Puuris istus viis ahvi. Puuri lae alla riputati banaan, mille alla seati redel. Kui mõni ahv redelist banaani poole ronima hakkas, pritsiti teisi külma veega…Teate ju seda lugu ja selle jätku? Kui ei tea, siis internetist leiab – taasesitamiseks on see liiga pikk.

Rahvakokku kuuluvad „viis ahvi“ kutsuti ellu vist selleks, et reaalselt maksma panna rahva hääl ning aidata lahendada Eesti põhiprobleeme: “koos teeme ettepanekud Riigikogule oluliste seaduste muutmiseks” (Rahvakogu kodulehelt). Mina kuulun paraku nende hulka, kes arvavad, et pigem loodi see kogu selleks, et vihasemad lihtkodanikud (kasutan siin sihilikult seda rumalat uuskeelset sõna) natukegi auru välja lasta saaks ja poliitikute pihta tänaval tuld ei avaks. Paistab, et paljude jaoks propagandistlik võte töötaski, sest tänavatel mässamas enam kedagi ei näe... aga eks see on ajutine.

Rahvakogu kodulehel on esitatud teemad, mille õigest lahendusest sõltub justkui Eesti edu ja kodanike rahulolu: rahastamine, erakonnad, valimised, kaasatus ja sundpolitiseerimine. Kui Kodanik (suur algustäht sihilik) esitab probleemi, mis nende viie alla ei mahu, siis liigub see rubriiki „Varia“, mille kohta öeldakse: „Tuleb arvestada, et selle rubriigi ettepanekuid analüütikud läbi ei tööta“. Kui ma pakuksin välja mõtte, et liberalistlik maailmavaade ja tänane reaalpoliitika tuleb kohe keelustada ning riigivastaseks tunnistada, sest need on vastuolus Eesti Vabariigi eesmärgiga (arendada riiki üldises kasus), mis on kirjas meie ühiskondlikus kokkuleppes - Eesti Vabariigi põhiseaduses -, siis pandaks see rubriiki „Varia“ ning „analüütikud“ sellega ei tegeleks. Kui paneksin ette anda kohtu alla kõik need, kes propageerivad immigrantide tulva Eestisse ja soosivad siinsete inimeste lahkumist, sest ka see on isegi mõttena põhiseaduse vastane (Eesti riik peab tagama AINULT EESTI RAHVUSE SÄILIMISE läbi aegade), siis läheks seegi rubriiki „Varia“ ja analüütikud sellega ei tegeleks. Nende teemadega ei taheta ja ehk enam ei osatagi tegeleda, sest banaan on liiga kaugel ja külm vesi lähedal. Lihtsam on ju arutleda teisejärgulise teemade üle. Kindlasti on Rahvakogus neid, kes suudavad vaadata kaugemale ja sügavamale probleemide olemusse, kuid eelistavad teha seda vaikselt kodus ja omaette, et neid ei tabaks valitseva klassi (selle, kes veega pritsib) hukkamõist ega sellega seonduv tööst ja leivast ilmajäämine.

Nui neljaks, ma lähen sellele banaanile järele

Minul seda muret ei ole – minus elab Kodanik ja riigi leival ei ole ma enam ammu. Kodanikuna leian, et Rahvakogu peamiseks küsimuseks kodanikele peaks olema see: kas demokraatia tänasel kujul on üldse meile sobiv riigikord, et täita põhiseaduse preambulis nimetatud eesmärke, või tuleks see asendada millegi muuga? Kodanikuna on lihtsalt õudne vaadata, kuidas see isevärki demokraatia toimib. Ma ei ole nõus bolševike omaaegse juhi sõnadega, et iga karjatüdruk võiks juhtida riiki või mingilgi kujul osaleda selle juhtimises. Ma nõustun eesti vanasõnaga: „Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde“. Ükski tõeliselt toimida tahtev süsteem ei tunnista demokraatiat – ei ole seda sõjaüksuses, ei kirurgilise operatsiooni ajal, ei laeva- ega lennukijuhtimises, isegi perekonnas mitte (või on teie lastel kodus hääleõigus, kuidas isa või ema pere eelarvet kasutab?). Ammugi ei tohiks sellist lodevust lubada endale Kodanike ühiskodu – riik. Just „demokraatia“ on toonud meie etteotsa muu hulgas madalamast madalamad inimesed, kelle tegude pehmendamisega ja probleemide teiseste, mitte peamiste põhjuste otsimisega on nüüd lisaks võimul olevale seltskonnale hakanud tegelema ka Rahvakogu. Eetikakoodeks? Lubage naerda – kui eetikat ei ole kodust kaasa antud, siis ühtegi koodeksit enam pähe ei õpi. Erakondade rahastamise põhimõtete muutmine? Aga milleks üldse erakonnad riigis, kus Kodanikud on ühiselt võtnud vastu selle ainsa programmi, mille alusel on kohustatud tegutsema iga valitseja – põhiseaduse? Kuidas saavad põhiseaduse preambuli valguses Eestis eksisteerida erinevad maailmavaated, koalitsioonid ja opositsioonid?

Normaalses ühiskonnas oleks need tänased „valitsejad“ kõik tublid puuraidurid, kingsepad, lauljad ja sportlased edasi ning keegi ei küsiks neilt isegi nõu, kuidas seda riiki juhtima peab. Nad oleksid head ühiskonna mutrikesed, milliseid iga ühiskond vajab. Meil on nad aga juhid, eliit, väljavalitud... ja sellistena mittevajalikud. Siis ei maksa ju imestada, et oleme oma riigiga seal, kus oleme.

Winston Churchillile omistatakse järgmised sõnad: „Demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud.“ Ega see ole just eriti originaalne tarkusetera – esimene pool on laenatud Vana-Kreeka filosoofidelt ning teine on tavaline poliitiku demagoogia, mille võiks asendada ka meie peaministrile omase repliigiga „no asi pole hoopiski nii, vaid statistika andmetel tean....“. Herr Churchillile võiks vastata, et on küll paremaid valitsemisvorme välja mõeldud – neist parim valgustatud monarhia. Et mind ei peetaks kuningriiklaseks (ma ei ole seda), kasutan samatähenduslikku mõistet valgustatud Juht, kes teab ja peab, mis on kirjas põhiseaduses, ning oskab seda (vajadusel) ennast ohverdavalt Kodanike jaoks toimima panna.

Sain banaani puudutada...

Valgustatud monarhia ei olevat iial tööle hakanud, öeldakse. Ometi on Teil näited ees ka 20. ja 21. sajandist. Süüvige tänaste „paariariikide“ (näit Valgevene või Iraan) teemadesse rohkem kui Teile nende riikide vaenlaste ühekülgne propaganda pakub, lugege näiteks Bahreini lähiajaloo kohta, kuidas rahvas alles hiljuti pöördus konstitusioonilise monarhia juurde. Kel huvi, lugegu ka täpsemalt selle kohta, mida suutis üks Juht mõne aastaga Saksamaal eelmise sajandi 30ndatel pärast seda, kui mittetoimiv ja oma riigi arengu vastu suunatud „demokraatia“ oli üle parda heidetud. Siis näete, kuidas juhitakse ja arendatakse riike. Demokraatial kui halvimate valitsusel ei ole siin täna midagi vastu panna – kus iganes see relva või vandenõu jõul püsti pannakse, seal kukub kokku järjekordne toimiv riik.

Kui valgustatud monarhile/Juhile olekski midagi vastu panna, siis ehk vaid aristokraatial, aga seda Eestis nagunii ei ole. Vabandust, kuid tõusikutest „eliit“ ei kvalifitseeru aristokraatiaks. Kui küsisin Kreekas taksojuhilt, et miks neil Ateenas ühtegi Aristotelese kuju ei ole, sain vastuseks, et „ta ei meeldinud kellelegi; ta rääkis liiga palju“. Muidugi, ta ei meeldinud neile toonastele isehakanutele, kes tahtsid võimu, kuid ei osanud sellega peale varastamise ja riigi hävitamise midagi peale hakata. Nii ka täna - ei kõlba aristotelesed ja „taksojuhid“ koos, ammugi „taksojuhid“ üksi riiki juhtima, ei kõlba.

... kuid kistakse tagasi?

Ma ei lase end tagasi kiskuda. Banaan on mul juba käes ning külma vee suhtes olen ma immuunne. Ma ei ole ideaalkodanik ning juhi valikul ma ei kandideeri; ei taha ma kohta ka ei Riigi- ega Rahvakogus. Olen rohkem sõjapealik, kes tõelisele Juhile alati valmis truudust vanduma, „karjatüdrukule“ aga mitte. Riigireetureid (olgu lolle või lurjuseid) on tavaks karmilt karistada – ma olen hea sõdur kõiges, mis puudutab põhiseaduse kaitset. Ma ei ole bolševik ega vaid praeguse valitsuse vastane – ma olen süsteemi vaenlane, mis hävitab Kodanike loodud riiki. Ma ei ole katseks puuri pandud ahv – olen Eesti Kodanik; kannan nimetust, mis on auväärseim tunnustus, mis mulle antud on.

Paljude jaoks on banaan aga endistes kõrgustes ja nad ei julge ega oskagi enam ronida.

Raigo Sõlg
Jurist, filosoofiamagister, radikaal

http://www.epl.ee/news/arvamus...

Märkmed: