Enne E V Riigikogu valimisi FB
Rain Arst‎
Vestlesin just Õhtulehe peatoimetajaga ja mul tekkis terve rida eetilisi küsimusi sellise karistatute nimede avalikustamise kohta Päevalehes. Šmutov arvas, et head küsimused, aga ega talgi valmisvastuseid polnud:

Mul ei ole selles teemas vastuseid, aga on palju küsimusi sellise nimede avalikustamise eetilise külje kohta:

Kas juba kantud karistuste pärast peaks inimesi peedistama? Kui inimene on oma süü nö lunastanud, lõivu maksnud, karistuse kandnud, kas ei peaks tal olema õigus ja võimalus ühiskonda naasta? Kas on õige teda siis veel avalikult risti lüüa? Kas see aitab nende inimeste õiguskuulekale käitumisele kaasa või süvendab trotsi ühiskonna suhtes? Kas ajakirjandus käitub ikka eetiliselt, et ta nimed niimoodi avalikult välja riputab?
Kas need inimesed on selle ära teeninud puhtalt sellepärast, et nad astusid erakonda?
Saaks ju infot ka nimesid nimetamata edastada?

Pedofiil ja mõrtsukas on muidugi sellised äärmuslikud näited, aga isegi nende puhul tekib küsimus, et kas nemad ei või siis muutuda? Võib ju olla, et isegi pedofiil võib ühel päeval nö meeleparandusele tulla ja siiralt soovida toetada perekonnaväärtuste kaitsmist ja edendamist ja just selle läbi pisutki heastada oma tegusid. Ta ei pea selleks ilmtingimata erakonnaga ühinema, võib ju erakonna poolt hääletada lihtsalt, annetuse teha vms, aga miks on erakonnaga liitumine siis ikkagi see tegu, mille puhul nimed kogu rahva ees häbiposti riputatakse? Miks mitte siis ka annetuse puhul?

Väiksemate kaasuste puhul on üldse ennatlik üksikasju teadmata kaugeleulatuvaid hinnanguid anda. Peksmisel ja peksmisel võib väga suur vahe olla. On õnnetuid juhuseid, teinekord piisab väga väikesest löömast, kus võibolla ise ei oldud alustajakski, aga kohtus seda ära ei tõesta jne. Inimesed võivad muutuda diametraalselt. Ühel päeval viis mingi meeleheitlik olukord inimest varguseni, nt narkosõltuvus, aga vahele jäämine ja karistuse kandmine viis ta sellise selginemiseni, et vabanes narkosõltuvusest ega varast enam kunagi. Kui kaua peab siis sellist inimest häbimärgistama? Kuni karistus karistusregistrist kustutatakse?

Niimoodi avalikult nimesid Päevalehte riputades loevad seda ka naabrid ja töökaaslased? Kas inimese elu läheb sellest paremaks? Võibolla see hoopis süvendab tema sotsiaalset stigmatiseeritust ja surub inimese meeleheitesse, mis paneb teda kättemaksust või käegalöömise meeleolus ühiskonna vastu uuesti kuritegusid toime panema.

Kas teiste erakondade puhul riputatakse ka niimoodi karistatute nimikiri avalikult lehte ülesse?

Märkmed: