Leo Allas: Westward. Autori kirjastus 2006. 425 lk.
Vaatlen mahukat raamatut nägusas pehmekaanelises köites ja tunnen piinlikkust. Ingliskeelse reisiraamatu esikaant ehib Pikk Hermann Eesti Vabariigi trikolooriga uhkelt lehvimas. Tagakaanel maitsekad värvifotod mitmelt erinevalt maalt, kõige all taamal laiuva mäe ja külatee äärse lambakarja taustal turisti ilmega paar, kelles kahtlustan autorit ja ta lahutamatust rännukaaslasest abikaasat. Piinlikkust tekitab asjaolu, et esimene põgus pilk raamatule tekitas kerge pettumustunde. Sisukorra sirvimisest jäi petlik mulje, et tegu on üsna tavalise reisihulluga, kes on kihutanud ummisjalu linnast linna ja mandrilt mandrile, lõiganud iga „vallutuse“ järel uue sälgu oma matkakeppi ja nüüd pakub seda sälkudest kirjatud keppi avalikkusele imetlemiseks. Vaid mõne lehekülje lugemine kummutas selle mulje ja sunnib mind autori ees avalikult vabandama. Eraviisiliselt olen seda juba teinud, kuigi pole oma esialgset pettumust kellegagi jaganud. Pühakiri ütleb, et ka mõttes tehtud patt on patt.
Autor on Valga linnas sündinud ja raudteelase poeg. Kas ei peitu ainuüksi selles faktis juba rännukihu eod? Esimesed reisid meie väikese kodumaa piirides toimuvadki raudteel „kaugetesse paikadesse“ nagu Saaremaa ja hiljem koguni välismaale — Riiga. Ja siis tõukab saatus autori eluteele verinoore tütarlapse, kellest õige varsti saab üsna pikaks ajaks ta elu- ja rännukaaslane. Proua Erikat on rännupisik ehk veel valusamini hammustanud kui autorit. Teda võib õieti selle raamatu kaasautoriks pidada, kui mitte kirjutamise osas, siis inspireerijana kindlasti, nagu autor isegi oma lühikeses pühenduses tunnistab.
Raamat on jagatud kolme ossa reisimiste erineva ilme tõttu. Esimene osa käsitleb poisipõlve rännakuid kodumaal. Teine osa on põgenemine idast saabuva ohu eest ja järgnev pagulaspõli, millest johtuvalt ka raamatu pealkiri — läände! Kolmandat ja mahuliselt kaaluvaimat osa hõlmavad autori ja ta abikaasa ühised arvukad äri- ja turismireisid, mis katavad praktiliselt kogu maailma, välja arvatud kunagine Nõukogude Liit ja praegune Venemaa.
Autori iga kohustanuks teda möödunud sõjas võitlema nii Nõukogude Liidu kui Saksamaa poolel. Mõlemat õnnestus tal vältida. Põgenikuna Saksamaal lõpetas ta Pinnebergis tegutseva Balti Ülikooli tsiviilinsenerina veejõujaamade alal. Emigreerus perega Austraaliasse, kus pärast kaheaastast töökohustust lihttöölisena asus tegutsema oma kutsealal. Siirdus hiljem Kanadasse, kust ootamatu pakkumine ühe Ameerika firma poolt viis ta Brasiiliasse. Umbes aasta möödudes ostis ta koos abikaasaga firma Brasiilia haru ja rajas oma ettevõtte, mille arendas ülemaailmseks suurfirmaks. Lühiajalisest töölepingust võrsusid 23 aastat Brasiilias elamist, selle maa kodakondsuse omandamine ja peaaegu piiramatud reisivõimalused.
Raamatu teeb huvitavaks ja väärtuslikuks asjaolu, et autor iga külastatud paiga puhul annab kõigepealt lühiülevaate selle ajaloost, kultuurist, rahvastikust ja omapäradest. Siis asub tutvuma vaatamisväärsustega, mis ei tarvitse olla ilmtingimata need, mid turismireklaam propageerib. Kui aeg vähegi võimaldab, püüab suhelda lihtrahvaga, kelle läheduses iga maa ja rahva pulss kõige selgemalt ja kindlamalt lööb. Maadel, kus elatud või pikemalt peatutud, on kohaliku elurütmi tunnetamine ja enda sellesse sobitamine olnud loomulikult lihtsam, kuid ka lühivisiitidel on autor osanud sellega piisavalt kontakteeruda. Ei saa ka jätta avaldamata tunnustust autori ladusale jutustamisoskusele, mis hõlbustab lugemist ja loetu nautimist. Reisikirjeldused on pipardatud terve rea värvikate pisiseikadega, nii et lugejal tekib tunne, nagu oleks ise kõiki neid paiku külastanud. Siinkirjutaja kujutleb mõnusa muigega, kuidas ta Venetsueelat külastades otsib Caracasis üles just selle hotelli, kus brunchi süües võib valida eestipärase jõuluvorsti, mille üks kummaline vanamemm iga pühapäeva hommikul hotelli toob. Või teeb oma sõpradele kõrvalises Brasiilia suvitusrannas haruldase eine välja – laseb kirjaoskamatul Pedrol õlle juurde omapüütud kala grillida. Aruba saarel on suvitanud nii mõnigi, kuid esmakordselt kuulen kellestki, kes on seal üritanud kohaliku rahvaga suhelda papiemento keeles. Sama kehtib rahva kohta, kes Austria mägikülas räägivad peale saksa keele veel mingit omapärast ja tundmatut keelt. Need on inimesed, kelle esivanemad olid eesti soost sõdurid, kes kolmekümne aastase sõja alal lüüasaanud Rootsi armees
sõdisid ja enam koju tagasi ei pääsenud.
Raamatu esimene ja teine osa on erinevad sellepoolest, et nende ajastute reisimised ei olnud omaalgatuslikud. Poisikese ja noorukina käidi peamiselt koos vanematega. Ja 1944. aasta sügisel alanud ränd oli põgenemine. Siinjuures peab aga tähendama, et kuigi autori põgenemistee oli vaevarikas ja ohtlik nagu meil kõigil, ei ole rõhuasetus meie rahva kannatustel, vaid kogu ajastut on vaadeldud läbi „sundturisti“ prilli. Autor on otsustanud kirjutada reisiraamatu ja jäänud oma kutsumusele truuks.
Lõpuks mõningad mõtted, mis ei kuulu teose retsensiooni juurde, kuid haakuvad tänapäeva sündmustega sel määral, et nõuavad eluõigust. Leo ja Erika Allas on tutvunud lugematute maade ja rahvastega ning mitme rahva hulgas elanud. Seejuures on nad alati käitunud põlise tarkuse kohaselt „Roomas roomlastena“, kaotamata seeläbi millimeetritki oma eesti identiteedist. Kuidas ma sooviksin, et meie praegused eestivenelased saaksid seda raamatut lugeda ja suudaksid sellest midagi olulist õppida. See lahendaks kaaluva osa meie integratsiooniprobleemist.
Rännukihuga veres
Kultuur
TRENDING
