Paljassaare lahe vetevana oli 9. mahlakuu hommikuks palju mahlast Põhja-Tallinnas rannale uhtunud ja see kõik sätendas märjalt päikese käes vägagi lihavõttevärviliselt. Oliivrohelistena kumasid PÕISADRU (
bladder wrack, Fucus vesiculosus) püstjad südamekujulised sagarad (
lobes). Oma nime saab ta õhku täis munakeste, ,,põite“ järgi, mis töötavad nagu kalavõrgu ujukid, aidates tal vees püsti seista. Neid õhumune siiski fotol näha pole. Pikkust võib põisadrul olla kuni 75 cm ning teda on ammu kasutatud väetisena. Mmmm, mineraalid ja jood (
iodine).
Rannajoone salatit (või oli see külmlaud?) ilmestas ka õrn punakas-lillakas AGARIK (
Clawed fork weed, Furcellaria lumbricalis), peen põõsataoline punase vetika liik. Siin fotol meenutab see teo või nälkja (
slug) uudishimulikke (agaraid!) tundlaid. Agarikust saadavat ainet (furtsellaraani) kasutatakse kondiitritööstuses tarretusainena, näiteks tehakse selle abil marmelaadi. Ja siin need mereannid kõik olid, oma täies värvihiilguses!
Aga tolle avastushommiku kõige-kõigem kirss tordil oli nagu tihtilugu täidetud munadele kaunistuseks peale asetatud kalamarja i täpid – ereroosa särav kalamarja kuhilas. Kahjuks küll väga vales kohas, oli see tõenäoliselt Eesti rahvuskala RÄIME ehk läänemere heeringale (
Baltic herring, Clupea harengus membras) kuuluv. Räimed koevad (
spawn) Läänemere madalates vetes ning nende kleepuv mari kinnitub meretaimedele. Kui tormilained adru laksudes rannale löövad, on rannikulindudele lihavõtte külmlaud nokapistetega pidulikult kaetud.
Foto ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn
