20. jaanuar 2013
Rein ja Viivi Lepik Austraaliast
Olime teele asudes olnud veidi liiga optimistlikud. Rein Aedma ütles hommikul meie asjade pakkimise ajal, et teeme seda ilmaaegu – nagunii oleme õhtul tagasi nende kaunis kodus. Ja nii tõepoolest kujuneski. Käisime hommikul vaatamas Surfers Paradise`i. See on hästi kuulus kuurort, kus üks hirmkallis hotell on teise küljes kinni, rand aga ikkagi tavaline (liivarand, mida on siin sadu kilomeetreid). Hiljem peatusime veel mitmel kaunil kaljunukil, kust võrratud vaated avanesid. Lõpuks jõudsime osariikide piirile, kus pidime omapäi teekonda jätkama, aga siin sai kinnitust peremehe ettenägelikkus – aeg oli õhtusse kaldumas ja ei me suutnudki vastu panna pererahva kutsele veel üks õhtu nendega veeta. Ostsime grillkana, veini, õlut ja meeldiv koosolemine võiski alata.
21. jaanuar 2013
Sel hommikul asusime tõepoolest varakult teele. Ületasime osariigi piiri ja nautisime teel olles vaateid sealsetele randadele. Ilm kippus küll pilve ja vahepeal ka sadas veidi, aga õhtupoolikul asi paranes. Sõitsime läbi Byron Bay, Ballina jne. Ilus oli, paraku just seda piirkonda räsisid 6 päeva hiljem tormid, tornaadod, üleujutused. Telest vaadates oli olukord päris hirmus. Muuseas, reportaaži tegi Paul Kadak, kellega Eesti päevade ajal tutvusin!
Meie aga kimasime edasi. Õhtu eel läksime uudistama Hat Head rahvusparki (Smoky Bay). Leidsime eest taas põnevad metsad (tontlikud puud, palju linde ja loomi, võrratu rand). Meie ühine soov oli just sinna ööbima jääda. Mõõduka hinna eest saime telkimiskoha päris ranna lähedale.
Õhtul rannas käies oli paar kängurut meid tervitamas. Taas pikk fotosessioon, mis jätkus pimeduse saabudes. Taskulampi süüdates avastasime, et 2 kängurut olid meie telgi juures muru näksimas. Valgusteid nad ei kartnudki, nii sai Evald terve hulga võrratuid öiseid pilte Austraalia vapiloomadest. Muidugi oli ümberringi veel ka palju metsahääli, kuu valgustas ümbrust ja võimaldas seda kõike täiega nautida.
22. jaanuar 2013
Ärkasime vara, et päikesetõusu jälgida. Rand oli hommikulk veel ilusam, päikese käes oli rannaliiv lumivalge, vesi hele ja läbipaistev, lained aga muljetavaldavalt kõrged. Olime selles kümnekonna kilomeetri pikkuses rannas segamatult mitu tundi. Mõnulesime nii päikese käes kui ka vees, pilte tegime taas sadade kaupa. Pikka aega lõbustasid meid vähemalt 7 kängurut.
Hiljem käisime kõrgel kaljunukil asuvat tuletorni vaatamas, taas võrratud vaated ei andnud kaameratele rahu. Siis tuli aga liikuma asuda, sest kella 18ks tahtsime Newcastlisse jõuda.
Kohtumine Harry ja Ainoga oli ootuspäraselt südamlik. Viivi tegi jälle maitsva õhtusöögi. Mõnusat jutt jätkus hiliste öötundideni.
23. jaanuar 2013
Hommiku veetsime oma sõprade seltsis, tegime mälestuseks hulga pilte ja siis asusime teele. Kuna rannailma kahjuks polnud, pidime piirduma vaadetega läbi autoakna. Sõitsime pikalt mööda rannikuteed, millel olime 11 aastat tagasi ratastel matkanud.
Õhtuks jõudsime Sydneysse. Kuna tee läks läbi North Sydney, tegime peatuse samas peres, kus veetsime oma jõuluõhtu – Helgi ja Matthew McNamara juurel. Jällegi võrratu kohtumine!
Läbi öise linna sõites jõudsime koju. Esimene autoreis oli läbi saanud.
24. jaanuar 2013
Hommikul viisin oma kaaslased autoga linna ja siis andsin auto rendifirmasse tagasi. See päev kulges veidi kaubandust külastades ja hiljem koaalast portreepilte tehes. Kahjuks ei leidnud me ühtegi isendit vabas looduses, seega tuli rahulduda vangistuses elava loomaga. Aga ega neidki pilte polnud lihtne teha, sest enamuse ajast ta ju magab lehtede varjus. Siiski tabasime hetke, kus ta üsna aktiivselt tegutsema asus. Läks hästi.
Õhtul saabusid Mari ja Peeter. Oolime toidud ja joogid valmis pannud. Nii see kohtumine aset leidis. Millegipärast oli Evaldi ja Mare saabumine kuidagi emotsionaalsem.
25. jaanuar 2013
Sel päeval kasutasime ära mõnusa rannailma. Neljakesi läksime ratastega, Evald ja Mare aga rongiga Bondi Beachile. Väga kuulus ja muljetavaldav koht. Ilm oli suurepärane, päike säras taas, lained mõistliku suurusega.
Linna kaudu sõitsime tagasi. Käisime veel ka poodides ja nii saigi päev läbi. Kilomeetreid kogunes 41, taas päris palju linna vahel sõites.
26. jaanuar 2013, Austraalia Päev
See on üks tähtsamaid pidupäevi Austraalias. Peamised sündmused toimuvad lahel Ooperiteatri ja silla vahel, aga ka Rocks, Darling Harbour ja Domain oli pidustuste keskpunktis. Muidugi on kontserdid ja igasugused lõbustused korraldatud üle linna parkides, linnaosade keskustes, randades jne.
Meie olime algul lahe kaldal laevade võidusõite ja paraadi vaatamas, siis jalutasime Sydney Rocksis, kus oli suur turg, palju sõõgikohti ja muusikat.
Pikk jalgsirännak viis meid Darling Harbourisse. Seal oli rahvast õige palju koos. Jäime ka ise sinna peatuma, et õhtust tulemängu vaadata. Võtsime Viiviga mitu tundi varem parima vaatega kohas positsioonid sisse, teised tulid alles etenduse alguseks kohale.
Saabus osariigi kuberner ja teised tähtsad isikud. Olime neist vaid 20 m kaugusel. Kuberner on soliidses eas ja mitte just esindusliku väljanägemisega naisterahvas. Kõne kostus halvasti ja ega seda eriti kuulatudki. Tasemel oli laevastiku orkester koos solistiga. Head vaatepilti pakkusid lahele saabunud väga erinevat tüüpi laevad, kõige lõpus 3 kapten Cooki laevade sarnast suurt purjekat.
Siis aga algas valgusshow. Ma arvan, et pole sellest etendusest paremat kunagi näinud. Muusika saatel 16 minutit kestnud show sisaldas nii meeletul hulgal väga hoolega etenduseks seatud ilutulestikurakette, erinevaid purskavaid ja voolavaid tulesid, laserkiirte mängu. See kõik oli nii mõjusalt kompaktseks etenduseks kujundatud, et sõnadest jääb kindlasti nähtu kirjeldamiseks väheseks. Fantastiline õhtu!
Kartsime, et sellises rahvamöllus on raskusi rongi peale saamisega, aga siiski sujus kõik suurepäraselt.
27. jaanuar 2013
Öösel tuli veid vihma, nii ka terve järgmise päeva jooksul. Meelis võttis meie neliku auto peale ja viis nad Thilmere jumalateenistust vaatama. Hiljem pidid nad veel Kiamast läbi sõitma, aga ilm seda just eriti ei soosinud. Meie jäime siis kahekesi koju, koduseid toimetusi oligi juba palju kogunenud. Tagasi jõudsid nad päris pimedas. Oli olnud jällegi ilus päev. Mari nägi ka kängurud ära ja võib kasvõi homme koju tagasi lennata. Peaeesmärk on ju täidetud.
28. jaanuar 2013
See päev on Evaldi ja Mare jaoks Austraalias viimane. Õhtul alustavad nad lendu lumise Eestimaa poole. Evald luges juba mõnda aega allesjäänud päevi ja nüüd siis juba tunde ärevusega hinges. Ei tahaks ju kuidagi nii põnevat reisi lõppenuks lugeda. Aga pole parata! Nüüd ootab teda ees töö tohutu hulga piltide valimisel, töötlemisel, reastamisel.
Tänane päev oli paraku taas vihmane. Nii oli ka ilmateade eelnevalt arvanud. Käisime ratastega mitmes poes, saime läbimärjaks, õnneks ei külmetanud. Mare ja Evald olid oma asjad pakkinud aegsasti. Iistusime veel tunnikese köögilaua taga, tegime ühe täringumängu ja siis oligi Meelis kohal, et meie esimene paar lennujaama viia. Kurb lahkumishetk oligi kätte jõudnud. Homme aga algab meil uus programm uue hooga peale. Loodame, et ka ilmastik seda veidi toetab. Uudised Queenslandist räägivad üha suurematest uputustest, ka inimohvritest, meist on see aga õnneks piisavalt kaugel.
Uute uudisteni
Rein & Co
