Ometi ei takistanud see kõik Eesti Vabariigi 87. aastapäeva tähistamist Toronto Vana-Andrese kirikus.
Ja milline üllatus ootas osalenuid — noored olid seekord haaranud ohjad oma kätte. Põlvkondade vahetus on paratamatu; küll on siis hea, kui on neid, kes on valmis eestluse tõrvikut edasi kandma.
Skautide ja gaididega riigilippude juures oleme ammu harjunud, nii oli selgi aastal.
Üllatus tabas publikut, kui nende ette astus meeldiv teadustaja, Veiko Parming, tehes seda suurepärases eesti keeles; väga vabalt ja väärikalt ning jättes endast mulje kui professionaalsest konferansjeest.
Suur tänu Eesti Kooli koorile, kes te nii ilusasti ja puhtalt oma vähenenud koosseisus laulsite! Tõesti nauditav piano, ja kuidas teie saarlannast juht Reet Lindau-Voksepp suudab teid laitmatult õ-tähte hääldama panna, on ilmselt tema ja teie vaheline saladus. Koolipere kaotab ju igal aastal lõpetajate lahkumise tõttu oma liikmeid, seetõttu oli heal tasemel esinemine eriti hinnatav.
Kaili Maimetsa flöödimäng Victor Cheni klaverisaatel läks eriti hinge, sest hingestatult oli see ka ette kantud.
Esile tuleb tõsta skaut-gaid puhkpilliorkestri esinemist skm. Enn Kiilaspea juhatusel. Mitmed orkestri liikmed olid sunnitud sebima koori ja orkestri vahel, täites koguni mitut rolli, aga said sellega hästi hakkama. Nagu ka Roland Campbell oma puhkpillisoologa, ehkki tal tuli nooti jagada saatja Charles Kipperiga.
Üksteise järel astusid rahva ette Eesti Vabariigi teenetemärke pälvinud väärikad vanemaealised eestlased. Nemad on tõrvikut üle andmas noortele, kes selle ka meelsasti vastu võtavad.
Tuleb nõustuda meie lugupeetud aupeakonsul Laas Leivatiga, kes oma sõnavõtus ütles: „Patriotism pole sunduslik; isamaalisust kinnitame Eesti Vabariigi aastapäeval.“ Tõrvikukandjad on patriotismi üle võtnud loomulikult, südame sunnil ja kinnitasid oma pühendumust Eesti Vabariigile eelmisel pühapäeval toimunud aktusel.