24. jaanuar 2017
Endel Oja
juhtimisteaduste dotsent, ettevõtja
Foto: Andres Putting
http://epl.delfi.ee/news/arvam...
31. jaanuaril kogunevad tallinna kolme balti riigi peaministrid, et allkirjastada kolmepoolne kokkulepe nimega „Rail Balticu / Rail Baltica raudteeühenduse arendamise kokkulepe“.
Seoses sellega on intensiivistunud Rail Balticu propageerijate tegevus – Peeter Raidla artikkel „250 euroga Euroopasse“ Maa Elus (18.01), RB Rail AS-i tegevjuhi Baiba Rubesa intervjuu LP-s (21.01), peaminister Jüri Ratase propagandistlik etteaste riigikogus 16. jaanuril ja lausa 16 -leheküljelise „Rail Baltica Pärnumaa eri“ trükiversiooni levitamise eelmisel nädalal.
Rail Balticu propageerijad väljendavad seisukoha, et RB põhiprobleem asub kommunikatsiooni valdkonnas, s.t lihtsalt ei ole osatud rahvale selgeks teha, kui kasulik on Eestile RB. RB on nüüd nagu virtuaalsetele rööbastele ilmunud soomusrong, mis kõigist kahuritest ja kuulipildujatest laustuld annab. Paraku on tegemist paukpadrunite ja suitsumürskudega: sisulisi argumente RB kasulikkusest Eesti majandusele ja inimeste liikumisele ei tooda, ainult loosungite arsenali on täiendatud.
Tegelikkus on jätkuvalt selline, et ühed (sõltumatud analüütikud, raudtee-ja transiidispetsialistid, ühiskonnategelased) räägivad „aiast“, RB ametnikud, käputäis poliitikuid ja elukutselised peavoolupoliitikaga kaasajooksikud aga „aiaaugust“. Sisulist diskussiooni RB teemal ei ole siiamaani tekkinud ja kui asjad nii edasi lähevad, siis ei tekigi.
Paraku aeg jookseb ja RB projekt liigub automaatrežiimil edasi. Järgmise aasta riigieelarvesse on hoolimata selle pingelisusest (katteallikaid otsitakse juba üksikute miljonite eurode kaupa) RB kuludeks planeeritud ca 48 miljonit eurot.
Palun rahandusministeeriumil see kulutabel avalikustada. Tasuvusarvutusi ei ole, neid lubatakse aprilli lõpuks, s.t paremal juhul näeme neid mais. Äriplaanist rääkimata.
Juriidiliselt absurdne lepingupunkt
Karm tõde, kuhu Eesti riik kavatsetakse otsuste teljel RB projektis 31. jaanuaril paigutada, selgus peale seda, kui sai avalikuks eespool märgitud kokkuleppe tekst. Juhul, kui kokkulepe sellisel kujul alla kirjutatakse, viiakse projekt lõpuni igal juhul. Eesti riik satub selle lepingu allkirjastamisel lõksu nagu heausklik rebane, kes maitsva pala järele puuri jalutab, mispeale selle luuk kinni langeb.
Kokkuleppes on eraldi lõik, mis käsitleb võimalusi projekti muuta või sellest loobuda. Selgub, et projekti saab muuta ainult kõigi kolme osapoole nõusolekul, aga see pole peamine mure. Kokkulepe sätestab, et projektist väljuda ei ole võimalik. Vastav lõik kokkuleppest väärib eraldi väljatoomist.
Art. 14, p.3: "Säilitades Rail Balticu / Rail Baltica projekti täiemahulise realiseerimise kohustuse, on pooltel õigus projekti rahastamise ja artiklis 3 viidatud kuupäevaks lõpetamise kohustused üle vaadata, kui ühishuviprojekti pikaajalise rahastamise võimalus oluliselt väheneb, mis mõjutab rängalt projekti teostatavust, või tekib ettenägematu erakorraline olukord või leiab aset pooltest sõltumatu sündmus, mis ei tulene poolte eksimusest ega hooletusest ja takistab kokkuleppega võetud kohustuste täitmist ning mis osutub vältimatuks, hoolimata nõuetekohase hoolsusekohustuse rakendamisest (vääramatu jõud)."
Tegemist oleks Eesti riigi teovõime ebakohase piiramisega, kuna:
1) Eesti riigile võetakse määramatu suurusega finantskohustus, olenemata selle majanduslikust kasust riigile (äriplaani tagasilükkamine on välistatud);
2) isegi juhul, kui projekti pikaajalist rahastamist ei suudeta tagada või osutuvad selle tingimused ebasoodsateks, tuleb RB hiljemalt 2030. aastaks ikkagi valmis ehitada;
3) RB tuleb hiljemalt 2030. aastaks valmis ehitada ka Force majeure järgselt! See on juriidiline absurd.
Kui parlament praeguse lepingu ratifitseerib, piiratakse Eesti riigi mõistlikku majanduslikku teovõimet suures mastaabis. Sisuliselt on tegemist riigi sunduslikule käitumisele suunamisega, hoolimata olulistest takistavatest asjaoludest. Tuleks muuhulgas selgitada, kas valitsuse selline tegevus vastab Eesti Vabariigi Põhiseadusele.
Kaks varianti fataalsete vigade vältimiseks
Fataalsete vigade vältimiseks on valitsusel kaks varianti. Esimene: kuni tasuvusarvutuste ilmsikstulekuni ja nendele aktsepti andmiseni mitte midagi alla kirjutada. Sellist seisukohta esindab Leedu uus peaminister, erinevalt meie uuest peaministrist.
Teine: kui selline kokkulepet peetakse 31. jaanuaril vajalikuks sõlmida (pigem poliitilise heasoovlikkuse märgina), tuleb kokkuleppe Art. 14. P.3. ümber formuleerida alljärgnevalt: „Igal riigil on suveräänne õigus projektist väljuda teistele osapooltele kompensatsiooni maksmata juhul, kui RB äriplaan või projekti finantseerimise tingimused tunnistatakse vastava riigi valitsuse poolt vastuvõetamatuks.“
Äriplaani suhtes otsuse tegemiseks tuleb panna tähtaeg, näiteks 31. detsember 2017. Seni tuleks RB arendamise kulud hoida minimaalsed. Näiteks maade kokkuostmisest RB tarvis ei tohiks käesoleval aastal juttugi olla. Võimalik vastuväide, et sel juhul ei oleks ajapuudusel võimalik enam kasutada tänaseks planeeritud EL-i raha, ei päde, kuna see moodustab vaid 17% kogu projekti eelarvest ning seda raha peab olema võimalik deponeerida järgmiseks EL eelarveperioodiks. Kui see nii ei ole, siis sarnaneb EL rahastamismudel üks-ühele NSVL-s toiminuga (mäletate – iga eelarveperioodi lõpuks oli vaja raha iga hinna eest ära kulutada. Rõhk sõnal „kulutada“).
Öeldut veelkord läbi mõeldes jõuame tahes-tahtmata küsimuseni: milleks Eestile on vaja Rail Balticut, kui isegi kogenud ärimehed ja poliitikud kuluaarides tunnistavad, et sellel puudub igasugunegi majanduslik mõte Vastus on: Rail Baltic on järjekordne lüli „solidaarsuse kinnistamisel“ Euroopa Liiduga ja läheb samasse ritta Kreekale laenude andmise ja kohustuslike pagulaskvootidega. Allumisega RB projektile (mida, muide, Baltimaad ise ei ole initsieerinud) soovitakse näidata ustavust Euroopa Liidust tulevatele suunistele.
Eestil seisab ees EL eesistumine käesoleva aasta teisel poolaastal. Kindlasti võimendab seegi fakt ametnike ja poliitikute hirmusid „paadi kõigutamise“ ees, mille väljenduseks on rahvaga konstruktiivse dialoogi pidamise asemel selle vältimine ja asendamine loosungitega, samaaegselt samm-sammult kohustusi juurde võttes ja ennast seeläbi lõplikult „nurka mängides“.
Lõpetan Mihkel Muti asjakohase mõttekilluga (Õhtuleht, 21. 01.): „Selle asemel, et vesise suuga „päris“ Euroopa poole kiigata, tuleks julgemalt ise olla!” Just seda ootavadki poliitikutelt nende valijad üle Eesti.
