Lugu algab ühel imeilusal esmaspäeval. Kolmkümmend noort ja andekat tüdrukut kolivad kümneks päevaks metsa — toitu tuleb neil ise valmistada. Kõlab nagu televiisorist tuttav “Survivor’i” seeria — aga need on hoopis Rajaleidjate gaidid, hellakesed ja juhid, kellel algab laager. Tulevad ühisbussi pealt maha ja matkavad Kotkajärve teed mööda hellakeste platsini, pakid seljas.
Kõndides Skaudi teest mööda, selgitab mõni hellake karumõmmile, et telgis elada on tore, eriti sõpradega. „Ja kujuta ette,” räägib ta, „iga päev saame järves ujuda!”
Avamisel tutvustab vahva laagri juht Tiina Paluoja gaidjuhte Krista Nasut ja Elli Kipperit ning hellakeste juhte Kristina Agurit ja Krista Agurit. Siis hakkavad põnevad tööd pihta. Hellakesed ja gaidid aitavad väliskööki ehitada, platsi korrastada, telke üles seada jm. Isegi tööhoos on kõikidel on hea meel jälle laagris olla.
Laagripäevadel on palju tegevust: ujumine, käsitöö, kanuutamine, looduse tundmaõppimine (eriti katsete jaoks) ja niisama koosolemine. Suur osa oli ka köögitoimkonnal, kes abistasid peakokk Ingrid Kütti. Koju minnes saavad nüüd gaidid ja hellakesed vanemaid köögis aidata — eriti kui söögid on sarnased meie gaidide poolt valitud erinevate maade toitudega. Laagri ajal tegime järgmisi toite: jaapani
sushi, jamaika
jerk chicken,
Irish Stew jm. Oleme kõik väga tänulikud Ingridile, kes nägi palju vaeva. Tänu ka Tiia Küttile, kes tegi palju eeltööd menüü suhtes.
Toimusid ka õhtused tegevused. Mõnusad saunaskäigud (Paul Marley kütab head sauna!) ja igal õhtul lõke! Nii hea oli veelkord lõkke ümber lauldes ja nalja tehes koos olla, seda ju linnas ei saa.
Reede õhtul oli suurlõke (lõkkevanad Leila Lomp ja Margus Verder) ja tants. Laager veel edasi — gaidid käisid kahe-öö kanuuretkel Algonquin Park’is.
Lahkumise laupäeva hommikul sõitsime autodega, siis kanuudega (mitu tundi!) ja jõudsime telkimisplatsi õigeks ajaks, et hakata õhtusööki tegema. Gaidid olid esimest korda nii pikal kanuuretkel. Matk kinnitas veel paremini neid sõprusidemeid, mida oli juba laagris tüdrukute vahel näha.
Kui gaidid olid retkel, leidsid hellakesed lõbu päevamatkal Tucker’i järve äärde. Anne ja Erika Agur olid hellakeste juhi ametis nädalavahetusel (Kristina ja Krista tulid gaididega matkama) ja viisid läbi toreda programmi. Esmaspäeva õhtul olid kõik jälle koos.
Viimased laagripäevad olid rahulikud. Gaidid õppisid kala püüdma ja puhastama, hellakesed tegid moenäituse teemal “Tähtsad naised läbi aegade”, kasutades ajalehti kostüümideks. Metsaülikooli lapsed tulid meie lõketele külla.
Laagrist jääb igaühele vahvaid mälestusi ja eluaegseid õpetusi. Eriti meie vanemad gaidid (kes astuvad vanemgaidideks) on nii armunud Kotkajärvesse, et ootavad põnevusega nädalalõpu laagreid, kui saavad Mikk Jõgi poolt ehitatud Rajatare uues magamistoas magada.
Lõpetan laagri hüüega:
“Kes me oleme?”
“Tukralaane!”
“Mis see tähendab?”
“Meie ei tea…”
