3. puhkepäev, 27. Aprill, Las Vegas
Sel päeval tahtsime taas jalgratastega linnas ringi sõita. Nii mõnigi põnev rajoon on veel külastamata. Õhtu eel tahtsime ka vaatetorni otsa tõusta, et sealt tulede süttimise ajal võrratut pilti nautida.
Olimegi kuni lõunani „kodus“, tegin kirjatööd, mõnulesime basseinis.
Siis sõitsime linna, käisime läbi ühest suurest kaubanduskeskusest (osta polnud midagi), külastasime taas Fremonti tänavat ja siis siirdusime vaatetorni poole. Paraku hakkas tagakumm jupsima. Läks üsna kiiresti tühjaks ja auk suurenes üha. Kui algul sai pumpamise järgselt sõita 1,5 km, siis hiljem oli distantsiks vaid paarsada meetrit. Tuli arvestada, et 10 km koduteed tuleb läbida jalgsi. Ei taha ju Fredi unest äratada, et autoga vastu kutsuda. Hiljem selgus, et paharettideks olid taimsed okkad kummi sees (mida oligi kõrbes sõites põhjust karta!).
Vaatetorniga oli jama: uued ameerikalikud turvanõuded ei lubanud torni viia kuitahes väikest statiivi fotoka ja video jaoks. Ju on need võimsad tapariistad! Eks seetõttu videovõtted veidi kannatasid. Paraku polnud ka vaade enam endine - torni ja Stripi vahele oli ehitatud paar tumedat kõrghoonet (pealegi on need ettevõtted pankrotti läinud), mis vaadet märgatavalt varjasid ja lisaks veel vaadet häirivaid konstruktsioone, mille abil julgemad tornist alla hüppavad.
Enne koduteed vaatasime veel showd Mirage hotelli ees – jällegi tundus lahjem kui vanasti. Aga mis siin vigiseda, Las Vegas on ikkagi megalinn oma ehitiste, valgustuse, ööelu, rahatuulutamise ja elu nautimise osas.
Kodu poole jalutades/ sõites ostsime ühe suure pizza, lisaks veel õlut ja nautisime sellist õhtusööki.
4. puhkepäev, 28. Aprill, Las Vegas
Hommikupoolikul pakkisime oma asju, sest õhtul oli algamas ju meie tagasilend. Nii kulges aeg lõunani. Seejärel võtsime ette rattasõidu Red Rockis. Punased kaljud on tõesti uhked, lai org pakub häid vaateid. Paraku ei vastanud rada päris ootustele. 9 miili asemel oli seda 14, rahuliku maastiku asemel karmid tõusud ja laskumised. Esimese 4 miiliga tõusime 350 m, kogu ringil tõuse kokku üle poole km. Võimsa mootoriga autoga sõites seda ju eriti ei märka, sellest ka eksitav info.
Tagasi koju jõudes pakkisime ka rattad ja kaalusime oma pagasi üle. Paraku oli ca 8 kg ülekaalu. Pidime loobuma mitmetest asjadest, sealhulgas ka suurest osast saartelt toodud kivikestest ja korallidest. Kahju, aga lisakilode hind on üüratu, postiga koju saates 10 kg eest 265 dollarit!
Saadud oma pagasi normidesse, sõitsime lennuväljale, kus protseduurid läksid ootamatult ladusalt. Kesköö paiku õhku tõustes vaatasime lennukiaknast veel kord Las Vegase lummavaid vaateid ja püüdsime seejärel uinuda.
Pikk reisipäev, 29. Aprill, lennud, New York
Kell 7 hommikul jõudsime New Yorki. Check-in läks kiiresti, kuigi selle kontori olid nad hästi ära peitnud. Pagasi hoiuleandmisega oli probleeme rohkem. Üks väga suures ülekaalus tavalisest palju tumedama nahaga naisisik – pagasi vastuvõtja - oli veel ülbem ja laisem, kui me kunagi Sovjettidemaal oleme kohanud. Ta ütles, et tema vahetuse lõpuni on veel vaid pool tundi ja tema ennast enam liigutada ei viitsi. Oodaku me järgmist vahetust. Siiski ta hiljem veidi leebus ja vormistas napi 10 minutiga 2 pagasi vastuvõtukviitungit. Ju meil läks lihtsalt hästi!
Metrooga sõitsime kesklinna, käisime suurimas fotopoes, jalutasime Broadwayl (sellest on nüüd saanud suures osas jalakäijate tänav!), Times Squarel ja lahutasime niisama meelt.
Veidi ärevust tekitas tagasiteel see, et leidnud kuidagi metrooliini „E“. Selgus, et see on suhteliselt uus liin ja seetõttu metroo sissepääsude juures vastavad sildid lihtsalt puuduvad. Võiks ju kasvõi ise need paarkümmend kleepsu tellida ja suures Ameerikas aidata korda majja seada.
Õhtul kell 8 saime taas rattad maast lahti. Peale mõnusat õhtusööki maitsva veiniga jäime üsna kiiresti magama (pika jalutuskäigu tulemusel väsinuina).
92. reisipäev, 30. Aprill, saabumine koju
Vahepeatus Prahas oli õnneks lühike. Praha-Tallinn liinil pole pikaks uneks mahti. Justkui korraks läks silm kinni ja järgmine väljavaatamine tõi kaasa mõnusa äratundmise – oligi juba Hiiumaa.
Tartusse sõitsime bussiga (küll tund soovitust hiljem, bussid olid välja müüdud). Tartus aitas Evald meil viimased 2 km edukalt läbida ja nii saigi reis läbi. Juba järgmisel õhtul oli esimene muljeteõhtu mõnede sõpradega. Tõsisemad etteasted vajavad suurmat eeltööd.
Kokkuvõtteks
Olime kodust eemal 92 päeva, neist 61 päeva ookeanil.
Läbisime selle aja jooksul:
Laevaga 33215 km
Autoga, bussiga, metrooga 10100 km
Jalgrattaga 1590 km
Jalgsi ca 200 km
Kokku maal ja merel: 45105 km (st. 1,128 maakera übmermõõtu)
Lennukitel 23600 km
Kõik kokku: 68705 km
Bensiinihinnad:
Cooki saartel 1,72 EUR/liiter
Polüneesias 1,5 EUR/liiter
USA-s 0,71 – 0,93 EUR/liiter
Kanadas 0,91 – 1,1 EUR/liiter
Eestis 1,4 EUR/ liiter
Fotosid kokku ca 7500 ja videomaterjali 200GB, seega ca 25 tundi.
[b]
Kena kevade jätku soovivad
Rein ja Viivi Tartust
