Rõõmsad suusatajad suure lumememme kaitse all. Vasakult Hain, Margo, Hille, Kalev, Rutt ja Ilmar. Kaido ei püsinud paigal pildistamiseks ja sõidab kuskil lumememme tagusel rajal.
Aasta varem käis väiksem luuresalk selle koha sobivust uurimas. Suusapäevadel olid esindatud Kanadast Ontario ja Quebec; Rootsi, ja suurim esindus oli Eestist — kokku seitse. Eesti kontingendi kohalejõudmine oli seiklusterohke, kuna Euroopas oli parajasti möllamas suur lumetorm. Vaid mõni päev enne meie suusanädalat polnud St. Antonile ligipääsu ja mägede tõstukidki seiskusid. 5-tunniline sõit Frankfurti lennujaamast pikenes 11 tunnini. Ketid pandi küll kummidele peale, aga kui terve liiklus kolmeks tunniks seisma jäi, ei aidanud needki. Kui nad kell 6 hommikul ilmusid meie pansionaati, ei olnud frau Kristina, kes oli neid oodanud kella kaheni, just parimas tujus. Sellest hoolimata läks aga kõik ülimalt hästi korda. Paremat ilma ei oska kujutledagi — särav päike, pilvitu sinitaevas ja lõpmatuseni paistvad lumised mäed.
Kuue päeva jooksul sai sõidetud pea kümne mäe tippu ning ühest külast teise; mägesid ühendavaid tunneleid läbiti bussiga. Vahepeatused olid enamasti väljas mägirestoranide rõdudel, mida ümbritsesid sajad „pargitud“ suusad. Mõned üritasid vähemalt kord päevas süüa „apfelstrudelit“. „Après-ski[/i] on St. Antonis kuulus ja loomulikult tuli ka seda ära proovida. Tuli ka kohalikele õpetada, kuidas tuju tõsta laual püsti lauldes Eesti moodi. Oli haruldaselt tore, sõbralik ja sportlik nädal. Kuhu tuleval aastal?
RUTT
