Alati, kui lennuk Tallinna lennuväljal maandub, valdab mind soe ja kodune tunne. Nii tore on ametiasju ajada eesti keeles! Juba tuttavaks saanud linnapildis on ikka näha midagi uut, kasvõi ainult uuemaid autosid ja busse. Minu kujutluses on Tartut ikka ümbritsenud muinasjutuline aura, mis on pärit nendelt, kes esimeses iseseisvas Eestis ülikoolis käisid. Toomemägi, Tartu Ülikooli peahoone, korporatsioonide majad ei ole enam üksnes pildil nähtud, vaid seisavad reaalselt su ees ja võid neid kõigi oma meeltega tunnetada!
Tallinna ja Tartu tänavad on puhtad. Kuigi Eestis on ka kodutuse probleem, pole tänavatel kerjuseid näha, nii nagu neid rikkas Torontos näeme.
Teenindus hotellides, ärides, pankades ja restoranides on täielikult läänelikul tasemel. Milline kontrast sellega, kui 1989. a. ühte poodi koos pojaga sisenesime ja daam leti taga luges ajalehte, kõnetades meid üsna pahase häälega, kui temalt niigi väheste kaupade kohta informatsiooni küsisime. Hotellis viibides soovisin teada, kus ja millal teatud üritus toimub. Portjee leidis aadressi, helistas sinna ja teatas mulle, millal üritus täpselt toimub ja andis ka teejuhised.
Tallinnast on kadunud autode väljaheitegaaside hais, mis seal vanemate, peamiselt vene marki autode tõttu püsis. Autoliiklus on tõesti tihe. Eestis on statistika kohaselt üks sõiduauto kolme inimese peale, mis on üks kõrgemaid näitajaid maailmas. Selle taustal on raske omaks võtta väidet, et 70% eestlastest elavad vaesuses. Üks hea tuttav väitis, et neid, kes tõesti vaesed on — kes elavad kusagil mahajäetud kolhoosides vm. — on ehk 4,5%. Ka Kanadas on vaesuse piir üsna veniv mõiste.
Sõit Tallinnast Tartusse ja tagasi läks moodsal ja mugaval kahekorruselisel liinibussil. Bussiliiklus Tallinnas, vähemalt Maarjamäe ja südalinna vahel, toimub moodsate Volvo bussidega. Mürisevad ja haisvad vanad bussid on kadunud.
Linnateatris käisin vaatamas Samuel Becketti klassilist näidendit „Oodates Godot“. Anu Lamp ja Ain Lutsep peaosades olid võrratud. Teatripiletid on Tallinnas üldiselt pikaks ajaks ette välja müüdud, nii et sain pileti tõesti õnnekombel.
Raamatupoodides on üllatavalt suur valik nii Eesti algupärast kui ka tõlkekirjandust. Sellele lisaks veel eestikeelsed erialaraamatud. Küll pole aga hiljuti ilmunud algupäraseid eesti teoseid tihti võimalik leida, kuna need on läbi müüdud. Lasteraamatute osas paistis olevat suur valik.
Tore oli uudiseid kuulata ja vaadata eesti keeles. Poliitiline mõttevahetus kulgeb tsiviliseeritud tasemel ja viisakalt, mitte nagu näiteks CNN-i programmis „Crossfire“, kus demokraatide vaatenurga esindajad mõnikord vihast moondunud näoga karjuvad vastase sõnavõtu vahele või ei lase päevagi mööduda, ilma et president Bushile isiklikul pinnal kallale tungiksid. Ajalehtede Postimees ja Eesti Päevaleht juhtkirjad on soliidsemad kui mõned New York Timesi omad.
Üks huvitav televisiooniprogramm tutvustas erinevaid elukutseid vaatajaskonnale. Vastava elukutse esindaja pidi vastama vägagi uurivatele küsimustele oma elukutse kohta seda tutvustades.
Üks intervjuu oli Eestis mitte just eriti populaarse, nimelt reklaamiala esindajaga. Teises huvitavas programmis esinenud paneel koosnes nii eestlastest kui venelastest. Arutati, kas valitsus peab kuidagi sekkuma ühiskonna kolmanda, s.o. vabatahtliku sektori tegemistesse. Venelased rääkised vene keeles ja eestlased eesti keeles. Tõlge ilmus tekstina ekraanile.