„Kuna õpilaste vahetusprogramm on seotud rahaliste väljaminekutega,“ rääkis Großröhrsdorfi Gümnaasiumi vene ja prantsuse keele õpetaja Gisela Hinze, „siis pidime esiteks selgitama, kust leida sponsoreid. 1998.a. aprillis, mil esimesed koolilapsed Eestisse sõitsid, toetati meid pedagoogilise vahetusfondi rahadega. Kuna mitmed, kes Eestisse lähevad, õpivad teise võõrkeelena vene keelt, siis sõidame oma kahenädalase reisi raames kolmeks päevaks veel Peterburgi, kus õpilastel on hea võimalus keele praktitseerimiseks. Eestis räägivad meie noored peamiselt inglise, kuid vähesel määral ka saksa ja vene keelt. Loomulikult jääb neile aga ka eestikeelseid sõnu meelde.“ Sellel aastal esimest korda kaasas olnud bioloogiaõpetaja Andrea Brückner kiitis samuti vahetusprogrammi. „Gruppi oli alguses raske kokku saada, sest paljudel olid eelarvamused – Eesti oli neile tundmatu riik ning ka vanemad ei olnud vaimustuses. Kuid kõik, kes on Eestis olnud, ei tahaks üldse sealt enam tagasi tulla. Mitmed on sõlminud aastate jooksul lähedasi sõprussidemeid, lahkudes valatakse rohkelt pisaraid, algab aktiivne kirjavahetus ja külas käiakse hiljem juba privaatsel tasandil. Sel aastal näidati saksa noortele peale Rakvere veel Tallinna, Lahemaad, Tartut, Taevaskoda ja muidugi Suurt Munamäge, mille kõrgus pani saksa külalised muigama. Saate sellest aru, kui vaatate fotol Ratheni liivakivikaljude kõrgust – üles ronimine pani mitmedki korralikult hingeldama. Teksti autor, kes noortega tänu perekond Lieboldi lahkele kutsele ekskursioonid kaasa tegi, kapituleerus Elbe kaldal seisvate hiiglaste ees. Mägede kõrgusega võisid saksa külalised küll hoobelda, kuid eestlastel oli ette näidata õige meri, mida mitmed gümnasiastid esimest korda elus nägid.
Nagu igal aastal, juhatas nüüdki eesti koolilaste delegatsiooni Rakvere gümnaasiumi õpetaja Alvina Tammemäe. Kuigi tänavu ei saadud kuskilt rahalist abi, otsustati projekt ikkagi oma jõuga läbi viia. Sakslased finantseerisid sõidu osaliselt koolis avatud uste päeval korraldatud tordibasaarist saadud rahadega, tundide vaheaegadel müüdi kaaslastele enda tehtud võileibu ning korjati vanapaberit. Aktsioonidega saadi kokku 500 eurot. Eestlaste lastevanematele tuli sõit maksma kopsakad 2500 krooni, pluss veel taskuraha, kuid pakutud ekskursioonid ja võimalus tutvuda perekondades saksa kultuuriga ning proovida koolis õpitud keeleoskust, olid kindlasti iga senti väärt ning avardasid 16—17-aastate noorte silmaringi. Saksimaa residentsi Dresdeni, mis peatselt tähistab oma 800-aastast sünnipäeva, külastamine oli kindlasti külaskäigu kõrgpunktiks. Eelmise suve uputusest ei olnud enam palju näha. Aasta tagasi mitmeid inimlikke tragöödiaid põhjustanud Elbe voolas, nagu ei olekski midagi juhtunud, rahulikult läbi linna. Kuulus Semper-ooperimaja, mis hävis 1945. a. angloameeriklaste pommituste tagajärjel, restaureeriti veel 1985.a. Honeckeri valitsuse ajal ning külastajatel on seal jälle võimalus kuulata suurepärast muusikat ja imetleda hoone majesteetlikku arhitektuuri ning sisustust. Linna kuulsad barokkehitised ei jätnud kedagi külmaks, kunstigaleriis teadsid noored juba ette, milliseid maale tõtata lühikese aja jooksul vaatama – Raffaeli „Madonna“, mitmed Rembrandti ja Tiziani tööd, kuid samuti prantsuse kunstniku Liotardi „Schokolaaditüdruk“. Erilist võlu pakkus tütarlastele muidugi Saksi kuninglik aaretekamber, kus „õigetest kividest“ valmistatud ehted pilku püüdsid. Kuid ka kullasepp Dinglingeri poolt kullast ja vääriskividest valmistatud miniatuurhooned ja -kujud Delhi hoovielust panid ahhetama. Noored tegid veel peatuse sõjas purustatud Naistekiriku (Frauenkirche) ees, mille restaureerimine on olnud linna elanikele eriliselt südamelähedane. 1726-43 ehitatud kiriku uuestiehitamisega võidi alustada 1990 tänu üle kogu Saksamaa kogutud annetustele; valmis peaks see saama linna tähtsal sünnipäeval, aastal 2005. Saksa gümnasiastid olid ennast ekskursiooniks hästi ette valmistanud ja jutustasid kordamööda iga vaatamisväärsuse juures selle ajaloost, mis tegi ringkäigu muidugi eriliselt huvitavaks.