Tallinnas on palju eriatmosfääriga restorane. Olde Hansas, mis asub Raekoja platsi läheduses, pole elektrivalgust. Kuna aknad on ka päeval luukidega kaetud, siis ollakse päev läbi küünlavalgel. Sajad jämedad küünlad valgustavad kaht suurt söögisaali, mis loob romantilise õhkkonna.

Ettekandjad on riietatud keskaegsetesse riietesse ja püüavad keskaegset keelt jäljendada. Kahjuks nende keskaegse retseptiga kanapraad eriti ei maitsenud.
Santa Barbara hotelli restoran on Baieri õllekeldri stiilis. Menüü on saksapärane. Klafira restoran Müürivahe tänaval on vene restoran. Vene rahvariietes neiud tervitasid meie seltskonda perfektses eesti keeles ja juhatasid meid lauda. Olime kolmekesi. Sõime maitsvat lihaseljankat ja pelmeene ja jõime vodkat sinna juurde. Õhtusöök kolmele, nelja joogi, klassi punase veini ja kolme kohvi või teega maksis kokku 82 Kanada dollarit! Lahkudes aidati meile palitud selga.

Müürivahe tänaval asub suure valikuga veinipood, kus veini saab ka maitsta. Letil leidub neli või viis avatud veinipudelit, mis on äsja saabunud ja millest külastajatele klaasi väike lonksuke maitsmiseks valatakse. Pudeleid võib kaasa osta või veini kohapeal klaaside kaupa maitsta. Selleks on tagapool labürintidena jooksvate käikude kõrval väikesed õdusad ruumid. Veinide valik on väga suur!

Tallinna Eesti Maja, mida peab endine väliseestlane New Yorgist, V. Polikarpus, pakub head eestipärast toitu. Neli klaasi prantsuse konjakit ja kaks klaasi apelsinimahla hotelli „Central“ fuajees maksis kokku 40 Kanada dollarit.

Tartus viibides peaks igaüks tutvuma Püssirohukeldri restoraniga, mis mahutab paarsada inimest. Sellest mäe sisse rajatud arsenalist on tehtud huvitav söögikoht.

Wilde Pubi on toreda atmosfääriga. Sissekäigu ees on pink, millele on paigutatud elusuurused Oscar Wilde'i ja Eduard Vilde kujud. Suvel on tore rõdul istuda. Rõdu taga tõuseb mägi.

Paistab, et Eestis veini väga palju ei jooda, eelistatakse rohkem vodkat ja konjakit.

Igal reisil Eestisse saan kokku oma lapsepõlvesõbraga, kellega koos aastaid liivakastis mängisime. Meie eluteed läksid lahku 14. juunil 1941, mil tema 11-aastase tütarlapsena koos oma vanema venna ja vanematega Siberisse küüditati. Isa pidi oma asjad kohe eraldi pakkima ja küüditamisrongil pandi ta eraldi vagunisse. Ta hukati järgmisel talvel kusagil Koola poolsaare läheduses. Ema koos lastega viidi Kirovi lähistele kolhoosi, kus ta vend alatoitluse ja ületöötamise tõttu suri. Kui ema läks haiglast oma poja surnukeha ära tooma, anti talle selleks voodilina. Koos ühe teise küüditatuga lohistati surnukeha metsa alla, kus siis metsa alt leitud puutoigastega talle haud kaevati.

Mu lapsepõlvesõber sai mingi amnestia alusel tulla tagasi Eestisse, kui ta oli 17-aastane. Tal oli siis kahe algkooliklassi haridus. Ta onu perekond võttis ta oma juurde elama. Olles lõpetanud algkooli, hakkas ta töö kõrvalt koolis edasi käima ja 39-aastaselt lõpetas ta ülikooli keemia alal. Eriti imponeeriv on tema juures see, et ta kunagi ei ole kaevanud oma saatuse üle. See eesti naine on minule üheks eestlaste elujõu tunnistajaks.

Ta oli meile hommikul külma laua oma korteri elutuppa katnud. Istusime seal kaua, kuna jutulõngast meil puudust ei tule — seni, kuni Hämarik oma loore hakkas Eestimaa kohale riputama. Siis äkki tõdesime mõlemad, et meil on palju ühist, et meie põhiväärtused on samad sellele vaatamata, et meie eluteed nii äärmiselt erinevalt on kulgenud, tema kannatustee läbi Siberi ja kommunistliku terrori ja minul nii hästi, õppides ja töötades demokraatlikes ja vabades maades. Ta tunneb siirast rõõmu selle üle, et 24 miljonit iraaklast on vabanenud julma diktaatori küüsist. Tema teab, mis on terror. Ma tõdesin, et minul on temaga palju rohkem ühist kui paljude oma eakaaslastega siin pehmes ja mugavas Läänes!

Märkmed: