Oleme harjunud mõttega, et Eesti on looduslike tingimuste poolest üsna turvaline paik. Suvine uputus Tallinnas ja nüüdne raju tuletasid meelde, et ka meil võib tekkida ebameeldivaid ja ohtlikke olukordi.
Keskealised ja vanemad inimesed mäletavad veel hästi 1967. aasta augustitormi. Pärast on neid veelgi olnud. Praegust õnnetust peavad mitmed kommentaatorid siiski kõigi aegade suurimaks. Kas see on värskest muljest tulenev liialdus või mitte, seda näitavad hilisemad kokkuvõtted.
Tormihoiatusest ei hoolitud
Eelmisel reedel saatsid ilmaennustajad päästeametile tormihoiatuse. Sellele ei reageeritud. Väidetavalt ei tahetud rahvast paanikasse ajada. Isegi peaminister Juhan Partsi hoiatati alles laupäeva pärastlõunal. Haapsalu linnapea Teet Kallasvee ei saanudki ametlikke kanaleid pidi tormihoiatust ja heitis laupäeva õhtul rahulikult magama. Pärnu kriisikomisjon ei näinud laupäeva õhtul põhjust pikemalt kokku jääda.
Ilmaennustajad ja päästeamet olevat varasematel kordadel sõimata saanud, kui tormid ennustatust väiksemaks osutusid. Tagantjärele tarkusega on küll leitud, et parem väike sõim tulemata õnnetuse pärast kui rängad tormikahjustused.
Laupäeval räägiti uudistes juba võimalikest hiidlainetest Läänemerel. Juttu oli ka ohust Pärnule ja Haapsalule.
Jällegi hilinenud tarkusega on arvatud, et kohalikud omavalitsused oleks pidanud kaardi samakõrgusjoonte järgi konkreetselt hoiatama, millised piirkonnad on eriti ohustatud. Pärnu maavanema kohustetäitja Toomas Kivimägi aga leidis, et iga majaomanik peaks ise teadma, kui kõrgel merepinnast tema maja asub.
Hirmus pühapäev
Pühapäeva hommikul kell kaheksa kuulasin raadiost uudiseid, sest tahtsin teada, kas laevad Läänemerel tormis kannatada ei saanud. Laevadest uudistes ei räägitud, küll aga suusatamise maailma karikavõistluste katkestamisest Otepääl ja suurest uputusest Pärnus.
Otepääl suusatati laupäeval vihmasajus ja Andrus Veerpalu sai võidu. Pühapäeva öösel olid puud võistlusrajale murdunud ning suusastaadionil lendasid hommikul plakatid ringi. Sportlaste ohutuse nimel jäeti võistlus ära.
Kell üheksa Valgas enam uudiseid kuulata ei saanud, sest elekter kadus. Ei töötanud enam arvuti, raadio ega teler. Ka pesta ei saanud, sest vett ei tulnud. Päeval jäi vahepeal tummaks ka telefon, mobiil vaikis veel esmaspäeva lõuna ajal.
Läksin välja ja ajakirjaniku õel pilk hakkas otsima murdunud puid ja muud hirmsat, mida pildistada. Peab ütlema, et Valga osutus seekord küllalt kergelt pääsenuks. Murdunud oksi oli maas küll, aga see oli võrreldes mujal juhtunuga väike häda. Pildistada õnnestus ainult ühte ümberehitatavat vana maja, millelt tuul plekk-katuse oli maha tõmmanud.
Et mina polnud pühapäeval ainus uudishimulik, seda võis näha hiljem teleuudistest. Hoiatusi trotsides läksid inimesed mereranda tormi vaatama. Muidugi, kes seda ohutust kaugusest tegi ja kelle oma kodu kuivaks jäi, võis saada meeldejääva elamuse.
Vahepeal tuli elekter tagasi, kuid kadus siis jälle mitmeks tunniks. Õhtut siiski pimedas ja infota veeta ei tulnud. Nii oli see Valga linnas, aga paljudes kohtades on elektrivoolu tagasi loota alles nädala lõpuks. Kuidas lehmad ilma elektrita lüpstud saavad, haiglad ja vanadekodud toime tulevad, sellest on ajalehed lugusid täis.
Lääne-Eesti kannatas palju
Teleris näidatud pildid tõusuvee kätte jäänud aladest olid hirmsad. Tubades loksus vesi, autod olid uppunud, paadiga sõideti mööda Pärnu linna tänavaid.
Rikkam rahvas on ikka püüdnud oma maju ehitada võimalikult mere lähedale. Hästi ehitatud uued majad said rohkem kannatada kui vanad ja viletsad. Vanast põrandast tuli vesi läbi ja läks jälle minema, kaasaegsed soojustusmaterjalid on aga enamasti rikutud.
Õnnetus tõi välja mõnegi hooletuse. Tartus viis torm katuse endiselt piimakombinaadilt, mis kaitseväelaste elumajaks ümber ehitatud. Selgus, et katuse talad olid mädad. Kokkuhoid ümberehitamisel tõi kaasa väga suure kulu.
Paljud vajavad abi
Paljud inimesed tegi uputus päris vaeseks. Kui maja ja sisustus on läbi ligunenud, elektriseadmed kõlbmatud, puuriidad minema ujunud, talvekartul hävinud, auto taastamiskõlbmatu – mis siis inimesele alles on jäänud?
Teleuudistes näidati 82-aastast vanaprouat põhjarannikult, kelle maja veele ette jäi. On selge, et niisugused vanurid ilma abita toime ei tule.
Valitsus ja omavalitsused pole veel oma lõplikku sõna öelnud, kui palju ja kuidas hädalisi aitama hakatakse. Seda on küll nimetatud, et aitama peaks eelkõige neid, kellel rahaga kitsas. Rikkamad on juba ise taastamistöödega alustanud.
Iga õnnetus õpetab
Tavapärane lootus kindlustushüvitistele ei aita kõiki. Tüüplepingutes ei ole veeuputust sees, selle eest tuleks eraldi maksta ja mitte vähe. Nii jäävadki kahjud nendele hüvitamata, kes niisuguse õnnetusega ei arvestanud. Väga paljud inimesed ei loegi oma kindlustuslepinguid hoolega läbi ja on nüüd üllatunud, et nad hüvitist ei saa.
Eesti on mereriik ja pärast Estonia katastroofi on mõndagi tehtud, et mereõnnetusteks valmis olla. Et meri maismaal nii suurt kurja võib teha, selleks valmis ei oldud. Ei olnud päästjatel piisaval hulgal paate, et mööda üleujutatud linnatänavaid sõita. Ka termoülikondadest tuli puudu, tavalises riides talvisesse merevette minek on aga päästjale endale ohtlik.
Eesti muistseid loodusõnnetusi teada on kindlasti kasulik. Aga värsked kogemused peaksid andma piisavalt põhjust elanikkonna teavitamise süsteemi parandamiseks ja ka majaomanikele mõtteainet, kuidas tulevikus kahjusid ära hoida. Ilmajaam ennustab juba uusi torme.