RAHVUST HÜLGAV RAHVUSRIIK
Harri Kivilo
Veebilehe Uued uudised juhtkirjas kuupäevaga 28.12.18 on selgelt kirjeldatud, et „Eesti arenguteede seast tuleb välistada multikultuursus – Põhiseaduse järgi oleme rahvusriik“. Üpris üllatavalt on Eesti Vabariiki valitud alates aastast 1992 juhtima isikud, kelle teadmised eesti rahvuse ajaloost on väga puudulikud või nad pole tahtnud tunda, et eestlane olla on uhke ja hää, vaba vaarisa moodi. Rahvusvaheliselt tunnustatud nõuete kohaselt oleksid eestlased juba ammu võinud end defineerida rahvusena.
Võimulolijate meelest on ilmselt eestlaste soov olla tunnustatud rahvus vähem tähtis, kui Eesti muundamine kaherahvuseliseks riigiks. Riigivõimu hinnangul oleks eesti ja vene rahvuse lõimimise loodetav tagajärg saanud muuta igava rahvusriigi progressiivselt multikultuurseks Euroopa Liidu osaks. Ent multikultuurse Eesti loojad olid ilmselt piisavalt teadlikud, et venelased olid ligi pool sajandit enne aasta 1991 augustikuud püüdnud eestlased ustavateks Nõukogude Liidu kodanikeks muuta. See teadmine ei õigustanud ei riigivõimu ega peavoolu meediat arvama, et venelased sooviksid oma rahvusliku kuuluvuse hüljata. Soovitud eesmärgi saavutamiseks oli vaja eestlasi mõjutada siia elama saadetud N Liidu kodanikel end hästi tunda.
Lõimimiskavade koostamist hakati kõrgemal tasandil nõudma juba enne aastat 2007. Eriti hoogsalt asuti multikultuursust tähtsaks pidama pärast seda, kui Tallinna Ülikooli Kodanikeühiskonna uurimis- ja arenduskeskus oli avaldanud Raivo Vetiku poolt heakskiidetud „Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni (EKAK)“. Selle dokumendi kohaselt oli Eestil ilmtingimata vaja „soodustada venekeelsete kui ebapiisavalt esindatud või tunnustamata kodanike ja nende ühenduste erihuvide ja vajaduste tunnustamist ja arvesse võttu avaliku elu korraldamisel.“ Selles, igati märkimisväärses, järjekordses lõimimiskavas avaldati, kuidas riik soovib aastatel 2014 – 2020 kulutada 40 miljonit eurot, et kahte, rohkem kui paaril sajandil üksteisesse vaenulikult suhtunud rahvusi, multikultuurselt rikastada. Sotsiaalministeeriumigi asjatundjad olid veendunud, et Lõimuva Eesti 2020 rakendamine hakkab „suurendama kõigi elanike tolerantsust erinevate rahvuste ja kultuuride esindajate suhtes“ ning sellega oleks „suurenenud ka immigranditaustaga elanike elukvaliteet ja ühiskonna sidusus“. Veelgi tähtsamalt: venelased, kui peamised immigranditaustaga kodanikud ja elanikud, oleksid saanud hakata täitma „olulist rolli nii Eesti majanduse kui ka ühiskonna- ja kultuurielu arengus.“
Lõimimiskavade koostajad olid tõenäoselt jõudnud aastal 2013 veenduda, et senini on eestlased takistanud venelastel ühiskondlikult oluline olla ning seda vist sellepärast, et neid pole eestlaste tegevusest neile arusaadavas keeles teavitatud. Lõimuv Eesti 2020 seadiski üheks eesmärgiks vene keele kasutamise suurendamise igapäevases avalikus elus. Seda on peavoolu meedia abiga riik suutnud edukalt teha! Kuigi rikastava lõimimise tähtajani on veel kaks aastat, võime tõdeda, et meie igati euronõuetele vastav peaminister, välisminister ja president võivad juba nüüd olla rahul senini saavutatuga – kõik eespool nimetatud kiitsid heaks inim- ja seksuaalvähemuste lipulaeva, ÜRO, poolt väga andekalt koostatud „Globaalse ränderaamistiku“, mis võimaldab Eestil vastu võtta piiramata hulgal multikultuuri toojaid.
