29.12.2004 Sirje Pärismaa
Politoloogiaprofessor Rein Taagepera on tosin aastat jaganud end Eesti ja Ameerika vahel. Ta on õpetanud tulevasi poliitikuid, vaadelnud praeguste tegemisi ja ka ise poliitikas häälekalt kaasa rääkinud – nii presidendivalimistel kui partei eesotsas. Taagepera usub, et Eesti poliitikas on aeg küps tsentrisse liikumiseks – kui keegi suudab pakkuda isikukultuseta tsentrismi.
* * *
Kuidas võtaksite lühidalt kokku lõppema hakkavat aastat Eesti ja iseenda vaatepunktist?
See on aasta, mil Eesti vormiliselt naasis Euroopasse, hingeliselt läheb veel aega. See on aasta, mil meie noorema tütre kaksikud hakkasid kõndima, “aitäh” ja “auto” ütlema ning kukkudes ilma pikemata üles tõusma. foto: Mikk Raude
Kuidas võiks olla see aasta märgitud tulevastes ajalooõpikutes?
Sel aastal astus Eesti Euroopa Liitu ja maailma raskuspunkt hakkas kalduma USAst Hiina poole.
Kas praeguse valitsuse eluiga on teie arvestuste kohaselt lõpukorral?
Pole arvestusi ega soove. Valitsused kestavad, kuni paremat kombinatsiooni ei leita.
Kas siis tõesti ei ole neid, kes tahaks vastutust enda peale võtta ja mis see Eestile tähendada võib?
Vastutust võtta? Ilmselt on juttu meestest, keda iseloomustab “Täna võid sa neidu keppida, kuid laste toitjat sinust sitast küll ei saa”. Nende meelemuutusest oleneb praegu, kas Eesti lahkub surmateelt. Kümne aasta pärast on juba hilja, sest oleksime langenud alla kriitilist massi.
Kas oskasite ette näha, et nn uut poliitikat kuulutav erakond võib nii kiiresti kollapsisse langeda?
Res Publica esimeheks asudes ütlesin, et on 50protsendine võimalus väliselt võita, ent seejuures hinge kaotada. Esitasin sihina saavutada 2003 Riigikogus 10–15 kohta, sest suurem hulk võiks teha ülemeelikuks. Tuli nii palju kohti, et ajas juhtkonna mitte ülemeelikuks, vaid lausa ülbeks.
Kevadel esinesite Uppsalas Euroopa uusi parteisid käsitleval konverentsil ettekandega “Meteoric Rise: Res Publica in Estonia, 2001–2004”. Kas see, mida tollal rääkisite, on osutunud tõeks?
Kirjeldasin Uppsalas Res Publica tausta ja vastuolulisusi. Tuleviku kohta esitasin ainult küsimusi, eriti “Kas Res Publica langus võib olla sama järsk kui tõus?”. Kevadest saadik on paljud küsimused vastuse saanud…
Millega võiks järgmised tulijad valijaid hullutada? Mis laadi poliitilise ühendusega võiks olla tegu?
Res Publica juhtkonna suurim karuteene on, et ammendas pikaks ajaks ühiskonna poliitilise idealismi varud. See teeb uued katsed raskeks.
Kas Res Publica võib veel tuhast tõusta?
Vaevalt. Juhtkond on hüljanud erakonna tsentristliku programmi ja sellega kaotanud oma valijad. Juhid ei soovi tsentrisse naasta ega oleks selline naasmine ka enam usaldatav.
Milline on Eesti poliitiline maastik aasta pärast?
Erakonnad, kes ei leia kohalike valimiste jaoks piisavalt kandidaate, on aasta pärast Riigikogus kodukäija rollis.
Millal nihkub Eesti poliitika raskuspunkt vasemale?
Vasemale – mitte järgmise 20 aasta jooksul. Aga tsentrisse liikuda, selleks on aeg küps. Kui ainult keegi suudab pakkuda isikukultuseta tsentrismi.
Kui suured lootused on rohelistel?
Nende lootused võivad olla suured.
Sambasõda näitas, et väikerahvas peab oskama end paremini maailmale kuuldavaks-nähtavaks teha. Kuidas?
Katsudes teiste arvamustest-motiividest aru saada ja siis õigele nupule vajutada.
Kas selleks on vaja eraldi ametkonda või ministrit?
Selle ametkonna nimeks on “eesti rahvas”.
Miks on Vene karu hakanud uuesti endast märku andma?
Naftaraha rohkem ja mõistust endiselt.
Kas Ameerika tuleks meile võimaliku agressiooni korral appi, juhul kui meie sõdurid praegu Iraagis ei oleks?
Aga kas praegu tuleks appi, kui tal endal on näpud nii põhjas, et Falluja operatsiooni ajal pidi osa USA okupatsioonivööndist andma brittide hoida? Kas ta läheks appi Soomele, kes pole ei NATOs ega Iraagis? Oleneb olukorra üksikasjust. Eesti osalemine Iraagis ununeb peagi.
Kuidas arenevad Ukraina sündmused?
Kui võltsimisi ei tule ja televisioon püsib erapooletu, võidab Juštšenko 60–70 protsendiga, sest 55 oli tal juba varem, kui TV teda mustas.
Kas presidenti peaksime valima otse või kaude? Kes võiks järgmise presidendina kõne alla tulla?
Ei tee erilist vahet, kas otse või kaude. Isik? Kes seda enne eelmist presidendivalimist kaks kuudki ette teadis.
Kas saadikud võiksid korraga kahel toolil istuda – Riigikogus ja kohalikus volikogus?
Mõnel maal on see lubatud, üldiselt aga tõstab huvide konflikti riske. See on ka vastu EV põhiseaduse vaimule, mis välistab Riigikogu liikme olemist muus riigiametis. Et omavalitsus pole “riigiamet”, selle kohta on jurist ja siil eriarvamusel.
Kas Riigikogu on liiga suur?
Praegune suurus vastab arenenud maade praktikale ja annab teoreetiliselt maksimaalse tõhususe.
Kas Tallinna Ülikooli tuleks karta?
Eesti üldist tallinnastumist peaks kartma nii Tallinnas kui ka mujal. Kas ikka tahetakse Singapuri moodi ühelinnariiki, kust pühapäeviti grüünesse sõidetakse? Kui kahe ülikooli sisemaist võistlust peetakse ressursside koondamisest tähtsamaks, siis on Pärnu parem paik ülikooliks ja Narva–Jõhvi ehk veelgi parem.
Millisele mündivariandile oleksite hääle andnud?
Vahest ehk Eesti kaart, mõeldes, mida see ütleb nii eestlasele kui ka muidu eurooplasele. Kui Venemaa piirilepinguga edasi jändab, eks siis kaart selle piiriga, mis praegu kavandil on.
Mida peaks tubli keskmine eesti inimene (keda on ju suurem osa meist – paljuke siis neid äärmusi on, kelle ümber ajakirjandus kella lööb) tegema Eesti heaks? Mida ta teha saaks, kui ta poliitikasse minna ei taha?
Usaldama natuke rohkem, teistega natuke rohkem koos ja natuke vähem vastu töötama. Ja kui see täna ei õnnestu, siis homme uuesti katsuma. Saja tuhande natuke teeb võimsat vahet.
Tahaks juba tasapisi teada, mis tegelikult ärkamisajal toimus. Kes peaks kirjutama Eesti ajaloo XX sajandi teise poole osa?
Tuleks kirjutada Balti ajalugu Leedust Soomeni välja, sest teistega võrdlemata pole võimalik Eestist aru saada. Kirjutab see üksikisik, kes tahab, usub oma võimeisse ja hakkab pihta, ootamata mingi komitee heakskiitu või riiklikku rahastamist.
“Laulva revolutsiooni ajal suutsin olla resonantsiks avalikule arvamusele ja isegi suunasin seda. Olin laineharjal. Olin populaarne,” nentisite 1993. aasta sügisel ühes intervjuus. Kas Eesti elu on pakkunud teile roh-kem rõõmu või pettumusi?
Ikka rohkem rahuldust. Kordasin toona sedagi, et mida 50 aastat on rikutud, seda palju vähema ajaga korda ei sea. Selle mõõdupuu alusel on läinud nii hästi, kui üldse sai loota.
Mis on teie arvates praeguses Eesti elus kõige parem, mis kõige halvem asi?
Kõige parem on, et läänelikud vormid on taastatud ja sellega raamistik hingeelu tervendamiseks olemas. Halvim on, et inimestevaheline usaldus on kannatanud, selle hulgas ka meeste usaldatavus pere loojaina ja kaastoitjaina.
Miks siis ei saa mehi selles rollis enam usaldada? Kuidas olukorda parandada?
Sellest on mul tulemas Akadeemias kirjutis “Julgus olla nõrk”. Eesti mehe peamisi nõrkusi on, et ta ei julge näidata nõrkust. Vanad eesti tavad nõuavad, et inimesed ja eriti mehed olgu tugevad. Seda tõlgendatakse vääriti, just nagu peaks igaüks omaenda muredega hakkama saama, kedagi teist muresse pühendamata. Võimetus kiiresti muutuvas ühiskonnas niimoodi raskustest üle saada tekitab ängi, ajab mehi pudeli juurde, muudab nad sel teel vastutusvõimetuks ja saadab varakult hauda.
Lisaks kohitses okupatsioon paljusid mehi vaimselt, võttes neilt võimaluse ja kohustuse vastutada. Nüüd tahavad nad tagasi meeste vanaaegseid eesõigusi ilma vanaaegsete kohustusteta!
Inimestevaheline usaldus on üldiselt kannatada saanud ja iseäranis ei saa naised usaldada, et neid voodisse tahtvad mehed ka laste kasvatamises võrdselt osalevad. Et sellest pääseda, tuleb probleemi juurtest aru saada, neid tunnistada ja leida julgus loobuda näitlemast võltstugevust. See on tee tõelisele tugevusele, kus julgetakse usaldada ja pühendatakse oma muredesse pudeli asemel teisi inimesi.
Kuidas saaks eesti rahva viinaveast lahti?
See teostub siis, kui iga inimene ütleb sellele, kes peeglist vastu vaatab, et ei ole enam “surm siin või Siberis”.
Olete elanud paljude kultuuride keskel. Kuivõrd eesti mehe roll erineb näiteks maroko või ameerika mehe omast?
On kuskil maroko ja ameerika mehe vahepeal.
Mis on mõistlikum: kas ameeriklaste “I love you!” söögi alla ja peale või eesti mehe “Ma armastan sind!” esimest ja peaaegu et viimast korda selles elus?
On mõtet väljendada armastust ja poolehoidu vähemalt sama tihti kui vaenu ja irisemist. Mitu korda sa eilse päeva jooksul kellelegi ära torkasid? Kas suudad seda täna tasa teha?
Milliseid põhimõtteid olete pereisana järginud?
Näiteks et tööd, mida kumbki abikaasa ei soovi eriti teha, tehakse võrdselt. Mis tähendab, et kumbki katsub teha üle poole. Ka oleme kaasanud lapsed pere kohustustesse võimalikult vara. Jaan hakkas 7aastaselt üks päev nädalas perele õhtusööki valmistama – teised pereliikmed muidugi ka. Aga see oli küll Mare, mitte minu saavutus.
Aga vanaisana?
Ikka veel avastan uusi tegevusi, mida polegi vaja keelata. Võib ju pool tundi keelata mulda lillepotist välja võtta, aga lihtsam on see hiljem poole minutiga tagasi panna – ja homme pole lillepott enam huvitav.
Üha rohkem saan aru, et laps on inimene, mitte asi või treenitav koer. See tähendab näiteks, et teatatakse talle ette tegevusplaanidest, mitte ei öelda järsku, et nüüd hakkame minema.
Last ei saa panna omandama oskusi, milleks ta veel ise valmis pole, küll aga saab toetada, kui uut arengut on märgata. Selleks tuleb tema tegevusi ilma sekkumata jälgida. Respekt tema isiku vastu hõlmab ka ootust, et ta vastutab.
Kas teie laste kodudes kõlab eesti keel ja valitseb eesti meel?
See viimane on hea rahvuslik muinasjutt ajal, kui juba kolmas sugupõlv võõrsil üles kasvab. Meie viiel rääkimisealisel lapselapsel on kokku 8 vanavanemat, neist ainult 37% eesti taustaga. Neist viiest lapsest valdab eesti keelt 40%. Vanused 13 kuni 3, nimed Erik, Lia, Trent, Taavi, Katrina.
Poliitikud jäävadki vist omavahel vaidlema, kas emapalk on lapsi juurde toonud. Mida soovitaksite iibe tõstmiseks?
Et isad hakkavad rohkem oma sigitatud laste mähkmeid vahetama.
Mida arvata sellest, et paljud Eesti noored siirduvad välismaale tööle?
Oleneb sellest, kas ja millal nad naasevad, ja milliste kogemuste ning oskustega. Kui Eesti teadlasi tagasi tahab, tuleb teha seda, mida niikuinii tuleb teha – investeerida teadusse Soome moodi, s.t praegusest kolm korda rohkem.
On väidetud, et eesti naised kuuluvad maailma ilusaimate sekka, ja sellele vastu vaieldud. Mis teie asjast arvate?
No muidugi on. Kui oleksin maoori, ütleksin, et maooritarid.
Kas Eesti kannatab Kassi-kultuse all?
Eurovalimistel mitte.
Kuidas lõpeks teie malepartii Carmen Kassiga?
Kähku.
Kas 1990. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna võitja Rein Taagepera ka praegu ilukirjandusega tegeleb?
Pealkirjaga “Sohvi jõi kohvi” olen valmis kirjutanud 70 lk oma suguvõsa kohta, kaasa arvatud verdtarretav Soka-Aadu seatapulaul. Kui uue, veel kirjutamata raamatu valimisseaduste toime kohta valmis saan, asun ehk isiklike mälestuste kallale.
Mis raamat on teil praegu voodi peatsis?
Lugemisel on Lauri Vaska “Euroopa südames” sõdurimälestustest 1944–45. Meil on Lauriga ühiseid lapselapsi. Bill Clintoni “My Life” on ostetud ja üks lehekülg loetud.
1999. aasta algul küsis Maaleht teilt: mil moel õnnestuks maaelu ja põllumajandust säilitada? Praeguseks on mustad pilved küla kohalt kadumas ja maamehe elujärg kõvasti paranenud. Kas see on ainuüksi eurotoetuste mõju või on muidki põhjusi?
On ikka ise kah vahepeal juurde õpitud ja kogetud.
Veedate oma suved Pühajärve-mail. Kuidas paistab maaelu sealt vaadates?
Neil künkail kasvab turism rukkist lopsakamalt.
Aga Californiast vaadates Eesti elu?
Kehtib vist probleemide hulga säiluvuse seadus. Kus tõsisemaid raskusi on vähe, seal muretsetakse väiksemate üle ja leitakse uusi. Selles suhtes on Eesti ja California elud tasakaalus.
foto: Erakogu
Augustis 2003 Setanta restoranis Pühajärvel tütre perega. Vasakult Lia Vaska (toona 10), Mare Taagepera, Erik Vaska (12), Tiina Taagepera Vaska, Marcus Vaska, Rein Taagepera.
Kummal pool ookeani tunnete rohkem koduigatsust?
Mitte kummalgi. Ühel pool on hea, et on pere, ja teisel pool on hea, et on keel ja kultuur. Eestis on hea kama ja Californias head burritod, aga kummatagi saab pool aastat läbi.
Kas ajakirjanduses tavalise esseemõõduga – 4000 tähemärgiga – saaks lihtsurelikule selgeks teha, kuidas maailm tekkis?
On varemgi saadud. Piiblis näiteks, seitsmenda päevani välja. Kalevala saab isegi 3600 tähemärgiga hakkama, kuni kümnenda aastani, mil lõpuks said “pistetud kõik ilma piidad”. Paar sekundit Suurt Pauku ei peaks ometi rohkem ruumi võtma!
Kas elu Maal on importvärk?
Terve Maa on importkraam Päikese ülejäägist.
Millised võiksid veel mõistusega olendid olla?
Nähtavasti meist õige kaugel, aga küllap vist kah süsinikukeemia alusel.
Kas evolutsioon oleks võinud nii keerata, et nt sipelgad oleksid praegu meid looduskaitse alla võtnud kui kasulikke olendeid?
Ühel sipelgal pole küllalt ajurakke algebra jaoks, aga kui mingi mutatsioon lubaks neil mitmed ajud ühendusse viia, siis oleks küll mõeldav. Ja läheksid kohe ürgkommunismist arenenud kommunismi, ilma vahepeal armastusluulet kirjutamata. Aga millega me neile kasulikud oleksime, kui looduskaitse meid süüa ei lubaks?
Lõpetuseks üks luulevormis küsimus: Milline on äraostmatute hind / kas Eesti-uhkusest kummub veel rind / kas Eesti vajab veel mind / miks elu on kole / kas õiglust siin pole / miks iga sõna on vale / miks Res Publica on hale / miks Eestis on veeklaasis torm / miks võitjana väljub Reform / millal igal eestlasel oma tare / millal külast kaob viimnegi ahervare / miks hoolime Ameerika pillist / miks laseme tirida end - - -?
Äraostmatuil odav on hind / Eesti-uhkusest kummub veel rind / küllap Eesti vajab veel mind / egas elu olegi kole / ega õiglust kuskil ülearu ole / iga sõna ei olegi vale / no mis sa teed, kui mu partei on hale? / mõnda lõbustab veeklaasis torm / võitjaks lõpuks ei jäägi Reform / kellel on korter ja kellel tare / muinsuskaitse all ahervare / moonakavaimsus ihaleb suuri / laseb end vaikselt tirida puuri.
Rein Taagepera: Eestis on hea kama ja Californias head burritod Eesti Maaleht
Arvamus
TRENDING
