Marksistliku dogma kohaselt ei ole olemas absoluutset tõde ega moraali. Neid peetakse kodanlikeks iganditeks ja usku Jumalasse peetakse masside oopiumiks, mis uinutab rahvast.
Tõde ja õigus Nõukogude Liidus oli kõik see, mis edendas kommunistliku partei arengut ja laienemist. Kui selleks oli vaja tappa oletatavaid vaenlasi, petta, valetada ja kasutada vägivalda, siis oli see ülimalt moraalne. Natsistlikul Saksamaal sisendas propaganda, et ei eksisteeri mingit objektiivset tõde ega õigust, on vaid rahva tahe, mida kehastab juht — Führer.
Ülaltoodu alusel võime järeldada, et kui absoluutset tõde ei ole, siis on vaid relatiivne tõde ja seda määrab toores jõud.
Tänapäevastes liberaalsetes demokraatiates võtab ateism maad, sest usu poolt pakutud absoluutsed tõed ei mahu relatiivse tõe maailmapilti. 19. saj tekkisid ateismi avastused täppisteaduste vallas, mis ei ühtunud piiblis kujutatud maailmaga. Täppisteadused on rajatud objektiivsetele faktidele. Seda peeti tookord moodsaks arusaamaks ehk modernismiks.
Nüüd oleme jõudnud post-modernistlikule arusaamisele, mis erineb eelmisest sellega, et objektiivsus on asendatud subjektiivsusega. Igaüks võib luua oma tõe, kasutades neid fakte, mis sobivad ta maailmavaatega. Sinu tõde on minu vale ja vastupidi. Ühe vabadusvõitlejad on teise terroristid. Tihti võim määrab tõe.
Kuigi postmodernismile on tolerantsus suurima tähtsusega, juhtub tihti, et neid, kes ei ühine postmodernismi maailmavaatega, peetakse ebatolerantseteks. Näiteks võime tuua kristlasi, kes on valmis oma tõdede eest võitlema ja surema, kes tunnistavad, et on olemas objektiivne headus — aita oma ligimest — ja objektiivne kurjus — ära tapa, sest nende maailmavaade ei ühtu postmodernistide omaga, kes väidavad, et mõistlikele inimestele on kõik subjektiivsed maailmavaated samaväärsed.
Selle relatiivsuse taustal võime küsida kas kultuuril, millel puuduvad objektiivsed tõed, on võimalik pikemalt püsida? Euroopa kultuur, renessansi ja valgustusajastuga, oli rajatud objektiivsetele tõdedele. Demokraatlike riikide põhiseadused on rajatud objektiivsetele tõdedele.
Meediale on postmodernism andnud vabad käed. Enamasti opereeritakse pooltõdedega. Näitena võime tuua vasakpoolse pressi rõhuasetuse kõigele sellele, mis on negatiivne Iraagi sõjas, harva mainides positiivseid saavutusi. Kui meedia serveerib pidevalt sõjas langenud koalitsioonisõdurite arvu, sõjas surmasaanud Iraagi eraisikute ja politseinike arvu, näitab pilte relvi viibutavate iraaklaste pilte, kes Ameerikale surma soovivad ja pühendab pidevalt esilehekülgede ruumi vangilangenud terroristide halvale kohtlemisele, siis kahtlemata jääb lugejale ja TV vaatajale arusaam, et asjad on Iraagis halvasti.
Seda vildakat pilti kasutavad Ameerikas demokraatide ja Euroopas „Vana Euroopa“ poliitikud, kes oma riikide hiilgavat minevikku taga leinavad ja Ameerikat kadestavad. Tõde on aga see, et Iraagis on avastatud uusi Saddam Husseini ohvrite massihaudu, et üle 8 miljoni iraaklase käisid demokraatlikel valimistel hääletamas, sellele vaatamata et terroristid neid ähvardasid surmaga, kui nad valima lähevad ja 28 iraaklast maksid selle eest oma eluga, et on loodud hulgaliselt uusi demokraatlikel põhimõtetel tegutsevaid poliitilisi parteisid, et on hakanud ilmuma üle saja erineva ajalehe ja et enamik iraaklasi toetab demokraatia arengut Iraagis ning varsti on oodata Iraagi demokraatliku põhiseaduse jõustumist.
Demokraatia juurdumisel Iraagis on olnud oma positiivseid kõrvalmõjusid. Liibanon vabanes Süüria okupatsioonist ja demokraatlikud jõud mujal Lähis-Idas on julgustust saanud.
Ameerika ja muu demokraatliku maailma julgeolek on paranenud, kuna fanaatilised islamiusulised, kes neile surma soovivad, on Iraagis oma ressurssidega seotud, mistõttu mujal kavatsetud terroriaktsioonid on tagaplaanile jäänud.
Jääb vaid loota, et vasakpoolne meedia ja poliitikud oma õhinas oma poliitilistele vastastele „ära panna“, ei lämmata demokraatlike riikide võitlusmoraali islami fanaatikute vastu, kelle eesmärgiks on Ameerika „Suure Saatana“ ja Iisraeli „Väikese Saatana“ ning jumalavallatu Euroopa hävitamine.
Relativismi ajastu (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kiitust Teile, Tarvo Toomes.
Kugeja kes soovib sellel teemal täiendust võiks huviga uurida järgmist --
http://libertyunbound.com/arch...
Kugeja kes soovib sellel teemal täiendust võiks huviga uurida järgmist --
http://libertyunbound.com/arch...
Arvamus
TRENDING
