Eerik Purje

Korraks oli kiusatus pealkirjas öelda „viimane rännak“, kuid selle sobimatus tuletas end kohe meelde. Maakondlikud rännakud ei lõpe, kuigi rändajad väsivad ja maakonnad muutuvad. Maakondlik vaim on ja jääb. Rännak, mis mõnele on viimane, ei tarvitse olla viimne. Nende kahe sarnase sõna vahel on suur ja oluline vahe.
Maakondlik Esinduskogu Torontos oli kolmapäevaks, 25. novembriks kutsunud Eesti Maja suurde saali kokku kõikide maakondlike organisatsioonide esindajad ja nende sõbrad, et ühiselt istuda ja puhata jalgu ühe tähtsa teetulba juures. Organisatsioonide 60 aastat kestnud tegevuse lõppfaas on jäädvustatud sõnas ja pildis koguteoses „Maakondade pärandi jälgedel II“. Äsjavalminud raamatu toimetajaks on Vaike Külvet. Esimene osa ilmus teatavasti 1993. aastal.
Rahvarõivais esinaine Anne Orunuk tervitas kokkutulnuid ja andis lühiülevaate organisatsiooni sünnist ja tegevusest aastate vältel. Esimesed, kes end organiseerisid, olid saarlased – Läänemere isandad koos oma vahvate emandatega.

Neile järgnesid riburada teised, kuid keskse ühendava liidu vajaduseks andsid tõuke Robert Kreemi eestvedamisel korraldatud killamängud aastal 1978. Neli aastat hiljem sai teoks Maakondlik Esinduskogu, mille koosseisus võimutsesid nii saarlased oma küünlapäevaga ja pärnakad verivorsti valmistamisega kui kõik teised, rõhutades oma maakondlikku kuuluvust. Täna võime uhkusega kinnitada, et selle organisatsiooni ajalugu on algusest lõpuni talletatud ja jäädvustatud.
(Pikemalt Eesti Elu 4.dets. paberlehes)

Inimesed

TRENDING