Raivo Paas: demokraatia ja fašism – need kaks nii lähedast ja ääretult kauget
07.05.2019 Uued Uudised
Demokraatiat tuleb inimestel nõuelda, fašism tuleb ise.
Uute Uudiste kaasautor Raivo Paas vaeb oma arvamusloos seda, millele toetuvad demokraadid ja fašistid oma tõde kuulutades.
https://uueduudised.ee/uudis/e...
“Demos ja kratos – kodanike võim. Kõik kodanikud on võrdsed, nii kodanik tark kui kodanik loll, kodanik alkohoolik, kodanik lüpsinaine, kodanik riigikohtunik, kodanik president, kodanik peaminister. Etteruttavalt – paljud kodanikud ei taha sellega leppida ja sealt algabki fašismi töömaa.
Kokkuvõtteks – demokraatia tugineb kodanikevahelisele koostööle, diplomaatiale, kokkulepetele. Koostööoskusele nii “jumalaga taevas kui kuradiga põrgus”, sest kõik nad on kodanike hulgas olemas ja kodanikena võrdsed. Siit demokraatia põhiline, kui mitte ainus tööriist – diskusioon.
Nagu eelnevalt öeldud, paljud ei taha sellega nõustuda – võib-olla valdav enamus.
Demokraadid alustavad diskusiooni, tuginedes varasematele kokkulepetele, arusaamadele, teadmistele, väidete sisemisele ja -vahelisele vastuolule ega raiska vahendeid vaidlemiseks.
Fašistid kuulutavad tõtt ja ei raiska vahendeid natsionalistide, pursuide ja rassistidega vaidlemiseks, vaid kasutavad vahendeid sobimatute seisukohtade ja isikute võimalikuks elimineerimiseks. Rahvavaenlane, pursui, juut, homo, vihakõneleja, rassist, fašist, kommunist – nendega fašist ei diskuteeri, nende vastu piisab sildist, peetakse vihaseid monolooge, vastased sobivad vaid Vorkutaasse, Auschwitzi või vähemalt prügikasti.
Demokraadid kuulutavad oma seisukohti, fašistid kuulutavad oma tõde.
Kui kodanik ütleb “käitus nagu emotsionaalselt ülesköetud naine”, siis on võimalik, et erinevad kodanikud saavad öeldust erinevalt aru. Üks leiab: öeldi, et “nii endast või seltskonnast lugupidav naine ei tee”, aga teatud tingimustes, et säästa teisi naisi ja ütlejat, täpsustab – ülesköetud inimene, antud juhul naine võis nii öelda. Minule tunduks solvavana sõnastada – nii sooneutraalne kahejalgne ei teeks.
Siit tuleneb demokraatliku ja fašistliku lähenemise erinevus. Demokraatia on orienteeritud koostööle – diskusioonile seisukohtade ühtlustamiseks, kokkulepetele jõudmiseks läbi ühiste arusaamade. Enne vastuväidet täpsustatakse – kuidas saadi aru, kas mõisteti ühtmoodi. Kokkuleppeni jõudva eesmärgi nimel toimub koostöö “jumala” ja “kuradi” vahel.
Fašism on suunatud oma tõe kehtestamisele. Fašistile ei ole tähtis, mis öeldi, tähtis on, kelle tõde öeldi. Võõraste seisukohti tuleb rünnata ka tahtlikult võõriti mõistmise hinnaga. Seisukohast arusaamist ei täpsustata, vaid vastupidi – otsitakse võõriti tõlgendamise võimalusi. Pole tähtsust – tuleneb see “iseenese tarkusest” või usust “füürerile see meeldiks” (liberaalne fašism).
Ma ei pretendeeri seisukoha uudsusele. Andres Laiapea kirjutab artiklis Argumentum ad Hitlerum “USA konservatiiv Jonah Goldberg üritab oma raamatus “Liberal Fascism” (2008) jätta muljet, et fašistide tänapäevasteks järglasteks on liberaalid /…/ (on) leidnud kordamist paljude teiste poolt”. Huvitav, et tulin samale järeldusele sootuks teist teed mööda, kui avastasin, minu kätte sattunud liberaalse demokraatia käsitluse kattuvust varem loetud arenenud sotsialismi käsitlusega. Kavatsetud täpsem võrdlemine ja selgitamine – kumb on kumma plagiaat – on senini siiski tegemata.
Andres Laipea Jonah Goldbergi seisukohta ei jaga. Tõekuulutajana ei esita A. Laipea vastuargumente, tuginedes iseenese tarkusele kuulutab ilma ühegi põhjenduseta: “Tema (J. Goldberg) mõttekäik on absurdne ja põhineb liberalismi mittetundmisel”. Meenutagem: Vilja Kiisleri väidet. et Madisson ei tea Euroopa Liidust mitte midagi (elades Euroopa Liidus – R.P.) nende (EKRE-laste) teadmised ei tule Euroopa Parlamendist, nad pole seal veel olnud. Kiisleri järgi Euroopa Liidu hea ei ulatu välja isegi Euroopa Parlamendihoone ustest. Mina isiklikult leiaks head Euroopa Liidus rohkem, ka väljaspool parlamendirõõme.
Et minna edasi arutlusega liberaalse fašismi või demokraatia erisustest ja liberaalse demokraatia võimatusest, või võimalikkusest, peaks eelöeldu läbima arusaamade, teadmiste, väidete sisemise ja –vahelise fašistliku sõimu või demokraatliku analüüsi.”
Raivo Paas, Virtasalmi 07.05.2019
