Juhan Haravee, 14. mai 2015,


Seis, Rail Baltic — edasi ei saa! Hiie kavatseb oma suguvõsa maade eest lõpuni seista. (Mati Hiis)

"Me olime üliõnnelikud, et saime tagasi oma vabaduse," ütleb taluperenaine Hiie Lilienthal Vändra vallast. "Miks tahetakse siis nüüd meilt taas ära võtta meie oma kätega loodu? Tehku parem praegune käest lastud raudteevõrgustik korda, kui nii väga sõita tahetakse!"

Pärnumaa Vändra valla Sohlu küla taluperenaine Hiie Lilienthal (55) tunneb, et temasuguseid, kes on nõus oma kodu eest elu andma, pole Eestimaal enam teab kui palju. Ta ei pea silmas välisvaenlast, kes meie piire ähvardab, vaid tema perele pea sada aastat kuulunud Lõo talu rünnata kavatsevat kiirraudteed Rail Baltic.

"Siin on elanud minu vanavanemad," räägib Hiie murduval häälel talu vanima restaureeritud hoone laudpõrandal istet võttes. "Minu isa oli selle talu perepoeg ning siit kandist on pärit minu emagi. Siia on 1956. aastal tagasi tuldud Siberist. Kui jälle vabadus tuli, saime kodutalu maad kolhoosilt suuremate probleemideta tagasi."

Lõo talu on sünnikoduks ka Hiiele ja tema poeg Siimule, keda naise sõnul tulevatki paberite järgi Lõo talu nooreks peremeheks pidada.

"Ma ei mäleta täpselt, kuidas see Rail Balticu ehitamise plaan meie kõrvu üldse jõudis," tunnistab Hiie. "Keegi kuskil rääkis midagi, vist juba 2013. aasta suvel.

Eks siis peeti mingeid salasepitsusi, milles avalikult rääkida ei soovitud."

Tasapisi jõudis põhja poolt Vändra valda ka rahvakoosolekute pidamise laine. "Eks nendega taheti siis näidata, kui usinasti raudtee-ehitajad oma palka välja teenivad," lausub Hiie sapiselt. "Mina, lollike mängisin siis kah aktivisti, et tuleme kokku ja päästame, mis päästa annab."

Eestlane on Hiie meelest loomult nõrguke ja naljalt tagajalgadele end ei aja. Lõo perenaisele sõnul leiab eestlane, et ega see vastuseismine ikka kuhugi vii. Kui käidi välja nn trassialternatiivid, rahunesid inimesed maha.

Sohlu küla – provintsi ääremaa

Külarahvas, kes sai teada, et tulevane kiirraudtee võib suure tõenäosusega hakata naabri maadest läbi jooksma, tuli ja imestas: "Ohoo, naabrinaine, sa saad ju nüüd ratsa rikkaks!" Küllap arvasid üleaedsed, et neid, kelle krundile suurehitus ei laiene, kogu asi eriti ei puuduta.

Sohlu küla on Hiie sõnul nii Vändra valla kui ka kogu Pärnumaa ääreala, millest kellelgi eriti sooja ega külma ei ole. Tallinna poolt tulles lõpeb inimestemaa Raplamaaga ära ja edasi tuleb juba Kaisma piirkond koos Sohlu külaga, mis pole Hiie sõnul midagi muud kui eikellegimaa.

"Siin käib päevas kaks bussi, üks ühes, teine teises suunas ja ongi kõik hästi," lausub Hiie irooniliselt, vihjates Rail Balticu ehitajate kavatsusele integreerida Sohlu küla üleeuroopalisse transpordivõrku.

"Kohalike ettepanek kasutada kiirraudtee rajamiseks vana, juba olemasolevat raudteed ei sobinud Rail Balticu seltskonnale kohe kuidagi," räägib Hiie. "Polevat piisavalt sirge. Nüüd jääb osa Sohlu külast ja Lõo talust kahe trassialternatiivi 5C ja 5D vahele. See teine variant on rohkem suusoojaks pakutud, kuigi läbib riigimetsa ja soid ning jätaks külakeskkonna rikkumata."

Lõo talu vanima hoone aknast paistab suur aastakümnete jooksul kokku kogutud põllukivide hunnik. Pererahva kinnitusel põrutabki tulevane trassikoridor sellest vaatamisväärsusest jõhkralt üle, võttes suuna mõnisada meetrit eemal asuvale kuuseistandusele, kus sirguvad sajad ja sajad Lõo talu rahva oma kätega istutatud noored puud.

Trassile ette jäävat mehist kivihunnikut Hiie raudtee-ehitajatele niisama loovutada ei kavatse. Ta lubab oma otsuses kindlaks jääda, nagu siiski, kui keeldus hiljuti luba andmast RB meeskonna geodeetilistele uuringute tegijaile ehk lihtsalt öeldes puurijaile.

"Saatsid mulle veel tähitud kirja, et tulevad puurima, aga mina oma nõusolekut selleks ei andnud," ütleb perenaine veendunult. "Mina ei lase siia ühtegi auku puurida."

Euroopa kohtus näeme, kui vaja

Eelmise sajandi 50. aastatel Siberist tagasi tulnud Hiie ema vangutab pead: "Miks meil ometi inimestega enam ei arvestata? Niipalju, kui seda vastuseisu ja nördimust on näidatud, valitsejad ei tee millegipärast väljagi." Vanaproua lahkub pisaraid tagasi hoides.

"Eestlane on geograafiliselt väga heas kohas sündinud, aga see on saamas meile ka saatuslikuks," arutleb Hiie pärast lühikest pausi. "Eestit kasutataks väga hea meelega transiitmaana, kuhu inimesi pole tegelikult vajagi. See maa peaks olema inimtühi, siis oleks kõigil kergem. Pole inimest – pole probleemi, nagu öeldakse."

Valli, millele kiirraudtee kavatsetakse ehitada, oleks Hiie sõnul mõttekam kohe inimestega täita. "Nendest tuleb ju kõigepealt lahti saada ja neid pole tõesti kellelegi vaja," raiub Hiie lauseid juba enesevalitsust kaotades. "Sellele piirkonnale pole vaja, tervele Eestile samuti. Mingu need meie riigiisad selle genotsiidiga siis lõpuni, kui muud moodi kuidagi ei saa!"

Hiie arvates võib peagi saabuda ka päev, kui tema uksele koputatakse ja ta kaasa viiakse, nagu tehti läinud sajandil tema lähedastega. Ta keeldub uskumast, et leiduks südametunnistusega inimest, kes nõustuks ära andma oma põliskodu, ükskõik mis hinna eest.

Lõo pererahva aktiivses kasutuses olevast 16 hektarist näpistaks tulevane kiirraudtee ära umbes poole ehk kaheksa hektarit.

"Kui asi läheb sundvõõrandamiseni, jõuab see kindlasti ka kohtusse," kinnitab perenaine oma valmisolekut ebaõiglusele vastu seista. "Mina enam võitlusest loobuda ei saa, lõppegu see kas või Euroopa Kohtus. Oma rajakesi, talumaade nurgakesi, kus on astunud minu vanavanemate, vanemate, minu enda ja meie noorpõlvkonna jalg pole võimalik rahasse panna. Seepärast mind nende pakutav kompensatsioon ei huvitagi."

Hiie meenutab, kuidas nõukogude aja lõpus sai kätest kinni hoitud ja isamaalisi laule lauldud. "Me olime üliõnnelikud, et saime tagasi oma vabaduse. Miks tahetakse siis nüüd meilt taas ära meie oma kätega loodu? Tehku parem praegune käest lastud raudteevõrgustik korda, kui nii väga sõita tahetakse!"

Märkmed: