Mäletame, et vabanemine NSV Liidu okupatsiooni ikkest algas ihalusega Eesti Vabariigi taastamiseks nii nagu ta oli.
Eelmise sajandi üheksakümnendatel oli meil kõigil ainuke soov, et meie elu jätkuks võimalikult kõiges sealt, kus see 1940-ndal aastal vägivaldselt katkestati. Lootsime riigi desovetiseerimist, debolševiseerimist, derussifitseerimist.
Meie viga oli siis selles, et me ainult lootsime, ega jälginud, et need lootused ka täide läheks.
Lisaks nendele lootustele oli meil ka konkreetne õiglustunne, mis ootas ka konkreetseid tegusi. Aeg läks - aga lootused olid visad täituma. Väideti, et meil ei ole jõudu, mis meid aitaks.
Miks aga unustati ära meie kodanikkond, kes olid siiski valmis osalema kodu kordategemise protsessis?
Kahjuks aga läks kõik vastupidi - valimisseadusega võeti kodanikkonnalt praktiliselt võimalus riigi poliitikas kaasa rääkida - isegi valimistulemused olid kõvasti moonutatud nn. "häälte ülekandmise meetodiga". Arglikult hakati rääkima "piiri vajalikkusest idanaabriga", väites kummaliselt, et kui me revideerime ainult Tartu rahulepingu Artikkel III-e, siis jääb muu lepitu ikkagi kehtima...
Rahval tekkis ohutunne, eriti olid mures senini okupeeritud 5,2 protsendilt Eesti territooriumilt pärit Eesti elanikud.
Valitsema pääsenud aga hirmutasid rahvast, et meil ei ole vaja lisavenelasi... Fakt on aga see, et okupeeritud Petserimaal elavad Eesti Vabariigis elanud venelased on Eesti riigile lojaalsemad kui Eestisse okupatsiooniajal kutsumata sissetoodud/tulnud juhuslik nõukogude kontingent...
Tehes suuri sõnu "Tartu rahulepingust kui Eesti riigi sünnitunnistusest" asuti aga sisuliselt seda lepingut reetma.
2005. aastal esimene katse ebaõnnestus: rahva suus paet-putini paktiks nimetatava sobingu ratifitseerimisel Riigikogus meenutati Tartu rahulepingut. See aga ei sobinud lepingu teisele poolele.
Siin soovis ka rahvas öelda oma sõna sekka - peeti koosolekuid, koguti allkirju, aga see oli kurtidele kõrvadele - siis oli juba valitsuskartell endas nii kindel, et ei vaevutud rahva küsimustele isegi vastama. Siiani on üleval küsimus, miks on vaja rutata, kui Tartu rahuleping, kui Rahvusvaheliste lepingute registris senini registreeritud leping on ikka veel kehtiv?
Teiseks jääb arusaamatuks, kuidas ikkagi nõutakse teiselt lepinguosaliselt senini täitmata Tartu rahulepingus kokkulepitu täitmist?
See, et rahva ohutunne oli õigustatud - näitab selgelt meie idanaabri käitumine Ukrainas, kus lihtsalt murti kõiki enda poolt allakirjutatud lepinguid.
Meie viimane lootus on, et need Ukraina sündmused avasid silmad meie riigikogulastel, kes ometi ei saa reeta oma isade ja vanaisade võitlust Vabadussõjas ja selle hiilgavat tulemust - Tartu rahulepingut!
Lepingut, mille sõlmimisel oldi esimest korda viimase 700 aasta jooksul lepingu sõlmimisel subjektideks, mitte pelgalt kauplemisobjektideks!
Rein Kochi kône 20. juuni üritusel Tartus Eesti Rahva Muusemi näitusemajas, kus anti üle üle 13 tuhande protestiallkirja kavatsetava Eesti-Vene piirimuutmislepingu vastu.