Juhan Telgmaa, Eesti Rooma Klubi liige
Uudis: Rail Balticu projekti asub Eestis juhtima erukolonel Aivar Jaeski, kellel on logistikainseneri kvalifikatsioon Tallinna Tehnikakõrgkoolist. Tore! Ometi üks asjakohase hariduse ja juhtimiskogemusega tegelane projekti arendamas. Ta näeb kindlasti kohe ära projekti parandamatud nõrkused ja temast võib saada liitlane RB realistliku versiooni kavandamisel.
Värske veri on vajalik, sest RB on suundunud tupikteele. Üks tuntud lakeiajakirjanik juba hõiskab, et selle mõrtsukaliku RB trassi vastased on oma kampaaniaga põrunud. Tõtt on selles vähe, sest valimiste-eelses õhkkonnas lihtsalt ei mahtunud see teema üldse meediasse. Kõige selle kampaaniaks sildistamine on järjekordne katse vastutustundlikke kodanikke halvustada. Tegelikult võitlus RB mõistliku variandi eest (ehk projekti õnnestumise, mitte läbi kukkumise eest) jätkub.
Selge, et kellegi on vesi ahjus, sest senajani pole suudetud tõestada 4 miljardit bluffi projekti eeldatavas tasuvuses. Algandmeid salastatakse jätkuvalt. Paistab, et ainus lootus on asi poliitikute jõuga läbi suruda, sest siis ei jää mitte kedagi, kes sellise mastaapse raiskamise eest mingitki vastutust kannaks.
Ometi on RB jõudnud järgmisse faasi. Paistab, et mõlemad pooled – nii selle kõiki ja kõike läbipuuriva otsetrassi läbisurujad kui RB-t päästa üritavad kodanikud – hakkavad väsima. Ka põlvepikkusele poisikesele on selgeks saanud, et sellisest RB-st saaks Eestis „inimtühja soo servale paigutatud hamburgerikiosk, mis oma ainsat klienti võibki ootama jääda“ (Kaarel Tarand). Seda tõdemust jagavad ajatundjad üle Euroopa. Hiljutisel suurejoonelisel transpordikonverentsil kõlas mitmest ettekandest, et infra puhul on kõige tähtsam asukoht – see tuleb viia sinna, kus on inimtegevus. Vastupidist väidab Henrik Hololei: teeme raudtee, küll siis tuleb elu ja kaubad. On raske ette kujutada, kuidas toob elu 60-meetrine ületamatu koridor, milles kihutavad peatumata rongid. Niisiis sellel kõigekõrgemal Euroopa transpordidirektoril on mingi oma kinnisidee, mis läheb küll järsult lahku reaalsusest, kuid on sellegipoolest sobiv poliitikuile.
Väsinud läbisurujad ei üritagi enam võimatut – tõestada faktipõhiselt ja metoodikalt usaldusväärsete prognoosidega RB otsetrassi mõttekust. Kramplik pingutus majanduslikku kasu välja rehkendada kukkus 4-miljardise blufiga vahelejäämiste tõttu läbi. Nii ei saagi suured otsustajad minna konkreetseks, nad jäävadki rääkima vaid mingis makroskaalas, kui hea on ühendada Eesti Euroopaga. Ei laskuta pisikesse Eestisse, kuhu selline monstrum ei mahu ei sotsiaalselt ega looduslikult. Kuninglikult tasutud kvislingid selle rammusa piruka juures suudavad vaid paljasõnaliselt deklareerida: teie kriitika on alusetu, meie ütleme, et kõik on korras ja õige. Aga nad võivadki „tuima panna“, sest neil on kindlaks seljataguseks 63 süüdimatut häbipostlast Riigikogus.
200 tuhane euro eest palgatud PR firma pole aidanud. Teise arvamuse kandjate Putini agentideks sildistamine pole aidanud. Ideed on otsas. Siim Kallase palkamine tundub viimse õlekõrrena. Aga ka tema esimene samm oli läbikukkumine, mage vale Mati Hindi, miljardite ja miljonite teemal.
RB-u õnnestumist püüdlevad kodanikud hakkavad samuti väsima. Ette on kerkinud kummisein. Meil peaks nagu olema demokratlik riik, kus seadus on ülimuslik. No pole seda järginud ei valitsused ega ka rahvast esindav võim, mis on teinud täiesti teadlikult meie maale ja rahvale selgelt kahjuliku otsuse. Selle juures on vait nii president, teadlaskond, kultuuritipud. Kas ka nemad on tasalülitatud nagu parteitruud Tartu linna juhid? Kui kõik koerad hauguks, oleks ka karavanil vähem mugav edasi liikuda.
Milles seisneb otsene seaduserikkumine? Aga selles, et seaduse järgi on riigil KOHUSTUS suure loodusmõjuga ettevõtmisi kavandades teavitada sellest üldsust aegsasti, kui kõik on veel muudetav, arutada oma plaane avalikkusega ning anda oma otsustele pädevad põhjendused. Valitsus aga otsustas otsetrassi kasuks aastal 2011 ühel intiimsel kabinetiistungil. Põhjendused suudeti hoida salajas tänavaasta alguseni. Ja õigesti tehti – nii kehvakesed argumendid (Majandusministeeriumi kurikuulus memorandum) lihtsalt ei päde sellist mastaapi otsust motiveerima.
Meie kõrge võim jätkab kui tumm loom – ta ei kuule, ei näe, salatseb, ei ütle mitte midagi usutavat. Lõpuks peavad kodanikud suutma selle looma taltsutada -- et RB-st ei saaks „järjekordne peatükk Eesti katkupärimusest“ (Valdur Mikita).
