Kuidas siis selline „maailmavallutamise“ idee? Raimol tuli see mõte juba 5—6 aastat tagasi, kui ta oli kodus ja paranes kolmandast põlveoperatsioonist, mis tuli teha sporditrauma tõttu. Internetis surfates sai ta inspiratsiooni Eestis elava Sergei Lõzini kogemustest, kes on jalgrattaga ümber maailma sõitnud koguni kaks korda. Nii lubas Raimo endale: ükskord teen sama. Sinnamaani läks aga veel aega, mõte sai tasapisi reaalsemaks. Ja eelmine talv ta otsustas, et asi saab sügisel ette võetud. Muidugi jäid lähedased tema pärast muretsema, eriti ema, aga Raimo hoiab koduseid ja kõiki talle kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid oma teekonnaga kursis blogi kaudu, millesse ta igal võimalusel sissekandeid teeb: selle leiab internetiaadressil fixusmustamae.ee/fujimees
Pidev suhtlemine lähedastega, lisaks blogimisele ja mailimisele ka Skype’i kaudu, ja nende toetus annab samuti jõudu. Tasuta interneti kohtasid leiab maailmarändur ikka.
Raimo töökohaks Tallinnas oli Fixus Mustamäe kauplus, kus ta just jalgrataste müügiga tegeles. (Samasse töökohta loodab ta pärast reisi ka tagasi minna.) Firma poolt anti talle Fuji jalgratas, EMT andis kasutada suurepärase telefoni, millel on peal GPS — ilma selleta oleks orienteerumine raske. Asju võttis Raimo pikaks reisiks kaasa minimaalselt, vaid eluliselt vajalikku: riideid, varuosi, telgi, madratsi, magamiskoti, söögipoolist… Tal oli algselt kaasas ka väike pliit, kuid Saksamaal saatis ta selle ning veel osa asju koju tagasi, kuna pagasi raskus hakkas rattakodaraid lõhkuma. Praegu kaalub Raimo jalgratas koos varustusega umbes 45+ kilo, ülesmäge on selle pagasiga vahel päris raske minna.
Siinne külm Raimot väga ei heiduta. Külma koges ta ka Euroopas, kus nii mõnelgi hommikul tuli sadula pealt lund maha koukida.
Päev enne Eesti Elu toimetuses käimist oli Raimo külastanud Toronto Eesti Maja — lihtsalt sisse astunud ja kõiki üllatanud. Teisteski paikades plaanib ta eestlasi ja nende kogunemiskohti külastada. Kui keegi soovib temaga kohtuda, juttu ajada või peavarju pakkuda, on ta rõõmuga nõus, Raimoga saab kontakti eelpoolnimetatud blogi või e-maili kaudu:raimo.laosma@gmail.com . Järgmiseks plaaniks on jõuda jõulude eel New York City’sse ja taas sealsed eestlased üles otsida. Raimo sõidab Eesti lipu all, ja selgitab kõigile oma teekonnal kohatud huvitatud inimestele uhkusega, kus Eesti asub ja mis riik see on.
Eestlased on temaga mitmel pool juba kontakti leidnud. Enne Eestist startimist temast ilmunud artikli kaudu võttis temaga Facebook’is ühendust Prantsusmaal elav eestlane, kes talle külalislahkust jagas. Reisumehe jaoks on suur asi, kui talle võimaldatakse näiteks lühiajalise koduse olemise kõrval ka oma asju pesta — ta teeb selle nimel oma planeeritud teekonnas heameelega ka mõnesajakilomeetrise ringi.
Ameerika tänupühade aegu kutsuti teda aga ühte Ameerika peresse, kus ta sai kalli külalisena osa tähtsast pidusöögist. Kodudesse kutsumisi täiesti võõraste inimeste juurde on olnud veelgi: südame teeb soojaks, kui lisaks soojale söögile pakitakse talle hommikuks ka võileib kaasa.
Rääkides reisikuludest: eelpoolnimetatud sponsorluse kaudu saadud jalgratta ja mobiiltelefoni andjatele lisaks on Raimo väga tänulik ka firmale Craft, kes andis talle vihmariideid, sooja pesu jm. Kõik ülejäänu käib oma kulu ja kirjadega — reisi eelarve on umbes 13.000 USD, mille hulka on plaanitud võimalikult kaks lendu, varustus, söömine jm. Abi on tulnud ka sõpradelt.
Olgu öeldud, et soe söök ei ole Raimo jaoks reisil sugugi igapäevane nähtus. Tegelikult päris haruldane. Enamuses tuleb läbi ajada kaasa võetud ja kohapealt poodidest ostetud kraamiga. Aga jõu hoidmiseks tuleb midagi süüa iga kahe tunni tagant. Seepärast leidubki ta kotis alati leiba, pähkleid, kuivatatud aprikoose jm., mida kerge kanda, aga mis üsna toitvad. Kalorite põletamine käib tal muidugi ülikiirelt: ühel päeval kulutas ta näiteks 5885 kilokalorit, mis on olnud tema jaoks rekord. Tervis on õnneks hästi vastu pidanud, igaks juhuks on küll kaasas ka meditsiinipaunake ja loomulikult on tehtud üle maailma kehtiv tervisekindlustus. Õnneks pole olnud vajadust seda kasutada, kuigi Saksamaal juhtus üks õnnetus küll — Raimo sõitis loodust vaatama jäädes lihtsalt vastu posti. Kiirabi kutsumisega ta ei nõustunud, kuigi verd jooksis kõvasti, ja juba järgmisel hommikul startis ta taas. Kaks väiksemat kukkumist olid ka USAs. Õnneks pole teeäärsete röövlitega tegemist teha tulnud, kuid Hispaanias tuli küll korra juba leitud ööbimispaigast lahkuda ja uut otsima minna, kuna paik ei tundunud eriti turvaline.
Kui Raimo Tallinnast startis, küsiti temalt: mida ta kõige rohkem kardab? Karu, hunti, ämblikku? Tema vastas, et hoopis inimest: võib juhtuda sedagi, et ta läheb poodi süüa ostma, ja avastab tagasi tulles, et jalgratas kogu kraamiga on läinud. Väikestes kohtades pole sellega niivõrd muret, seepärast püüabki Raimo üldiselt suurlinnu vältida, nende läbimine on ka aeganõudvam ja keerukam.
Kõige karmim osa teekonnast saabki ilmselt olema Venemaal, kus asustatud punktide vahed võivad olla suured, vahel jõgedes vesi kõrge ja võib juhtuda, et sillast ülesaamiseks tuleb oodata pikalt mõne auto peale saamist. Söögivaru peab kaasas olema igaks juhuks mitme päeva jagu, vett loodab Raimo saada mägijõgedest ja igasugusteks võimalikeks ootamatusteks püüab ta valmis olla.
Raimo valdab inglise ja vene keelt, millega loodab reisil olles hakkama saada. Mõnes Euroopa riigis, eriti väiksemates kohtades tuli küll keelebarjääri ette, aga kommunikatsiooniprobleem sai kuidagi ikka lahendatud.
Keskmine päevas läbitud kilomeetrite arv on Raimol 100—120, parematel päevadel 150, rekordiks aga siiani 178 (Hispaanias). Kui on soodne tuul ja sile maa, võib isegi 200 ära tulla.
Meie intervjuu ajaks oli Raimo olnud teekonnal 2,5 kuud ja väitis, et ei kahetse sugugi, et sellise raske matka ette võttis. Ta on saanud ainult positiivseid emotsioone ja näinud enda ümber palju kaunist, mis on puhas kuld. Ta ütleb, et tuli võib inimeselt võtta kodu, varas asjad, aga mälestused on need, mida keegi ei saa kunagi ära võtta. Reisinud on ta elus palju, peamiselt seljakotiga; nädalaks kuskile soojale maale palmi alla puhkama aga teda ei tõmba, ikka tuleb otsida teravaid elamusi.
Huvitav on reisil olles kogeda ka inimeste reaktsioone. Teda nähes aeglustuvad sageli autod, temast tehakse pilti… Eesmärk selleks reisiks ongi Raimol puhtalt isiklik, koguda enese jaoks positiivseid emotsioone. Et siis kunagi taas tööle minnes jaksata edaspidi jälle aastaid klientidele naeratada…
Raimo Laosma külastas 8. detsembril Tartu College¹it ja Eesti Elu toimetust. Praegu on ta ilmselt USAs teel New York City poole. Nagu ta kirjutas oma blogis, oli ta 14. detsembriks läbinud 9000 km. Foto: K. Tensuda