Kuhu see mälu kaob? Ei küsi niisama, pole üksi ses plindris et ep tia inamp naditki. Nagu nudi kõik. Eesti Majas trehvan tihti kellegiga, nägu on tuttav, aga nimi meelest lännu. Patra ja vatra siis niikaua kuni nimi meelde tuleb. Kui see peaks juhtuma. Pahatihti ikke mõni päev hiljem – et see oli Kase Kusta! Ning egas siis sest kasu ole, ega põhjust kõivu alla ehitatud pingile istuma minna, piipu tegema, mures, et ehk tõesti, nagu arstid hoiatavad, lühiaegne mälu kaob antud aastatega. Edasi vist ikka elada sooviks. Kui ainult mäletaks asju.

Hea näide. Sain linnaloa üle pika aja. Kertu lubas mul sügeliste kaebuse järgselt sauna minna. Polnud kaua seda mõnu saanud, ning vist kõige olulisemat sellest kogemusest, odravõileiba lõpus saanud nautida. Sest kesvamärjuke on osa saunas käigust. Enne roogi ligast ihu, siis loputa sisikonda natuke otsa. Puhas bliss, nagu siinmail öeldakse.

Kuid selle saunajärgsega on teine vajadus – vestlus. Kas sellest või teisest, aga ikka kui alasti higiseid vanureid ühes väikeses kambris on koos, siis muud valikut vist pole. Mina asusin mälu teemal filosofeerima, et ei peaks olema esimene kes silmad jõllaki, lõug tollaki vanadust peaks demonstreerima. Ning jäin vahele.

Kiitsin, et oma mälu on ikka paigas. Kertu saadab poodi piima ostma, tulen kasvõi lehmaga tagasi, kel veel lillekimp hambus. Ei unusta tühjagi. Kirja ei pane miskitki. Semud vastu – see on päevakord – aga kas eilset mäletad? Mullust? Kaugemat minevikku?

No siis läks kops üle maksa. Raiusin, et mäletan isegi kooliaegset, ka seda mida hiljem ei lubatud. Kämblaga vastu rinda lüües ütlesin, asun etlema!

Valisin siis kaugminevikust kaks meie rahva eepost. Mitte Kalevipoeg, vaid Vürst Rasvamagu ning Doktor Meyer jäid sõelale. No need rahvaklassikasse kuuluvad olid omal ajal nii peas kui peas. Vajas vaid kellelgi pillata kasvõi ainsat rida kui kärmelt lisasin otsa järgmised kakskümmend. Ei, Vabarna poiss polnud kukkunud nende kilda, kes spikriga asju ajasid.

Kõik need Titulitud olid meeles, mis seal ikka, riim loodud selleks, et kõik sujuvalt edasi liiguks. Aga kuripatt, tõsi tõeks, keel ei mäletanud seda seadust, esimesed salmid said sauna eestoas ette vuristatud nigu kooliaasta lõpueksamil, aga siis algas kobamine. Ja jäin piinlikult vait.

Häda ka selles, et neid eeposeid ei ole ma talletanud kunagi pärgamendile – mälu ju ikka kindlam, ja sealt ei loe keegi midagi välja, mida laekast leitust aga saab. Ning vaevalt, et Rahvusraamatukogus need hoiul, veel vähem laenuks saadaval on.

Nii et kallid kaasvõitlejad, kõrgema ja parima luule austajad – kui kellegil juhtub olema Meyer või Rasvamagu kirjapandult olemas – kas saaksin laenata, mälu värskendada?

Teie
VOLLI

Märkmed: