Margo Pajuste ÕL
REPRESSIOONID PIIRDUSID SEDAPUHKU VAID KANTAADIGA: «Heliloojate Liidu esimees Jaan Rääts oli mind keskkomitees kaitsnud. Et Rannap on ikkagi klassikaline pianist ja helilooja, ei ole vaja tema muusikalist tegevust ära keelata,» meenutab Rein Rannap 1983. aasta sündmusi. (Marianne Loorents)
Järgmisel nädalal annab Rein Rannap koos Kosmikutega kolm isamaalist kontserti, kus kõlavad tema kantaadid "Ilus maa" ning "Taevas ja maa", lisaks tuntud ja tundmatuid Ruja lugusid.
"Ilusa maa" puhul on see muide alles kolmas täismahus ettekanne. 1983. aastal keelasid tollased võimud kantaadi pärast teist esitust ära ning nii on ta publikule kättesaamatu olnud üle veerand sajandi.
Kas vastab tõele, et "Ilusat maad" üritati ära keelata juba enne esiettekannet Tartu levimuusikapäevadel?
Tartu kontserdist ei mäleta ma suurt midagi peale selle, et rahvas tõusis püsti. Küllap mul oli paaniliselt tegemist korralduslike küsimustega. Äsja välja antud levipäevade ajalooraamatus on üks telegramm, millega ENSV Riikliku Filharmoonia direktor Sapožnin annulleerib oma kinnituse "Ilusale maale" ja veel mingile kavale. Aga ma ei saa tagantjärele enam hästi aru, mida fila sinna puutus, see polnud ju nende üritus. Tartu päevad polnud avalik kontsert, pileteid sinna ei müüdud ja see kulges ülikooli komsomolikomitee egiidi all.
Küll aga pidin ma igaks Ruja esinemiseks paljundama neljas eksemplaris kõik laulusõnad ja võtma neile neli kinnitust: rahvaloomingu majast, partei rajoonikomiteest, linna parteikomiteest ja kuskilt veel. Kusjuures paljundusmasinaid tollal veel polnud ja kirjutusmasinadki olid haruldus.
Runneli luulekogu, kus "Ilus maa" sees oli, keelati juba varem ära?
Ära keelati see küll ühe teise luuletuse pärast, mitte "Ilusa maa" tõttu. Tsensorile mõjub see ikka kui looduslüürika, seal ei ole midagi riigivastast, isegi sõna "Eesti" ei käi sealt läbi. Aga teades Runneli meelsust, liites sellele muusika ja rokilaadis esituse, Alenderi ja minu vastalise renomee, oli summa täiesti selge. Muidugi, selles kohas, kus on "maa tuleb täita lastega", ma käskisin
Alenedril eriti rõhutada, peaaegu karjuda, et "maa OMAENDA lastega". Maa tuleb ikka eestlastega täita, me tõime selle point’i välja.
Pärast tegin sealt luulekogust veel ühele luuletusele laulu, see oli "Kannatust, kannatust, kaua ma elan", mille lindistasime folkvõtmes Valdo Randperega. Salvestasime temaga kolm lugu, raadio fondikomisjon kuulas need läbi – ja ei lubanud mitte ühtegi neist eetrisse!
On teil meeles, kes seal komisjonis olid?
(Eba-rannaplikult väga vaikse häälega): On, aga ma ei taha öelda.
On nad tänapäeval tegevad?
(Ikka veel väga vaikselt): On. Eks nad olid parteisse astunud, et oma karjääri edendada, aga tuli ka selliseid asju teha. Ega see olnud ju ka ühe inimese otsus.
Teine esitus oli sama aasta sügisel linnahallis?
Mul oli sügisel 30. sünnipäev ja ühel selle tähistamise kontserdil esitasin linnahallis oma rokkmuusikat. Ansambel Hõim tegi algul viis eesti rahvalaulu rokiseadetega, siis oli "Ilus maa", selle otsa kirjutasin veel ühe loo Koidula tekstile "Teid mina teretan, Eestimaa pojad". See oli lahendatud protestilaulu võtmes, koor laulis ühehäälselt, suur trumm lõi nagu šamaanitrumm, kutsudes justkui üles, et astuge ette, seiske vastu sellele korrale. Kontserdi teine pool oli Rujaga, tegime tõsisemaid laule nii esimesest kui teisest perioodist koos kammerorkestri ja kooriga. Mäletan, et Hõimu viiest tekstist kolmes pidime tegema parandusi kontserdipäeva hommikul. "Ilusa maa" kohta ei öelnud alguses keegi midagi.
Miks jama tekkis?
Kantaadi 9. osas kruvitakse pinget ja kui tuleb refrääni kulminatsioon, siis tõusis saal püsti nagu Tartuski. Arvan, et ka see oleks veel alla neelatud. Aga otsa tuli veel 10. osa, mis on esimese kordus, vaikne ja mõtisklev, ja siis uuesti refrään vaikselt. Keegi ei osanud maha istuda ja nii seisis neli tuhat inimest püsti, kõlas vaikne, ma ütleks filosoofiline muusika, "me liigume loogeldes loojangu poole", selline laetud tekst...! Koor ümiseb vaikselt, kellamängu üksikud löögid... Ja siis hinge kinni pidav vaikus. Aga kõik need tegelased olid saalis valvamas, Ristlaaneni välja. Pärast seda hakkas trall peale.
Mis siis edasi sai?
Taheti mind jälle ära keelata. Heliloojate Liidu esimees Jaan Rääts oli tollal keskkomitees mingi komisjoni liige, tema oli mind seal kaitsnud. Et Rannap on ikkagi klassikaline pianist ja helilooja, ei ole vaja tema muusikalist tegevust ära keelata. Varem olin ma küll neid keelde saanud juba, nii Rujaga kui isiklikke. Seekord õnnestus pääseda nii, et ainult teos keelati ära. Selge, et mingit kultuuri ja kunsti pidi lubama ka, kõike ei saanud ära keelata, mingi ventiil pidi jääma.
Ja sellest ajast saati on "Ilusast maast" ette kantud ainult kaks osa 2004. aasta laulupeol?
Kui ma tulin Ameerikast tagasi 95. aastal, siis mu laulud ei kõlanud absoluutselt mitte kuskil. Autorite ühing maksis mulle nende äraoldud kaheksa aasta eest autoritasudena 200 krooni... Nüüd ma saan päevas nii palju.
Kuidagi juhuslikult tekkis tollal kuskilt vestlusest muusikutega mõte, et võiks selle laulupeo kavasse panna. Asi hakkas liikuma, tegin juba seadeid ja jutt käis trükkimisest, aga siis oli Ilmar Moss laulupeo korraldamise juures kõrgel kohal. Ta oli nõukogude ajal pikka aega põhiline bändide tagakiusaja. Mul pidi pilt ära minema, kui nägin, et sinimustvalge lehvib, on Eesti Vabariik ja istub seesama jätis Moss seal! Läksin nagu hunnik õnnetust tema juurde, et kuidas "Ilusa maa" ettekandega lood on, ja vana ülbitses minuga täpselt samamoodi edasi. Ja keelaski selle ära! Ja jäigi välja laulupeolt, kuigi mõned koorijuhid tahtsid teha. Läks mitu aastat mööda, koorijuhid (ma kahjuks ei mäleta enam täpselt, kes) rääkisid, et teeks kaks osagi. Tegin seade ja jälle Moss keelas ära! Intriigitses ja urgitses, otse ta muidugi ei keelanud. Aastaid hiljem, kui Mossi võim hakkas raugema, kanti kaks osa lõpuks kahel laulupeol ette.
Rannap taotleb riigilt represseeritud kantaadi rehabiliteerimist ja kahjutasu ÕL (2)
Eestlased Eestis | 13 Jul 2009 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
See Rannap viriseb liigselt. Pole vaja tal tahelepanu juhtida endast eemale-et suu seisneb too voi kellegi teise otsustes. Ei ole! Rannap ise hindab ule oma voimed! Kahju, et ta pole oppinud, et maailm ei poorle tema umber.
ja ausamaid lugusid olnust.Aga peale Mossitamise nimesid ikka nagu kardame...Eks see üldine mentaliteet reaalsetes oludes...Aitäh siiruse ja aususe eest!!!
Eestlased Eestis
TRENDING
