,“ naerab mees, kes on Soomes lavastaja ja teatrijuhina töötanud 47 aastat ning oma töö eest akadeemiku aunimetuse pälvinud.
Othello — sama, mis Soomes. Või mitte?
Tallinna „Othello“ ei ole Ralf Långbackale esimene. Soomes Tamperes lavastas ta läinud hooajal sama asja ja koostöös Tampere Ooperiga „Othello“.
“Othello“ Tamperes ja „Othello“ Tallinnas on nagu üks lavastus ja ei ole ka,“ ütleb Långbacka ja muheleb. See tähendab, et lavapilt on põhimõtteliselt sama, aga kõik, mis lava ümber ja need, kes lava peal, on Tallinnas võrreldes Soomega hoopis midagi muud.
Ralf Långbacka „Othello“ on selline nagu Shakespeare selle kirjutas ja millele Verdi muusika lõi. „Ma ei ole teinud seda, mis praegusel ajal nii moes on — et tõstnud tegevuse kuhugi mujale aega ja ruumi. Tegu ei ole ÜRO vägedega ja Othello ei ole ÜRO mustanahaline peasekretär, kes on abielus valge naisega. See lugu jutustab asjust just Küprosel 15. sajandi lõpus. Tegu on ajaloolise ooperiga. See on minu üks põhimõte.
Teiseks. Ma olen näinud „Othello“ lavastusi nii teatris kui ooperis. Ja minu jaoks on olnud probleem: kõik on lavastustes alati nii must-valge: Jago on paha, Othello on loll ja Desdemona on lammas. Aga nii ei ole ju huvitav! Palju huvitavam on proovida leida iga isiksuse ja suhte vastuolusid. Võtame või Jago. Ta on ju tegelikult väga aus ja hea mees sinnamaani, kui ta kõrvale jäetakse ja temast kaptenit ei saa. Siis alles otsustab ta kätte maksta. Või siis Othello. Suur ja võimas kindral, aga sisemiselt ebakindel ja sestap on teda kerge saada Cassio lugu uskuma,“ toob Långbacka välja oma „Othello“ põhimõtted.
Kas vaataja ka mõistab, mida lavastaja talle näidata tahab? „Eks vaatajaid on igasuguseid. Kindlasti on neid, kes saavad aru. Ja neid, kes ei saa. Aga mina lähtun oma lavastuses sellest, et keegi ei suuda näha kõike, mida ma näidata tahan. Ja üritan teha asja nii mitmeplaaniliseks, et midagi leiab see, kes tuleb esimest korda ooperisse ja midagi see, kes on varem juba mitut „Othello“ lavastust näinud,“ võtab Långbacka kokku.
Tennishall ei ole normaalne ooperikoht
Ralf Långbacka on rahul ka kogu asja korraldusega Eestis. Sest tuleb võtta arvesse, et tegu ei ole normaalse lavastusega normaalses teatrimajas. Tenniseklubi ei ole normaalne koht ooperi lavastamiseks. Aga ei olnud ka Tamperetalo, kus sama „Othello“ talvel lavale sai, normaalne koht. Üks aga, mida lavastaja soovis (ja ka sai), oli kaldus, viltune lava. „See viltune lava oli mulle ülimalt tähtis. See struktureerib liikumist. Kaldus põrand annab inimeste liikumisele jõudu, iga samm omandab kaldu põrandal suurema tähtsuse. Ning näitlejate rühmi on parem viltusel põrandal paigutada. Tekib sügavus ja pinge.
Etenduse kavalehel ja Estonia kodulehel on kirjas: „Othello“ peaks andma elamuse nii kogenud ooperihuvilisele kui ka esimest korda „säändsesse“ kohta sattunule. Huvitav, miks peaks keegi tulema just seda etendust ja just nüüd vaatama? „Esiteks, see on ooperite ajaloos üks ilusaim ooper. Võrratu muusika ja lugu, mis puudutab pea kõiki: armastus, armukadedus, pettus. Neid asju tuleb ette iga inimese elus. Pluss head lauljad. Ma ei näe mingit põhjust, miks keegi ei peaks tulema seda etendust vaatama!“ on Ralf Långbacka veendunud.
Ving väga vanast ajast
Lavastuse muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer on nädal enne esietendust samuti rahu ise. Kuigi üks koosolek ajab teist taga ja enne orkestriproovi on aega vaid 10 minutit: „Etenduse koht on tõepoolest ebatraditsiooniline. Aga valitud sai see seetõttu, et Coral Club’is kõlab asi päris hästi. Loomulikult oli tõuge selleks see, et Estonia majas toimub „väike“ remont.“ Estonia näeb välja nagu pärast plahvatust. Pole kohta, mille ära tunneks. Pragulised laetalad saali all ja garderoobi peal.
„Eks see varsti oleks kaela kukkunud,“ pakub teatri avalike suhete juht Kaido Padar. Osa mõne päeva pärast kukkuski, aga õnnelikult, ükski töömees kannatada ei saa. Vingulõhn. „See on sõja-aegsest põlengust. Kui põrand üles võeti, tuli lõhn ka.“ „Keegi veel väga paanikas ei ole, kuigi aega tööde lõpetamiseni on vaevalt kolm kuud,“ ütleb Volmer.
Estonia „Othello“ ei ole aga ainus Tallinnas. Arvo Volmeri sõnul teater suisa ehmatas, kui kuulis: naabrid Draamateatrist on kah „Othello“ kavva võtnud, esietendus on 23. septembril. „Ma mõtlesin, et, tohoh, kas siis ühtegi muud näidendit maailmas polegi? Nii naljakas! Pärast ma mõtlesin, et tegelikult on see päris huvitav! Et vaatame asja helilooja ja libretisti peas sündinu põhjal ära ja siis vaatame asja ära sõnalavastuses Draamateatris. Vaatame, mida on muusika andnud juurde.“
Volmer kinnitab, et kavatseb Draamateatri „Othellot“ ilmtingimata vaatama minna.
Aga miks just „Othello“ Estonia 100. hooaja avaetenduseks? „ See, et me ei mängi praegu oma teatris, ei tohi olla mitte puudus, vaid voorus... Massistseenid nõuavad suuremat lava ja Haabersti on selleks hea koht. Kaalusime ka mõnd teist paika ja mõnd teist ooperit. Aga tundus, et Verdi on see õige. Kui tavaliselt inimeselt, ooperivõõralt selliselt, küsida, et mis on ooper, ütleb ta 95%: Verdi.
