Raimo on soome rahvaballaadi viisil enda kohta laulnud: Torontossa olen minä syntynyt, siellä kauniissa Kanadassa, Ontario järven rannalla... Hoolimata sünnipaigast ja elukohast Moore Park avenüül Willowdale'is olid talle vanemate sünnimaa ja keel väga tähtsad. Juba lapsena manitses Raimo noori sugulasi soome keeles rääkima. 1980. aastate alguses elas ta mitu aastat Soomes, töötades oma esivanemate talus Haukivuori külas Mikkeli lähedal ja pidades elu lõpuni ühendust sealsete sugulastega.
Huvi soome keele ja kultuuri vastu laiendas ta juba noorena huviks sugulasrahvaste vastu. Teda huvitasid ka ingerlased ja karjalased, lähedase suhte leidis ta Torontos hästi esindatud väliseesti kogukonnaga. Eestlasi oli Raimo noorpõlvesõprade ja abielusidemete kaudu ka tema sugulaste hulgas. Huvi kulmineerus 80ndatel, kui Raimo liitus Roman Toi juhitud segakooriga „Estonia“, lauldes seal aastaid, samuti mõnda aega Toronto Eesti Meeskooris. Raimo huvi ei piirdunud väliseesti ühiskonnas passiivse osalemisega, ta täitis ka aktiivsemat rolli Eesti muusika „maaletoojana“ raudse eesriide tagant.
90ndatel ja uue sajandi alguses tegutses eestlastest ja soomlastest koosnev ja neis keeltes laulev Pajuküla Bänd, milles Raimo mängis kitarri. Andres Tamm meenutab: „Raimo oli juba Estonia kooris, kui mina astusin liikmeks kunagi 80ndate lõpu poole. 1990. a laulupeole ta ei tulnud, kuna ta isa suri sel suvel. Raimot sain tundma natuke hiljem Estonia koori harjutustel kohvipausi ajal, tema oli eesreas tenor ja mina kõige taga bassirühmas. Millal täpselt hakkasime koos kitarri mängima, ei mäleta, aga pidi vist olema kunagi 90ndate alguses. Käisime mängimas folkduona Toronto kohvikutes ja „open mike“ õhtutel, nagu siis moes oli – ingliskeelse repertuaariga. Hiljem, kui leidsime kodueestlasest akordionisti, tuli eesti ja siis soome muusika. Pajuküla Bändi nime võtsime ‘97. a ja esimene väljaastumine oli Eesti Maja kohvikus 27. veebr. 1998. Akordioni mängis bändis Andrus Keevallik, esineti Eesti Majas, Suviharjal, Ehatares, Suomi Talos ja mujal. Bänd tegutses umbes viis aastat.“
Raimo oli innukas „soomeugri muusika“ koguja ja levitaja. Hiljem meenutas ta kirjas Vello Salole: „Aastal 1981 asutasin Muusika Seltsi (Fennic Music Society). Kogusin palju soomeugri muusikat (nii 10-15 eri grupi oma), kõigepealt Soome muusikat – mul oli suuruselt teine kogu Kanadas – ja Eesti muusikat oli ka palju. Paljud mäletavad minu Tormise sarja (8 kassetti), Hortus Musicust (5), Rock Suve (4), Eesti Heliloojaid (5), Kreeki, jne. Mul olid umbes 50 - 90 minutilised Eesti muusika kassetid. Kolm Toronto eesti firmat müüsid neid, ma ise ka. Mõned Soome estofiilid aitasid mind, aga kõigepealt Toronto eestlased laenasid mulle Meloodia plaate, mida ma lindistasin. Arvo Naelapea oli esimene. Ma sain Eestist ka salaja toodud Eesti Raadio kassette…“
Raimol oli isiklikke kontakte paljude Eesti muusikakuulsustega, eelkõige Veljo Tormisega. Soome estofiili Uolevi Lassanderi vahendusel kohtus ta 1983. a lauluisa Gustav Ernesaksaga Orivesi muusikalaagris. Raimo meenutas: „Me laulsime neile Laulu Suomen On; ma oleksin tahtnud laulda Hakkame mehed minema, nagu Charlie Kipperi ja Meeskooriga laulsime, aga Soome lauluvennad ei tundnud seda laulu, noh mitte NII hästi. Peale selle laulu esitust (meid olid umbes 30 kooris), ma astusin Eesti Muusika Grand Old Mani ette ja tõin tervitusi Torontost: olen Estonia Koori liige & Roman Toiga rääkinud mõnedest asjadest.
Gustav ja ta abikaasa Naima vaatasid mind vaikides. Aastate pärast kohtusime Eesti Majas Torontos Estonia koori kontserdil. Gustav ütles: „Ma mäletan sind!“
Raimo oli edukas ettevõtja. Raimo ütles, et tema isa oli metsatöölaagris Kanadas esimene, kes palga mahajoomise asemel raha korjas ja sinna esimese mootorsae ostis - nii algas pere majanduslik edu. Raimot kui töömeest meenutab õpetaja Vello Salo: „Raimo oli „sündinud ehitaja“. Ta tundis viimast kui mutrikest oma isa ehitusmaterjaliäris, mis asus Vaba Eestlase toimetuse kõrval. Seal ta oli maast-madalast ametis, millega sain Raimo „kõnetunde“ oodates üksikasjalikult tutvuda. Andis igale kundele head nõu, näitas-tutvustas näpu vahelt kõiki mõeldavaid materjale-vidinaid. Ilma vähimagi vihjeta: osta meilt! Kui küsiti, oskas aga ka öelda, mida samad asjad mujal maksavad. Läks raksu isaga, kes ei tahtnud talle palka maksta: oled ju pärija. Aga Raimo tuli isa ärist ära. Ja nii tutvusin ka ehitustöölise Raimoga. Kuna Eestisse kolimisest ei osanud tollal unistadagi, hakkasin endale ehitama „Kotkajärve Eesti Vabariigis“ pensionäripäeviks onnikest, uhke nimega Villa Vello. Raimost sai mu kaasehitaja, kellelt õppisin tegelikku ehitamist – ta ei pidanud aga ühtki loengut, vaid „tegi ette“, siuh ja lips. Lubasin siis Villa temale pärandada – olin ju mitu aastakümmet vanem – aga isa leppis pojaga ära ja temalt päris Raimo hoopis uhkema häärberi. Ent nüüd äkki jõudis tema minust ette ja mult paluti mälestuskilde. Mõtlemisaega oli vaja võtta vaid selleks, mida välja jätta – sest Raimo jõudis nii palju ehitada. Maju ja muud. Ehitajad oleme kõik – Looja on meid ju loojateks loonud.“
Raimo osales Kotkajärve Metsaülikoolis 1986-1990 ja 2014-2015. Muusikahuvilisena pidas ta 1987.a loengu Veljo Tormise loomingust. Mullu aitas Metsaülikooli õhtuid kitarrimuusikaga sisustada ja oli regilauluansambli eeslaulja. Kitarr oli tal käes ka viimasel rahvajõulupuul Eesti Majas.
Raimo ja Olavi laulu- ja kitarriduoga jõudis ta sel aastal esineda Ehatares ja Suomi Kotis - mõnda kildu sellest võib leida Youtube’ist. Uued esinemised olid planeeritud ja nendeks tehti Raimo juures proovi veel traagilise nädalavahetuse reedel. Pooleli jäi tema laulmine Vox Finlandia ja Amadeuse koorides.
Oma abikaasa Marinaga tutvus ta Toronto kooris „Orpheus“. Raimo suurepärast lauluhäält hindasid kõik, samuti tema hämmastavat võimet laulda kõiki noote madalast bassist kõrgete tenoriteni.
Ühes oli Raimo tüüpiline soomlane - tema elustiili juurde kuulus saun. Soomes elades käis ta enda sõnul saunas kuus päeva nädalas ning sauna ja basseini külastamine kuulus tema Yonge’i tänava condo külastajate õhtusesse ajakavasse. Teist sageli soomlastele omistatud omadust - seltskonnas vaikimist - Raimo kindlasti ei omanud. Oma poliitilisi vaateid ta ei varjanud ja vestlused võisid kergesti väga tuliseks kujuneda, isegi läbi e-kirjade. Raimol oli suur sõprade võrgustik, kellest üllatavalt suure osa täitsid eestlased.
Sõprussuhteid hindas ta väga, tema lahkumine jätab suure augu. Eriti väga armastatud poegadele, 9- ja 12-aastastele Adamile ja Aleksile, samuti kõigile, kel oli õnn teda lähemalt tunda.
Lepää rauhassa, rakas ystävä!
OLAVI KELLE
