Fotol president Lennart Meri ja Venemaa president Boris Jeltsin klaase tõstmaks Vene vägede väljaviimise lepingu sõlmimise auks. Tagaplaanil Jüri Luik. Photo: Rahvusarhiiv
Molotovi-Ribbentropi salajase pakti avalikustaja akadeemik Endel Lippmaa avaldas juba tollal Meri lepingute kohta arvamust, et need on Eesti iseseisvusele sama ohtlikud kui 1939.–40. aastal otsese sõjalise ähvarduse tagajärjel alla kirjutatud dokumendid (Hommikuleht, 23. august 1994, lk 3).
Lippmaal oli tuline õigus, sest lepinguga Eestisse põlistatud eestivaenulikud venelased, rohkem kui 10 protsenti eestlaste koguarvust, on oluline tegur järjest kiirenevas Eesti venestamise protsessis. Lepingutega ei põlistatud vähem kui 10 000 Punaarmeelast Eesti elanikeks nagu väitis Meri. Tõeline arv oli umbes 20 000 Punaarmeelast ja 2 000 julgeoleku agenti, koos perekondadega umbes 80 000 eriti Eesti-vaenulikku venelast. Nood moodustavad Putini "Nõukogude hiilguse" taastamist toetava, Eesti piirides asuva viienda kolonni tuuma.
Laari valitsuse otsus põlistada Eestisse kõik okupandid ja nende järeltulijad on kahlemata Eesti ajaloo kõigi aegade kõige suurem viga. Lennart Mere juulilepped on suuruselt teine.
Viinauimas allkirjastatud venekeelne leping
Leping kirjutati küll alla viinauimas, aga pole õige, et kokkulepe sündis joomalauas, nagu väitis Jüri Luik, tolleaegne välisminister ja Mere kannupoiss Moskvas, Maalehe reporterile Argo Ideonile antud intervjuus (Maaleht, 25. juuli 2019). Fakt on see, et otsuse oli Jeltsin juba teinud ja venekeelne leping oli juba valmis kirjutatud kui ta Mere Moskvasse käsutas. Eestlastel lepingu sätete valmistamisel mingit sõnaõigust ei olnud. Eestikeelne tõlge valmistati alles siis kui Meri oli tagasi jõudnud ja pohmelli ravinud.
Jeltsin käsutas Meri Moskvasse peamiselt selleks, et jätkata ta eelkäijate poolt alustatud Eesti venestamist, jättes suure hulga venelasi, rohkem kui kümnendiku Eestis elavate eestlaste arvust, Eesti alalisteks elanikeks, ja kohustada Eesti maksumaksjaid neile tasuma Eesti riigi pensionid, haigekassakulud ja muud toetused lisaks nende Punaarmee, KGB või GRU pensionitele.
Selleks, et alla kirjutada venelaste poolt valmistatud Eestile kahjulikele lepingutele, Jeltsin Mere Moskvasse käsutaski. Jeltsin oli kindel, et Meri ta käske vastuvaidlematult täidab, sest mahukas toimik, pealkirjaks Mere KGB agendinimi „Nikolajev“, oli Jeltsini valduses. Vanade roomlaste tähelepanek „Cuius testiculos habes, habes cardia et cerebellum“ kehtib ka tänapäeval.
On muidugi ka võimalik, et Meri oli okupatsiooni ajal nii põhjaliku ajupesu läbi teinud, et isegi pärast Eesti Vabariigi presidendiks saamist toetas ta neid, keda ta oli palju aastaid truualamlikult teeninud. Okupatsiooniajal väljendas ta oma veendumust E. Nõmme varjunime all järgmiselt: „Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini ideed on surematud, sest nad on ainuõiged. Nad juhivad inimkonda tema helgesse tulevikku – kommunismi.“
Kõige lihtsamalt ja selgemalt selgitab seda, kes Meri tõeliselt oli, fakt, et ta tegi 22 välisreisi ajal, kui seda said teha ainult KGB poolt laitmatult ustavaks tunnistatud kommunistid – aus eestlane ei saanud sellest unistadagi.
Tolleaegne välisminister ja Meri kannupoiss Moskvas Jüri Luik ei väsi aga ikka veel enda ja Meri kiituseks välja mõeldud fiktiivsete lugude avaldamisest, vihjates, et Lennart Meri kasutas ajaloolise võimaluse, kui ta venelaste poolt valmistatud lepetele viinauimas alla kirjutas.
Väed oleks lahkunud ka ilma lepinguta
Jeltsin sai aru, et ta peab pärast Eesti iseseisvuse tunnustamist Vene väed Eestist varem või hiljem välja viima, kui ta tahab kokku varisenud Nõukogude Liidust väljunud ja kommunismiikkest vabanenud Venemaale rahvusvahelist tunnustust ja eelkõige läänemaailma toetust saada. Pärast NL kokkuvarisemist oli Venemaa pankroti äärel vaakuv, ebastabiilne riik riigipeaga, kes põdes joomatõbe. Lääneriikide toetus oli Jeltsinile hädavajalik.
Eestist oleks ta pidanud Vene väed välja viima juba seetõttu, et nende ülalpidamise kulusid enam Eestist poleks saanud röövida ja nende Eestis hoidmine, isegi kui nende toitu ja varustust oleks lubatud sisse vedada, oleks läinud liiga kalliks maksma, või kui raudteed ja maanteed oleks suletud, oleks see muutunud koguni võimatuks.
Mingeid plaane Vene vägede väljaviimiseks arutati juba 1992. aasta Helsingi tippkohtumisel, millele järgnes Balti riikide välisministrite külaskäik Vene välisministrile. Seal teatati, et Vene väed viiakse välja aastal 1994. Tähtsam kui Balti välisministrite külaskäik Moskvasse oli Eesti ja Leedu presidentide ja Läti Ülemnõukogu esimehe kohtumine Washingtonis 1993. aasta aprillis USA presidendiga, kes muide pakkus toetust ka lahkuvate Vene ohvitseride elamute ehitamiseks Venemaal. Jeltsinile suutsid USA võimukandjad selgeks teha, et tal muud üle ei jää, kui Vene väed Eestist välja viia.
Mina sain ühe hästi informeeritud vene kolme-tärni kindraliga vene vägede väljaviimise teemal pikemalt vestelda lääneriikide kõrgemate sõjaväelaste ja teadlaste poolt Moskvas korraldatud konverentsil, ametliku nimega „International Conference on the Armed Forces and Military Service in a Democratic State“. Sain kutse konverentsil osaleda ja esineda loenguga "Sõdurite värbamine demokraatlikus riigis." Minule kinnitas too vene kindral juba 1991. aasta novembris, et Eestist viiakse Vene väed välja 31. augustiks 1994. Näib, et selleks tähtpäevaks olid venelased vägede väljaviimist planeerinud juba kaua enne igasuguseid läbirääkimisi ja seetõttu seda hilisemates läbirääkimistes mainitigi.
Fakt on see, et Vene vägede väljaviimiseks 31. augustiks 1994 olid juba kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kindlad plaanid ja kõik järgnevad läbirääkimised olid korraldatud ainult selleks, et ikkest vabastatud riikidelt bluffidega välja pressida niipalju kui võimalik. Juulilepete sõlmimisega õnnestus Jeltsinil hoiduda Genfi konventsiooni sättest, mis nõuab kõikide okupantide lahkumist okupatsiooni lõppedes.
Tema muidugi ei tunnistanud, et Eesti oli okupeeritud, aga kuna lääneriigid jätkasid kogu okupatsiooni vältel Balti vabariikide tunnustamist ja pidasid neid okupeerituks, oli talle kasulik, et Eesti valitsus eiraks Genfi konventsiooni ja Meri kirjutaks alla Eestile kahjulikule lepingule.
Miks ei taha paljud eestlased ikka veel hulgalisi hästi dokumenteeritud fakte Lennart Merest tunnistada? Mere eestkostjatest Eestis ikka veel puudust pole. Nad on suutnud korraldada Mere mälestusüritusi, konverentse ja andnud isegi Ülemiste lennuväljale uue nime. Eestile ja eestlastele kahjulikum on see, et nad on suutnud summutada ausa arutelu juulilepetest ja tohtust kahjust, mis need on tekitanud Eestile ja eestlastele.
Näib, et peamine põhjus on ta eestkostjate samasugune okupatsiooniaegne tegevus. Nad tunnevad, et kui üks omasugune sai Eesti presidendiks, ega siis ka nende tegevust kommunistidena, okupantide truualamlike teenritena või kaasajooksikutena ei saa hukka mõista. Paljud nendest suutsid omale taasiseseisvumise käigus hulgaliselt varandust koguda; rahaga kaasnevad mõju, võim ja tunnustus.
Okupatsioonijärgse põhiseaduse tegijate hulgas oli küllalt neid, kes suutsid jätta rakendusseaduse teise lõiguga kehtima nõukogudeaegsed seadused. See kindlustas, et isegi neid ei karistatud, kes sooritasid okupantide teenistuses raskeid inimsusevastaseid kuritegusid. Nad õigustavad ka kõige raskemaid kuritegusid väitega, et „ajad olid sellised“. Paljud on ikka veel aktiivsed meie võimuladvikus, paljud tegutsevad ikka veel arvamusliidritena.
Need „endised“ ongi eriti raevukad, kui Lennart Nikolajevist ja „endistest“ faktidele toetudes tõtt räägitakse. Paljud nendest kontrollivad ka meie peavoolumeediat, mis millegipärast Lennart Merd ja ta okupatsiooniaegseid kaastöölisi kiitmast ei väsi.